Legends and landscapes

Legends and landscapes

Juunikuu lõpus lendasin maale, millest olen juba ammu unistanud – Islandile! Kogenud õpiränduri ja projektijuhina teadsin, et Chain Foundation’i poolt korraldatud kursused on õpetajate seas kõrgelt hinnatud ja võrreldes teiste koolitajatega pakutakse midagi tõeliselt ainulaadset ja kordumatut. Nimelt asuvad kõik koolituskohad Euroopa äärealadel ning kursuste eesmärk on välja tuua nende piirkondade looduslikud ja kultuurilised eripärad ning seeläbi näidata nende alade erilist rolli Euroopa ajaloo- ja kultuuriruumi rikastamisel ja selle mitmekesisuse mõistmisel. Muuseas pakub Chain ka kursust, mis hõlmab Stockholmi, Helsingit ja Tallinnat, nii et ka meie piiriäärsust on tähele pandud ja hariduslikus võtmes ära kasutatud.

Island tervitas jaheda ja tuulise ilmaga ning tuletas igati meelde, et see vulkaanilist päritolu saar asub keset Atlandi ookeani, täpsemalt selle põhjas asuvat keskahelikku, ning seepärast ei ole mõtet ka mainida, et olgu meil kui külm, vihmane ja tuuline jaanipäev tahes, Islandil on alati pakkuda vastu midagi veel krehvtisemat. Seega tuli vaid korralik kihiline riietus selga panna ja keskenduda islandlaste ajaloole, kultuuripärandile ja väga mitmekesistele loodusmaastikele. Ja just need olidki kursuse „Legendid ja maastikud“ peateemad.

Islandi saagad kuuluvad kahtlemata maailma kultuuripärandi pärlite hulka ja kuigi need on kirja pandud üle mitmesaja aasta tagasi, on nende sisu ja tähendus sama olulised kui toona. Ja just sellele keskendutigi nende viie päeva jooksul.

Koolitus algas Reykjavíki linnamuuseumi väljapanekust „871±2“, mis käsitles Islandi esimeste asunike karmi igapäevaelu: kuidas turbast maju ehitati ja kuidas peamiselt loomse toiduga elus püsiti. Põnev oli arutada, võttes arvesse tänapäevast taimetoitlaste propagandat, kas ja kuidas on võimalik olla tõeline karnivoor. Kuidas oli võimalik vältida C-vitamiini vaegust, kui taimset toitu nii kasinalt saada oli? Vastus peitus muidugi kütitud loomade veres, mis sisaldas ka inimese organismile vajalikke vitamiine ja mineraale. Kaladest saadi hädavajalikke küllastumata rasvhappeid ja D-vitamiini. Krüptiline 871±2 viitas aga esmaasunike saabumisaastale, mida dateeriti vulkaanilise tuha – tefra – järgi ning selle meetodi veamäär on ±2 aastat. Vaatamata sellele, et islandlaste oma keel ja geograafiline eraldatus oleks olnud justkui hea võimalus oma riigi loomiseks, sai Island suveräänseks kuningriigiks 1918. aastal ja vabariik kuulutati siin välja alles Teise maailmasõja ajal – 1944. aastal. Poliitilisest määratlusest mööda minnes tuleb siiski nentida, et rahvuslik identiteet on siin alati väga tugev olnud ja ka tänapäeval ei räägita niivõrd üleilmastumisest, kuivõrd sellest, kuidas oma ajaloo- ja kultuuripärandit hoida ja seda teistegagi jagada. Rahvuslikkus, mille juured ulatuvad tuhande aasta taha, saab tuge saagadest ning läbi saagade omakorda on islandlased üles ehitanud ka ühe turismiharu: kultuuriturismi. Just seda Euroopa õpetajad Islandil kogemas olidki.

Ligi poolsada erinevat perekonnalugu, mis on saagadesse põimitud, on üks võimalus tajuda ja mõista selle saareriigi ajalugu. Meie teejuhiks Islandil sai Njalli saaga, mille tegevustik toimus eelmise aastatuhande vahetusel ja kus on mainitud lisaks Skandinaavia maadele ka Eestit ning mida peetakse üheks kõige paremini loodud saagaks üldse. Asusime Njalli saaga radadele, mis algasid üllatuslikult pealinna tänavatel. Nimelt kannavad paljud Reykjaviki tänavad erinevate saagade tegelaste nimesid, et need islandlastel igapäevaselt meeles püsiksid. Saagateemaline oli ka õhtune teatrikülastus. Uhke kalasoomuseläikeline kultuurihall, mis mere ääres sädeleb, on kindlasti üks silmatorkavamaid uusehitisi, olles suureks, ent sugugi mitte maitsetuks kontrastiks madalatele plekkseintega ja kirkavärviliseks võõbatud majakestele. Selle uhke hoone ees leiab silm ka Eesti lipu! Aga nüüd sisse! Jah, see oli üks ütlemata uhke kompleks, mida ilma piletita enam igalt poolt kaema ei pääsenudki, nagu see algselt oli kavandatud. Õnneks olid meie kursuslastel piletid varakult soetatud ja nn vautšerid välja prinditud. Siiski ei lastud meid teatrisaali, kuna meilt nõuti pärispiletit, mis tuli kassast vautšeri vastu lunastada. Kõlas kentsakalt küll, et paberiga, kus kogu info peal ja maksekinnitus olemas, ei pääsegi läbi. Etenduse alguseks olid kõik tooliread publikut täis ja ingliskeelne etendus, mis viis meid läbi Islandi saagade, täis pikantseid nalju ja eneseirooniat, sai alata. Njalli saaga peategelased Gunnar ja Njallgi vilksatasid üle lava ja ma veel ei aimanuki, et just minul tuleb varsti seda väge täis ja keevaverelist Gunnarit etendada. Aga seda juba teises kohas – Njalli Saaga keskuses Þórsmörkis.

Kel kunagi tuleb mõte Islandit külastada, siis pealinna tarbeks ei maksa üle paari päeva plaanida. Linna ühest otsast teise vantsimine võtab küll üksjagu aega, ent peamised põnevad kohad jõuab paari päeva jooksul kindlasti ära näha. Ja nii panime meiegi oma seljakotid kokku ja asusime sisemaad avastama. Kui enne keskendusime peamiselt saaga tundmaõppimisele, siis nüüd oli aeg vaadata üle need hingematvalt kaunid loodusmaastikud, mis siinset rahvast ja selle ajalugu mõjutanud on. Islandlane ei saa hetkekski unustada, kui tühine on inimene ja tema soovid võrreldes loodusjõududega: võimsad mägijõed, vulkaanid, mulksuvad ja purskavad kuumaveeallikad, lakkamatu läänekaartetuul ja kivine pinnas, millel vaid vähesed taimed kinnitust leiavad ja harukordse visadusega kasvada-õitseda mõistavad. Kahtlemata on vaated, olgugi et sageli tiheda halli pilvelooriga hajutatud, siin tõepoolest südantlõhestavalt kaunid, ent see ilu nõuab samas ka inimeselt valmisolekut halvimaks ja sisemist indu edasi minna. See ei ole kerge, see vajab tohutusuurt hinge- ja tahtejõudu. Ja tekitab aukartust looduse ees, mis on ühtaegu nii meeliülendav kui ka pidev ohuallikas. Minu kui bioloogi jaoks oli eriline tunne seista kohas, kus kaks mandrilaama kokku puutuvad ning Ameerika ja Euroopa maailmajagu teineteisest millimeetrite kaupa eemale lükkavad. Maakera sisemuses möllavad põrgulikud protsessid on sellel väikesel maalapikesel justkui peo peal näha ja paganama keeruline on aduda, kuidas küll siia, Þingvellirisse, 930. aastal Islandi esimene rahvakogu Althing kokku tuli ja aasta jagu otsuseid kohapeal ära tegi.

Päeva lõpuks olime piisavalt näinud seda maailma, kus Njalli saaga tegelased elasid ja surid, sõid ja jõid, tülitsesid ja sobitasid kosja. Ja nüüd oli meie kord oma rollid selgeks õppida ja Njalli saagale pühendatud keskuses ette mängida. Rühmatöö on üks neist pädevustest, mida inimene on edukaks toimetulekuks alati vajanud, iseäranis keeruliseks muutub see olukorras, kus sinuga on ühes rühmas need, kellega sul puudub eelnev elukogemus. See paneb pingutama, otsima uusi suhtlemisviise, mis võimaldaksid ka kasina inglise keele oskusega kaaslasele selgeks teha, millises stseenis keegi üles astub või mida ütleb. Oh, see oli puhas loominguline rõõm! Ja kui veel ajastutruud riidehõlstid kah selga saime, siis oli küll tunne, et selle Njalli saaga me ära teeme! Ja tegimegi. Muuseumirahva rõõmuks lõime kaasa ka üleilmakuulsa Bayeux’vaiba analoogi – Njalli saaga vaiba – tikkimistöös. Viimati hoidsin tikkimislõnga käes ligi 30 aastat tagasi. Seekordne tikand aga oli üliväike panus väga suurde ja islandlaste jaoks väga olulisse töösse, oma käega midagi ära teha, olgugi see nii väike asi kui tahes, on ikka hea tunne küll. Eriti veel siis, kui pärast tööd pakutakse imemaitsvat tummist lambalihasuppi, kohalikku leiba ja ürditeed!

Juba järgmisel päeval olime taas liikvel – me ei olnud ju veel näinud tõelist vulkaani ja kogenud autentset mägedehõngu. Ja nii algaski teekond, mis toimus sõna otseses mõttes üle kivide ja kändude ja mille läbimiseks oli vaja eriotstarbelist mäebussi. Taolise sõidukiga sai ületatud ka mitu mägijõge, ja see oli tõepoolest imetlusväärne, mismoodi bussijuht koolmekohad eksimatult üles leidis, ehkki bussirattad pea ülenisti kiirevoolulises jõevees olid. Aga kohale me jõudsime ja telgid ka üles saime. Þórsmörki mägikämping sai meie paaripäevaseks koduks.
Me õpetame lastele, et eelarvamused ei ole head, et me peaks neist üle olema. Ometi läheneme isegi eelarvamuslikult nii inimestele kui paikadele, millest teame vaid kolmandate isikute suu läbi. Üks selline hiiglasuur eelarvamus, mis on visa taanduma, on see, et Islandil ei ole metsa. Et kui juhtud ära eksima, siis tasub vaid püsti tõusta ja juba näedki, kuhu minna. Kes Islandil natukenegi ringi käinud, teab, et siinses kõveratüvelises sookasetihnikus (Betula pubescens) võib kaotsi minna küll. Ka püstiasendis. Ja seepärast on ülimalt oluline, et mägiteedel matkates üksteist pidevalt silmas peetakse, ehkki aeg-ajalt oli küll hirmus tahtmine hoopis kõiki neid imelisi õitsvaid käpalisi pildistada, selle asemel et järgmisest mäest üles ronida.

Ööbimispaika tagasi jõudes oli aeg juba hiline, ent pimedust polnud kusagil. Jah, ka meil on suveööd pikad ja linnulaulu täis, ent nii valgeid ööd kogesin esmakordselt. Islandi linnustik elutseb enamjaolt rannikualadel, kus on ideaalsed pesitsuspaigad merelindudele; eri liiki värvulisi on siin aga vähe, siiski suutsid vainurästad (Turdus iliacus) terve kasemetsa oma lauluga täita. Ega jäänudki vakka, ja meelitasid ligi polaar- ehk jäärebased (Vulpes lagopus), kes neile välul lähedale hiilisid. Paraku ei jõudnud noored rebased hiilimisest kaugemale, oluliselt lihtsam oli leida mingit söögipoolist kämpinguplatsilt, kuhu mõni hooletu matkaline oli sardellijupi poetanud. Polaarrebane ongi kõige suurem kiskja, kes siinsetel aladel autenset faunat esindab. Ja paraku tuleb tal aeg-ajalt ka inimesega kokku puutuda, kelle läheduses ta hõlpsamalt toidukraami leiab. Meil kipub olema sama häda nn linnarebastega. Vaevalt et me üldse tajume, et ka üks hooletu antropogeenne sardellijupp võib olla piisav, et metsloomade käitumisökoloogiat muuta.

Ja olemegi Reykjavíkis tagasi. Äralend on planeeritud öötundidele ja ma ei saa kuidagi ostetud seda kõige ilusamat lunni-magnetit, sest ma ei ole lunni ikka veel näinud, ehkki tegu on turismiteatmiku järgi arvukaima ornitofauna esindajaga Islandil. Vaala- ja lunnivaatlusretked väljuvad regulaarselt mitu korda päevas otse kesklinnasadamast. Ilm on ilus, ent tuuline, väikesel kalalaeval loksudes tuleb anda pigem hinnang „tormine“. Õnneks ei pea kaugele sõitma, nii et vesi üle parda lendab ja vaatlejad teineteise otsa pudenevad. Lunnid osutuvad väiksemateks, kui olin vaimusilmas ette kujutanud, ja inimpelglike lindudena eelistavad nad pesitseda hulgakesi koos väikestel kaljusaartel. Igatahes olin nüüd lunnid kaamerasse püüdnud ja tohutule loksutamisele vaatamata pidin tõdema, et minu reis oli korda läinud. Ma olin nii palju juurde õppinud ja kogenud, lõimides õppeaineid, kultuure ja rahvaid, ning tehes koostööd õpetajatega, kellega oli mõnus vaidelda, rõõmustada ja kurvastada. See on uskumatult südantsoojendav, et vaid mõne päeva jooksul liitis Njalli saaga meid ühtseks meeskonnaks, kellest lahkumine tundus lõpmata kurb. Aga parim nukrameelsuse ravi on ju hea nali ja korralik kõhutäis. Nii me siis läksimegi üheskoos lahkumispitsat vitsutama ja naljakaid seiku meenutama.

Lõpetuseks pean veel ära märkima, et viimasel päeval ostsin ka südant kõvaks tehes hirmkalli, ent ehtsa islandilõikelise ja kohaliku lamba villast kootud pika kampsuni ning ingliskeelse Njalli saaga. Seesama teos, muide, on ka eesti keelde tõlgitud, saan hiljem teada, kui sellessamas kampsunis jahedal suveõhtul koduterrassil istun ja endale mõttes korrutan: maailm on ikka üks imeline paik, ma ei saa sellest kunagi küllalt, ja oleks vaid rohkem inimesi, kes suudaks meie pärandkultuuri hoida ja väärtustada, nagu islandlased seda teevad, ning seda väärikalt edasi (k)anda. Et avatuse tõmbetuultes edasi kesta.

Heli Illipe-Sootak
bioloogiaõpetaja

Jalus