I Itaalia, Firenze, September 2017 –  How to use Tablets, Educational Apps and Social Media in your Classroom

Seekordne Erasmus+ KA1 2017. aasta õpirände projekt kannab nime „Õpetajate võtmeoskuste arendamine ja kogemuste vahetamine“. Tulenevalt üldisest eemärgist ja meie kooli eesmärkidest valisin koolitused, mille abil oleks võimalik arendada 21. sajandi digipädevusi, saada uusi mõtteid uue kaasaegse õpikäsituse rakendamiseks igapäeva õppetöös ja saada oskusi digivahendite kaasabil edukamalt rakendada ainetevahelist lõimingut meie igapäevastes tegevustes.

Koolitusi otsides jäi silma mitmes riigis tegutsev rahvusvaheline Europass õpetajate akadeemia (Europass Teacher Academy- The largest Erasmus plus teacher training course offer in Europe), kes pakkus just neid eesmärke täitvaid koolitusi.

Seega valisin oma kursused välja ja asusin teele.

Kuigi olin enne käinud koos õpilasgrupiga Erasmus vahetuses, siis seekordne minek oli veidi teistmoodi. Olin täiesti üksi, teadsin juba ette, et kursusel ei ole peale minu mitte ühtegi inimest Eestist ja see tundus algul veidi hirmutav. Samuti tegi kõhedaks teadmatus, et milline on minu keele oskus. Kas teised osalejad räägivad kõik inglise keelt vabalt, kas ma jaksan inglise keelsel kursusel kaks nädalat vajalikus tempos kaasa mõelda ja töötada, kas ma saan hakkama? Segadust ja teadmatust suurendas veelgi kaks päeva enne väljalendu saadud kiri majutuse pakkujalt, et ülebroneeringute tõttu ei ole mulle majutust. Õnneks lahenes see olukord kursuse korraldajate kaasabil kiiresti ja sain hakata liikuma Firenze poole.

Kogu kõhedus ja segadus, mis haaras mind paar päeva enne väljalendu, hajus kohe esimese paari päevaga. Lennujaamast oma majutusse jõudes tabas mind tõeline kergendus, jah, mul on olemas koht kus ööbida järgneva kahe nädala jooksul ja kuigi see asus esialgselt planeeritud asukohast oluliselt kaugemal, oli see kena ja sobilik elamine koos kõikide mugavustega (sh ka pesumasin), et veeta seal järgmised kaks nädalat.

Algatuseks paar sõna Firenze liiklusest. Imekaunis Firenze, mille kesklinn on ehitatud sajandeid tagasi, ei ole kindlasti planeeritud vastu võtma sellist autode voogu, mis seal tänasel päeval liigub. Vast on kohane kesklinna võrrelda Tallinna Vanalinnaga, kuid Firenze veelgi kitsamatel ühesuunalistel tänavatel on pidev autode ja busside liiklus kõikjal. Samuti ka kesklinna ümbruseski on paljud tänavad ühesuunalised ja peab valmis olema selleks, et ühes suunas liikuv ühistransport läheb vastassuunas hoopiski mingit teist marsruuti mööda. Selles segaduses orienteerumine võttis mitu päeva ja seda mõistma hakates oli ka enda liikumisi lihtsam planeerid ja tekkis lootus jõuda soovitud kohtadesse õigeaegselt.

Firenze kursus toimus Europass kooli (Europass Teacher Academy) ruumides, mis asus kohe Firenze vanalinnas paikneva Duomo katedraali läheduses. Maja, nagu ka kogu vanalinn, on sajandeid tagasi ehitatud, võttes külastajaid vastu jaheda siseaatriumiga ja suursuguste sammastega. Lai marmortrepp viis külastajad edasi kõrgematele korrustele.

Kursusel osalejad olid pärit mitmetest erinevatest riikidest. Õpetajad olid pärit Bulgaariast, Hispaaniast, Poolast, Portugalist, Prantsusmaalt, Saksamaalt ja mina ainsana Eestist. Kursuse juhendaja oli ülikoolis doktorantuuris õppiv Türgi noormees. Kohe algus tundus põnev ja paljutõotav. Minu suurim hirm oli, nagu juba mainitud, töötada pikad päevad inglise keeles. Firenze kursusel osalejad olid küllalt ebaühlase keeleoskusega õpetajad. Paar õpetajat olid oma koduriigis inglise keele õpetajad ja nende keeleoskus oli muidugi perfektne; mõned õpetajad olid aga sellised, kes said küll jutust aru, kuid nad olid valmis rääkima vaid üksikutel juhtudel ja eelistasid pigem olla vaiksed jälgijad. Seega asetusin mina sinna kuhugile keskele ja juba esimese päeva lõpuks oli selge, et keeleoskuse pärast pole mul kindlasti vaja muret tunda. Enesekindlus tuli kiiresti ja vajadusest rääkida tuli iseenesest ka julgus. Lisaks andis hea keelepraktika õhtuti koos kaaskursuslastega linnas ühiselt tehtud jalutuskäigud erinevatesse kirikutesse ja muuseumidesse, mida saatsid lõppematud arutelud kõikvõimalikel erinevatel teemadel ning teisel nädalal üksi „koju“ jalutades tabasin end inglise keeles mõtlemast.

Kuna me olime kursusekaaslastega koos kaks nädalat, siis selle ajaga me õppisime üksteist üsna hästi tundma, teadsime juba mõndagi huvitavat üksteise peredest, kuid oluline, et saime ka palju infot erinevatest koolisüsteemidest ja eripäradest, saime teadmisi erinevate riikide  kultuuriomapärade kohta ja ühiskondlike hoiakute kohta. Nagu ikka, kui inimesed on koos niivõrd erinevatest riikidest, siis mured ja probleemid on ka üsna erinevad. Oli koole, kus oli terve kooli peale vaid paar arvutit, oli koole, kus pigem kardetakse kasutada internetti koolitundides ja ka riike ja koole, kus õpetajatel on rangelt keelatud olla õpilastega sotsiaalmeedias (näit. Facebookis) sõber. Ja muidugi oli ka riike, kus laste üksi jätmine kasvõi lühikeseks ajaks toob lapsevanematele kaasa kriminaalkaristuse. Eesti tuli esile kui ilmselgelt kõige liberaalsem ja edumeelsem riik.

Tööpäevad olid Firenzes tihedad. Kahe nädala jooksul pandi meid mitte ainult kuulama juhendaja loenguid ja teemakäsitlusi, vaid lisaks praktilistele töödele tegime ka hulgaliselt paaris- ja rühmatöid, kandsime ette oma esitlusi, vaatasime videoid ja pidasime diskussioone erinevatel haridusega seotud teemadel. Enamasti võis õppetöö kvaliteediga jääda rahule, töö tempo oli kogu kursuse jooksul hästi läbimõeldud ja planeeritud. Mõnigi kord tuli oma töö lõpetada ka peale tundi, tulla järgmisel hommikul varem, või siis teha tööd hoopiski hilisõhtul oma „kodus“. Selle kursuse raames saadud kogemuse põhjal arvan ma, et me eestlased, oleme pigem esirinnas. Minu „viga“ on selgelt see, et kui ma näen mingit probleemi, siis ma ei suuda jääda kõrvaltvaatajaks ja hoida oma suud kinni. Nii juhtus korra ka Firenze koolitusel, kus juhendaja näitas minu jaoks väga lihtsat ja pidevalt koolitundides kasutusel olevat rakendust, rääkides sellest konkreetselt valesti. Proovisin küll ennast vaikima sundida, kuid siiski sekkusin ja viisin selle koolituse hoopiski ise lõpuni. Saan aru, et Türgist pärit noormehele võis see juba kultuurilistel põhjustel olla üksjagu ebameeldiv olukord, kuid ta suutis jääda rahulikuks, vaatas youtube’st õppevideo (uuesti)  koos meiega üle ning andis teema juhendamise ja näidete toomise minule üle. Seega korraks vahetus minu õppija roll hoopis õpetaja omaks.

Kaks nädalat koos samade inimestega on põnev väljakutse. Paariga neist sain nii headeks sõpradeks, et siiani facebooki vahendusel suhtleme ja jagame oma igapäevaseid muresid ja rõõme nii kooli kui ka oma peredega seotud teemadel. Vaatame, kas plaan üksteist külastada ka realiseerub.

Kui rääkida lõpetuseks veel natukene Firenzest, siis nagu üks minu kolleeg ütles, siis tegu on linnaga, mis on nagu muuseum. Või on see vastupidi? Muuseumisse on paigutatud linn?
Vaid mõned märksõnad sellest tuhandeid aastaid vanast linnast, mis puhkes renessaansi ajal tõeliselt õitsele, linn mille vanalinn on UNESCO maailmapärandi nimekirjas- arvukad kirikud (Santa Croce jt) ja katedraalid (Santa Maria del Duomo jpt), paleed (Palazzo Vecchio, Palazzo Medici-Riccardi jt),  muuseumid (Uffizi galerii, Galleria dell’Accademia jt), väljakud (Piazza della Signoria, Piazzale Michelangelo jt), Arno jõgi, mis voolab läbi linna ja linna erinevaid pooli ühendav üks Euroopa vanimaid kaarsildu Ponte Vecchio. Seda loetelu võib Firenze puhul jätkata lõppematult. Firenze on linn, mis lisaks võimalusele seal erialaselt koolituda, annab suurepärase võimaluse koolitada ennast arhitektuuri, kunsti, skultpuuri jpm vallas. Soovitav on ainult arvestada sellega, et peale Firenze külastamist tuhmuvad tahtmatult teie järgmised sihtkohad selle imelise linna vaatamisväärsuste kõrval.

Eve Liis
haridustehnoloog ja informaatikaõpetaja