Erasmus+ CLIL course

Uus õppeaasta algas minu jaoks nädala võrra varem kui tavaliselt. 13. augustil lendasin Edinburghi, et võtta osa viiepäevasest Erasmus+ CLIL kursusest.

CLIL on lühend terminist content and language integrated learning, mis eesti keeles tähendab lõimitud aine- ja keeleõpet (LAK). LAK-metoodika kogub populaarsust, kuna Euroopa Liidus väärtustatakse mitmekeelsust ja üks EL-i keelepoliitika eesmärke on see, et iga kodanik valdaks lisaks oma emakeelele veel kahte võõrkeelt.

Registreerisin end kursusele, et saada teada, kuidas inglise keelt edukamalt ja süstemaatilisemalt muude ainetega seostada ning kuulda teiste riikide headest praktikatest. Lisaks andis kursusel osalemine võimaluse külastada esmakordselt Šotimaa pealinna ning suhelda inglise keelt emakeelena rääkivate inimestega – sellised kogemused on vajalikud igale inglise keele õpetajale.

Minuga koos õppisid LAK-metoodikat paremini tundma 8 erinevate ainete õpetajat Hispaaniast, Saksamaalt ja Poolast. Paljud neist olid nimetatud metoodikat suuremal või vähemal määral kasutanud ja kogemuste vahetamine ning uued teadmised erinevate riikide haridussüsteemidest andsid kursusele palju praktilist väärtust.

Lõimitud aine- ja keeleõppes keeleõppele ei keskenduta. Keel omandatakse justkui iseenesest õppijale huvitavate ja jõukohaste teemade kaudu, tähtsal kohal on koostöö ja üksteise toetamine. Metoodika pooldajate hinnangul on õppurid motiveeritud ja töötavad efektiivsemalt, õppurite suhtlemis- ja keeleoskus areneb kiiremini ning suhtlemine on tähenduslik. Metoodika kritiseerijate hinnangul ei erine LAK oluliselt kommunikatiivsest või sisupõhisest keeleõppest ja selle rakendamisel lähtutakse sageli võimalustest (ehk saadaolevatest materjalidest), mitte õppurite vajadustest.

LAK-praktikud tõid välja, et metoodika rakendamine esitab õpetajale väljakutse ja on huvitav, ent keeruline. Õnneks on näiteks Hispaanias olemas sobiv õppekirjandus ja õpetajal on võimalik valida mitme erineva LAK-metoodikal põhineva õpiku vahel, mille abil näiteks 6. klassile loodusõpetust inglise keeles õpetada.

Õpilaste motivatsioon sõltub nende keeleoskusest. Sageli kasutatakse ainetunnis keerulisemat keelt kui keeletunnis. Õpilane omandab teemaga seotud terminid inglise keeles, ent ei pruugi neid teada oma emakeeles. Lapsevanemad on kurtnud, et ei saa oma lapsi õppimisel aidata, kuna ei oska inglise keelt. Ka aineõpetajad tunnevad oma keeleoskuse suhtes ebakindlust, sest sageli peab inglise keeles õpetama õpetaja, kes ei ole võõrkeelt või võõrkeele õpetamist õppinud.

Kuna kursust korraldas keeltekool, keskenduti seal pigem teisele liidetavale ehk keeleõpetusele. Tähelepanu pöörati kõigi nelja osaoskuse – kuulamise, rääkimise, lugemise ja kirjutamise – õpetamisele. Veel anti näpunäiteid sõnavara aktiviseerimise, foneetika, klassiruumis kasutatavate väljendite, veebimaterjalide kasutamise ja õppematerjali hindamise kohta. Lisaks toimus iga päev üks sessioon õpetajate suhtluskeele parendamiseks.

Kõige huvitavam oli ühele Terry Moore’i TED Talkile üles ehitatud seminar, kus analüüsisime avaliku esinemise ja publiku köitmise tehnikaid. Õpetaja tegeleb igapäevaselt avaliku esinemisega. Ta äratab edastava info ellu ja muudab selle huvitavaks või naljakaks ning seeläbi meeldejäävaks. LAK-õpetaja peab meeles pidama, et keel võib õpilastes segadust tekitada. Praktilise ülesandena pidime järgmisel päeval kaaslastele omal valikul midagi avaliku esinemise tehnikaid arvestades õpetama. Nii oskan ma nüüd araabiapäraselt pearätti siduda, hispaania omletti valmistama ja tean valemeid, kuidas matemaatiliselt armastust avaldada.

Minu jaoks oli kõige olulisem mõistmine, et LAK-meetodit iseloomustab paindlikkus, mis lähtub õppuritest, vajadustest ja võimalustest. LAK hõlmab erinevaid õppimisviise, mis võivad olla nii lühiajalised ja madala intensiivsusega kui pikad ja ainele keskendunud, aga ka projektitööd. Oluline on leida õpetaja ja õpilaste jaoks sobivaim, tasakaal aine ning keele vahel. Üks pluss üks on kaks juhul, kui tähelepanu saavad nii aine kui keel.

Kursus sisaldas endas ka kultuuriprogrammi ja võimalust Edinburghi vaatamisväärsustega tutvuda. Nii käisime ekskursioonil vanalinnas, mis kuulub sarnaselt Tallinna vanalinnale UNESCO maailmapärandi nimistusse. Külastasime Holyroodi paleed, mis on kuninganna ametlik residents Šotimaal, Edinburghi moodsa kunsti galeriid, botaanikaaeda ning Edinburghi festivali.

Edinburghi festival on 1947. aastal alguse saanud maailma suurim kunstisündmus, mis vältab peaaegu terve augustikuu ja toob linna teatri-, kino, kunsti- ja muusikahuvilisi ning hulgaliselt turiste. Festival Fringe kujutab endast tänavakunstifestivali, kus võivad esineda kõik, kes julgevad end kirja panna. Linnas on mitusada esinemispaika, kus toimuvad teatrietendused, kontserdid, kunstisündmused ja muud kõikvõimalikud esinemised. Külalisi on linnas palju ja pealtvaatajaid jätkub kõikjale. Military Tattoo festivalil esinevad sõjaväeorkestrid vigurmarsi, trummide ja torupillimänguga. Igal õhtul on Edinburghi kindluse hoovis esinemas üle 800 esineja, kellele elab kogu festivali vältel kaasa üle kahesaja tuhande pealtvaataja.

Linna vaatamisväärsustest avaldas kõige sügavama mulje Arthur’s Seat. See on 250 meetri kõrgune vulkaanilisest kivimist mägi, mille tipust avanes imeline vaade Edinburghile ja selle ümbrusele.

Pärast reisi on alati tore koju jõuda. Aga Šotimaalt lahkudes tundsin küll, et mõned päevad jäid veel puudu.

Riina Rosenfeld
inglise keele õpetaja