“Focus on Ireland”

Õpiränne Belfastis, juuli 2016

Juuli viimasel nädalal lahkusin Eesti viimaks käima läinud suvest uduvihmasesse Belfasti Põhja-Iirimaal eesmärgiga muutuda paremaks õpetajaks ja saada aimu Põhja-Iirimaa kultuurist, lähiajaloost ja tänapäevast. Minu õpiränne toimus Erasmus+ programmi raames meie bioloogiaõpetaja Heli Illipe-Sootaki koordineerimisel. Olen talle tehtud töö eest ääretult tänulik, sest aruanded ei ole just mu tugevaim külg, küll aga pakkus reis mulle palju nii õpetaja kui inimesena.

Belfastis võõrustas mind Bridie, ligi 60aastane erakordselt vastutulelik proua, kes oli lahkelt valmis kirjeldama Põhja-Iirimaa elu-olu ega pidanud paljuks viia oma kostilisi pühapäeva varahommikul kesklinna  personaaltuurilegi. Tundsin natuke kaasa oma kolleegidele, kes olid peredes elamise asemel otsustanud majutuda ülikooli ühikas. Minu vaimusilmas pagesid nad päeva lõpul kõledatesse üksildastesse toakestesse, samas kui mind ootas õhtul soe toit ja mõnus vestlus.

Alustasin nädalat päevase bussireisiga Põhja-Iirimaa maalilisematesse paikadesse. Külastasime Antrimi rannikul asuvat Carrick-a-Rede’i rippsilda ning hämmastavat geoloogilist fenomeni, UNESCO maailmapärandit, mida nimetatakse Giant’s Causeway’ks, vabatõlkes Hiiglase Teetammiks. County Antrim on enneolematult roheline. Mõistsin tasapisi, miks Iirimaad smaragdiga võrreldakse. Kuna ilm on pidevalt sajune, on loodus mõnusalt lopsakas. Kas see on õiglane vahetuskaup lakkamatu vihma eest, on iseküsimus. Põikasime läbi ka Bushmillsi destilleerimiskojast ja võtsime sõrmkübaratäie kanget. Lahkudes kohtusin kellegi ninaka vanahärraga, kes poseeris irooniliselt viskivaatide ees ning teatas, et tema isiklikult on pärit Šotimaalt. Sealt, kus päris viskit tehakse.

Järgmistel päevadel tutvusin Iirimaa ajalooga. Sain teada, et protestantidest britid on katoliiklikul Iirimaal mitusada aastat üsna isekalt peremehetsenud. 1922. aastal moodustatud Iiri vabariik koosnes 26 maakonnast, ent 6 põhjapoolset maakonda, kus brittide järeltulijad moodustasid märkimisväärse osa elanikkonnast, otsustasid jääda Ühendkuningriigi koosseisu. Katoliiklaste ebavõrdne kohtlemine viis 1968. aastal kolmekümne aasta pikkuse vägivaldse konfliktiperioodini, mida nimetatakse eufemistlikult the Troubles. Meie tunneme seda Põhja-Iirimaa konflikti nime all.

Kolm aastakümmet kestnud terror lõppes 1998. aastal ja vägivaldseid kokkupõrked leiab aset üha vähem, ent leina ja vana vimma jälgi leidub Belfastis kõikjal – inimestes, kultuuris ja majaseintelgi. Katoliiklik Falls Road kubiseb seinamaalingutest, millega mälestatakse näljastreigis hukkunud poliitvange või brutaalselt hukatud inimõigusaktiviste. Protestantliku Shankill Roadi ja Sandy Row maalingutel mälestatakse britimeelsete hukkamissalkade efektiivsemaid komandöre. Sukkmaskis püssimehi kujutav tänavakunst on praeguseks siiski asendatud neutraalsemate maalingutega. Mõnel vähese kunstimeele ja sotsiaalse vastutustundega kohalikul võib sellest kahjugi olla, sest üks neist oli tehtud nii oskuslikult, et näis möödaminejat sihtivat ükskõik, millises tänava osas too seisis. Shankilli Mona Lisa, nagu teda luuleliselt nimetati.

Kahe poole lepitamine on aega ja pikka meelt nõudev protsess, mille teeb raskeks niinimetatud heatahtlik apartheid – katoliiklaste ja protestantide institutsiooniline ja elukohapõhine segregeerumine. Eraldi koolid kummalegi kogukonnale on viinud selleni, et kahel kolmandikul Põhja-Iirimaa noortest pole olnud ainsatki sisukat vestlust teise grupi esindajaga. 88 kõrget betoonist „rahumüüri“ konfliktiohtlikes naabruskondades peavad kinni kivid, kuulid ja Molotovi kokteilid, ent vähendavad ka noorte võimalusi lõimuda. Leppimist on aga raske saavutada, kui vanad haavad ja puudulik turvatunne varjutavad avatust ja heatahtlikkust. Meiegi teame sellest üht-teist.

Lülitanud end raskustega ümber Põhja-Iirimaa valulisest minevikust ametialasele enesetäiendusele, leidsin aga, et ka kursuse metoodiline pool oli igati tasemel. Varustasin end mitmete mänguliste materjalide ja ideedega grupitöödeks. Samuti oli viljakas vahetada mõtteid kolleegidega Euroopa eri nurkadest ning luua kontakte edasisteks võimalikeks koostööprojektideks.
Kel vähegi huvi lõimida oma täienduskursus väikese keelepraktikaga, sel soovitan soojalt tüürida oma Erasmuse-paberid Ühendkuningriigi poole. Keel on seal kaunis ja ilm kohutav, ent arvestades brittide hiljutisi otsuseid Euroopa Liitu jäämise osas, ei pruugi seda võimalust enam kauaks olla.

Felena Sooaluste
inglise keele õpetaja