Õpirändekoolitus „Creations“

2016. aasta juulikuu alguses lendasin Kreekasse, et osaleda Erasmus+ õpirändekoolitusel „Creations“, mis toimus Marathoni lähedal Kreeka idarannikul. Nagu nimigi ütleb, oli tegu loomingulisusele keskenduva kursusega, mille eesmärk oli lõimida teadus, loodusained ja kaunid kunstid ühtseks tervikuks. Vaid mõne päeva jooksul pidi rahvusvahelises matemaatika ja loodusainete õpetajate seltskonnas valmima poole tunni pikkune teadusteatrietendus.

Kuidas see kõik sündis?
Etenduse üldteema oli pühendatud füüsikale, täpsemalt – elementaarosakeste füüsikale. Et teemast aru saada, kuulasime kõigepealt loengut teaduse edusammudest CERN-is (Organisation Européen pour la Recherche Nucléaire ehk Euroopa Tuumauuringute Keskus), Higgsi bosonist ja meie ainelise maailma elementaarstruktuurist. Keerukale teemale vaatamata suutsid oma ala tõelised asjatundjad, kes igapäevaselt Šveitsis tipptasemel uurimistööd teevad, asja nii seletada, et ka kõige füüsikakaugem inimene veidi valgustatumaks sai. Igatahes järgnes loengutele ajurünnak, mille käigus pidime välja pakkuma näitemängu ideestiku. Sattusin ühte rühma kahe sloveenlanna ja hispaanlasega ning koostöös pakkusime välja peategelaseks elementaarosakese Neutriino, kes oma omaduste tõttu ei suhtle teiste osakestega, vaid liigub kõigest läbi. Ja mis kõige olulisem: kannab endaga kaasas infot ajast, mil meie Universum alguse sai. Vahemärkusena olgu öeldud, et neutriinovoogude uurimine on üks võimalus taastada meie maailmaruumi sünnilugu alates Suurest Paugust. Seda 14 miljardi aasta vanust hüpoteetilist sündmust peetakse kogu Universumi alguspunktiks, mil tekkis aeg ja ruum. Mida enam me sellest teame, seda paremini me suudame kirjeldada maailma, milles elame, ja mõista seaduspärasusi, mis meid mõjutavad. Ning vaatamata sellele, et inimkond on maailmakirjeldamisel üsna suuri edusamme teinud, jääb suurem osa ilmaruumist meile siiski hoomamatuks. Nii et avastamisrõõmu jagub veel mitmekümnele põlvkonnale.

Ajurünnaku lõppedes esitas iga rühm oma nägemuse etenduse põhiideest. Juhtus nii, et just minu rühma idee sai esitatud kõige veenvamalt ning valiti kogu etenduse aluseks. Ja nüüd algas tõsine töö: iga osaleja sai kindla ülesande ühes või mitmes töörühmas: käsikirja loomine, originaalmuusika, valgustus, kostüümid, koreograafia, lavastamine, näitlemine, kavalehe ja kutsete kujundamine ning etenduse promo. Kuna iga tund oli arvel – pidime ju vaid kolme päeva jooksul oma etenduse otsast lõpuni valmis saama –, oli ülioluline igaühe maksimaalne panus ja ajakavast kinnipidamine. Iga päev sisaldas lisaks konkreetse töörühma ülesandele ka loenguid ja töötubasid üldistel, etenduse loomist toetavatel teemadel. Nii kuulasime, silmad säramas, ühte Kreeka parimat teaduse populariseerijat Spiros Kitsinelist, kelle innukus ja ladus keel tõestasid, kui oluline on keeruliste teadusteemade tutvustamine laiemale publikule. Spirose kehakeel, sõnavalik, rõhuasetused – kogu retoorika ja väitlustehnika olid suunatud publikule. See oli lihtsalt imeline, kuidas ta ülikeeruka teadusterminoloogia täiesti arusaadavasse keelde ümber pani, kaotamata seejuures teadusliku info autentsust. Kõik see pidi kajastuma ka meie loodavas etenduses. Veenvalt ja selgelt!

Etenduse originaalmuusika sündis otse meie silmi all. Helilooja Petros Stergiopuluse juhendamisel seisid klaveri ümber need õpetajad, kellele pillimäng võõras pole. Koostöös loodi imeline heliriba, mis mitte ainult ei võimendanud etenduse teema mastaapsust, vaid oli iseenesest võrratu ja terviklik heliteos.

Üks stseen oli pühendatud tervenisti koreograafilisele etteastele, mis sümboliseeris Universumi sündi. Liikumist juhendas Kreeka tantsupedagoogide tipp Spyros Kouvaras. Taustaks kujundas valgustusrühm galaktilise müsteeriumi. Kostüümide valimine osutus kõikidest ülesannetest kõige lihtsamaks ja lõbusamaks, kuna saime kasutada hotellikompleksi rekreatsioonitrupi garderoobi. Parukas, kleidid, jalanõud, aksessuaarid. Mida lühem on etendus, seda olulisemaks muutuvad detailid.

Ma ei suuda sõnutsi edasi anda seda meeleolu, saginat ja lummust, mis meie kursust nende sisutihedate päevade jooksul ümbritses ja täitis. Mõtlesin korduvalt, et me ei jõua valmis, nii palju on veel teha! Ja mis kõige olulisem: teadusteatri idee – avada elementaarosakeste füüsika maailma – ei tohtinud kaotsi minna. Me ei teinud ju teatrit meelelahutuseks, teater oli valitud tööriistaks kaunite kunstide ja teaduse lõiminguks, ja esmane ülesanne oli endiselt teadussõnumi vahendamine.

Patt on viibida Kreekas ja mitte külastada selle kultuuriväärtusi. Nii viidigi meid kahel õhtul ringsõidule. Esmalt külastasime Sounio neemel asuvat Poseidoni templit ja õhtustasime templi jalamil, kus pea ainsaks valguseks oli pea kohal kummuv tähistaevas ja küünlaleek pikkadel restoranilaudadel. Teine väljasõit viis meid Ateenasse, kus tõusime Akropolise varemetesse, heitsime pilgu suurepärase akustikaga amfiteatrile, mis mahutab kümneid tuhandeid pealtvaatajaid ja kus veel tänaselgi päeval etendatakse nii tragöödiad kui komöödiaid, ilma et näitlejad selleks mikrofone vajaksid. Õhtu lõpetasime Ateena vanalinna väikeses, ent autentses restoranis. Jah, ei salga, et Kreeka köök on meelierutav ja ülimalt maitsev, ent veelgi olulisem oli selliste koosistumiste juures hoopis suhtlemise osa. Vabas õhkkonnas on ka inimesed avatumad, ja jutuks tuli nii poliitika, pereelu kui ka õpetajaks olemise rõõmud-mured erinevates Euroopa riikides. Mõistmine, et vaatamata kultuurilistele ja geograafilistele erinevustele on meie õnnestumised-ebaõnnestumised olemuslikult sarnased, annab võimaluse universaalsete lahenduste leidmiseks ja kasutamiseks õpetajate igapäevatöös. Koos oleme tugevamad, koos saame paremini hakkama kitsaskohtadega, mis meid paratamatult muutuvas maailmas ees ootavad, tõdesime korduvalt.

Õpirände kursus „Creations“ lõppes etendusega, mida ma ise kahjuks ei näinud. Ent ma nautisin seda siiski, sest olin saanud endale laval kolm erinevat rolli. Etenduse publikuks olid teistel õpirände kursustel osalenud õpetajad, kes meiega samal ajal hotellikompleksis tegutsesid. Kindlasti oleks olnud põnev osaleda ka „Kosmoseteadlikkuse“, „Go-Lab’i“ või „Mängulise õppimise“ koolitusel, ent siiski olen kindel, et integreerida loomevaldkonda ja teadust oli neist kõige suurem väljakutse.

Loomulikult jään igatsusega meenutama elurikkust Egeuse meres, vahemerekööki ja lahkeid võõrustajaid, ent veelgi enam täidab mind tunne, et nende põgusate päevade jooksul sai osa millestki erakordselt intensiivsest ja innustavast, mida saan kasutada koolielu rikastamiseks ja mis annab mulle tunde, et ma suudan teha tõhusat meeskonnatööd. Olla pealtnäha imetilluke elementaarosake suuremas süsteemis, ent millel ometi on täita tähtis roll. Justnagu neutriino.

Heli Illipe-Sootak
bioloogiaõpetaja