Environmental Education/Education for Sustainable Development in Outdoor Settings

ÕUESÕPE EUROOPA ÄÄREMAAL

Keset vihmast ja jahedat Eestimaa suve lendasin Küprosele, et osaleda õpirändekoolitusel „Keskkonna- ja kestliku arengu haridus õuesõppe meetodil“. Valisin koolitust väga hoolikalt, sest õuesõpet on viljeletud meie koolideski juba pikki aastaid, ehkki me ei ole neid väljasõite looduskeskustesse, rabaradadele, mereranda ja parkidesse just alati õuesõppena defineerinud. Õuesõppe põhituum – õppida väljaspool tavapärast klassiruumi ja just seal, kus õpitav objekt kõige loomulikumal kujul ilmneb – on ju igaühele arusaadav, ja kui erinev see riigiti ikka olla saab, mõtlesin kursustekataloogi sirvides. Päälegi olin sisimas veendunud, et lisaks sellele, et ma lähen ise midagi saama, on mul endalgi kindlasti üksjagu kogemust ja võrdlusainest, mida Euroopa kolleegidele pakkuda.

Ja nii jõudsingi Küprose pealinna Nicosiasse ehk kreekapäraselt Lefkosiasse, kus väljas tervitas mind lähistroopiline põrgukuumus. See Vahemere suuruselt kolmas saar (suuremad on vaid Sitsiilia ja Sardiinia) on geograafilist asukohta arvesse võttes elanud üle mitmed võõrvallutused ja paratamatult on igast sissetoodud pärandist midagi ka üle võetud ja enda kultuuri lõimitud. Kõige valusamalt aga on tulnud taluda Türgi okupatsiooni, mis algas 1974. aastal, käristades riigi pooleks. Ning nagu põletikuline haav, mis kuidagi ei parane, jookseb läbi saare nn Roheline Joon, mis eraldab vallutatud põhjaalasid ülejäänud saarest. Me ei saa sellest üle ega ümber, külastades kas Nicosia vanalinna – kus tänavakohviku laudade kõrval kõrguvad metalltünnid ja liivakotid, olles tähistuseks kahe erineva jõu vastastikust leppimatusest – või sõites endisaegse turismipärli Famagusta lähistele, kus eemal nagu miraaž terendab hotelliridadega palistatud kummituslinn, kus keegi juba üle neljakümne aasta ei ela ja mis küproslastele meenutab lakkamatult neile osaks saanud ülekohut. Paratamatult kipun tõmbama paralleele ka meie lähiajalooga ja mõistan küproslaste emotsionaalset laetust. Esimese loodusteadusliku õuesõppeni jõuame aga juba õhtul, kui kuumus on järele andmas ja jõuame linna botaanikaaeda. Hurmavalt lõhnav ürdiaed toob meeltesse vahemeremaade köögi parimad palad. Pune, estragon, lavendel, loorber, mündid ja teised puhmastena kasvavad taimed peame ära määrama vaid lõhna järgi. Kui sellest aistingust väheks jääb, võime ka maitsta. Ja see on äärmiselt meeldiv kogemus, kus taimede määramiseks ei kasutata esmajärjekorras välimäärajaid/piltmaterjali, vaid omaenese haistmis- ja maitsmisrakke, tagades, et õpitu paremini meelde jääks. Selle meelelise tunni lõpuks valmistame värsketest müntidest teed ja räägime sellest, kuidas läbi mitmetahulise kogemuse saame õppida tundma taimi, nende kasvukohtade eripärasid, õitsemis- ja viljumisaega ning nende kasutamisvõimalusi. Iseäranis nende ainulaadseid raviomadusi.

Järgmisel päeval võtame suuna Troodose mägedesse. Tee peale jäävad väikesed külakesed, kus usinasti puu- ja juurvilju kasvatatakse, mida meiegi kohalikult turult kaasa ostame. Ilmselgelt on näha, kuivõrd oluline on tarbida kohalikku kraami – vähendades seeläbi transpordikulusid, suurendades võimalust, et toiteväärtuslik ja värske toit võimalikult kiiresti tarbijani jõuab, ja tagades maapiirkondades tööhõive –, et vähendada ääremaastumist ja süvendada keskkonnahoidlikku mõtteviisi. Toimekalt tegutsevad külakogukonnad, mis on sageli koondunud ümber kloostrite, vanade kirikute ja looduskaunite kohtade, meelitavad ligi ka turiste, kes neid paiku külastades, kohalikku toitu maitstes ja käsitööesemeid ostes annavad siinsetele elanikele arvestatava lisasissetuleku. Seegi on kestliku arengu toimimise eelduseks, et elanikkonna linnastumine väheneks ning elamisväärse sissetuleku tagaksid võimalikult mitmekesised tegevused.

Autoga aina kõrgemale mäkke sõites juhib meie giid tähelepanu asjaolule, kuidas maastik ja taimestik muutuvad. Kogenematu silmaga ei oleks märganudki, kuidas piiniad ja mustad männid kindlat kõrgust eelistavad ning et ainuüksi okaste järgi on võimalik nende kasvukohta kirjeldada. Peame piknikku just selles kohas, kuhu tavaliselt ka lasteaialapsi matkama tuuakse. Just siin on hea kogeda, miks peaks metsas vaikselt liikuma, et kogu mäekülg vastu ei kajaks, ning et kõik, mis on metsa toodud, võetakse lahkumisel siit ka kaasa. Ikka selleks, et teistelegi jääks kena mälestus neist vaigulõhnalistest männimetsadest ja pilkupüüdvatest liblikatest. Õhk on korraga imekerge ja lämmatav kuumus on jäänud kuhugi sisemaatasandikele. Olen kodust enam kui nelja tuhande kilomeetri kaugusel ja ometi tunnen end siin, männihõng sõõrmeis, kui kodus!

Oleme kogenud nüüdseks õuesõpet linnapargis, külaturul ja mägimetsas. Viimaks jõuame ka mere äärde ja selleks sõidame Küprose kagutippu ehk Greco neeme rahvusparki. Sisalikud jalge eest põgenemas astume sisse uhkesse loodusõppekeskusesse, mis sulandub kenasti ümbritsevasse keskkonda ja mille müürides elavat Küprose pikim, ligi kahe meetri pikkune, ent täiesti ohutu must madu. Looduskeskusi on Küprosel viis ja kõiki neid saavad õpilased külastada tasuta. Sealtsamast liigumegi koos ühe laagrirühmaga randa, kus õpitakse tundma rannikuloomi ja vetikaid. Lasuursinine meri meelitab vette, ent suureks üllatuseks (et mitte öelda pettumuseks) avastan, et vesi ei ole sugugi jahe ja karastav, vaid ligi 28 kraadi soe.

Meie seekordseks teejuhiks on looduskeskuse ornitoloog, kes räägib kurva ja tema hinnangul lootusetu loo rändlinnujahist, mis siinmail traditsiooniline on. Vaatamata looduskaitsjate pingutustele, ei suudeta peatada kümnete, võimalik, et lausa sadade tuhandete värvuliste tapatalguid. Kaitsealadel on jaht karmilt keelatud, ent väljapool seda ei suuda seadused jahimeeste kirge taltsutada. Seda on hirmus kurb kuulata, võttes arvesse, et ka meil on sügisene veelinnujaht ületanud igasuguse terve mõistuse piirid. Rändliikide kaitse on vaieldamatult kõige keerulisem looduskaitse valdkond. Ja see ei puuduta ainult linde, vaid ka näiteks hooajalisi sigimisrändeid tegevaid merekilpkonni, kes siinsamas rannaski mõne tunni eest keset ööd liivaauke kaevasid, et munad ettevalmistatud lohku muneda. Meie ornitoloogist teejuht saadab järgmisel päeval teate, et vähemasti need kilpkonnade munakurnad said ohutuslintidega tähistatud, ja kuna see rannariba ei ole veel sugugi ülerahvastatud, siis ehk õnnestub ka mõnel kilpkonnahakatisel sel aastal merre jõua.

Viimasel õpirände päeval külastame Limassoli ja selle kesklinnas asuvat loomaaeda. Loomaaedade rolli maailma liigilise mitmekesisuse säilitajana on võimatu alahinnata. Olen sageli kuulnud, kuidas loomaaedu peetakse ebameeldivaks kohaks, kus loomi hoitakse vangistatuna ja halbades tingimustes. Ma ei saa väita, et ükski loomaaed ei ole kriitika vääriline, ent enamus tänapäevastest loomaaedadest, mis kuuluvad kas Euroopa või maailma loomaaedade assotsiatsiooni, tegelevad haruldaste liikide kaitsmise, uurimise ja võimalusel ka paljundamisega, teevad loodushariduslikku teavitustööd, pakuvad võimalust kogeda seda osa loodusest, mida inimesed tõenäoliselt kunagi oma elus ei saa kogeda, ning pakuvad kvaliteetset ajaveetmise võimalust linnakeskkonnas.

Õpirändenädal möödus kiirelt ja asjalikult. Sain palju uusi mõtteid ja tundsin iseäranis head meelt selle üle, et ei pidanud kordagi nutiseadmeid kasutama. Õuesõppe esmane ülesanne on ikka õpilased tavapärasest õpikeskkonnast välja viia, julgustada neid ise avastama ja märkama, kasutades selleks vaid omaenese eelnevaid teadmisi, nutikust ning arendades tähelepanuvõimet. Kõik, mis läbi erinevate meelte kogetakse, võimaldab paremini tajuda looduse mitmekesisust ning seeläbi seda ka enam väärtustada. Väärtuslikud asjad on aga väärt hoidmist ja kestmist. Kuidas ühildada meie igapäevaelu kestliku arengu eesmärkidega, just seda peakski õpetama tänapäevane praktiline keskkonnaõpetus, sh õuesõpe.

Heli Illipe-Sootak
bioloogiaõpetaja

Jalus