One week course for teachers of maths

ONE WEEK COURSE FOR MATHS TEACHERS
WORCESTER: SATURDAY 30 SEPTEMBER – SUNDAY 08 OCTOBER 2017

Septembrikuus … kõik-kõik on uus. Uus klassiruum ja päris mitu uut õpilast minu klassis.  Nagu ikka uue kooliaasta alguses. Kuid selgus, et see ei ole veel kõik. Ühel esmaspäeva hommikul tuli pakkumine minna Inglismaale nädalaks ajaks õppima, sest õpetaja, kes selle kursuse valis, ei saa minna. Sõdisin sellele mõttele mõnda aega vastu. See oleks olnud esimene kord, kui ma sõidan lennukiga ja reisin üksi. Lisaks ei olnud ma kindel oma inglise keele oskuses. Kolleegid arvasid, et muidugi tuleb minna ja nii ma lõpuks ütlesin oma jah sõna.

Septembrikuu viimasel päeval algas mu reis Inglismaa poole ja seda läbi Vantaa lennuvälja. Saabusin Heathrow lennuväljale 18.05 kohaliku aja järgi. Juba lennujaamas sain aru, et minu inglise keelega saavad inimesed minust aru ja mina neist. Suu tuli lahti teha ja kõik olid lahkelt valmis aitama. Paljud tegid veel rohkemgi.

Veetsin öö hotellis ja hommikul sõitsin London Paddingtoni jaamast rongiga Worcesteri poole, kus pidi toimuma meie koolitus. Worcester Shrub Hill jaama tuli vastu mulle pere, kelle külaline olin terve nädala. Sain teada, et nime Worcester ei hääldata nii, nagu meie eestlastena oleme harjunud seda tegema, vaid öeldakse Wu:ster. Esimesel õhtul käisime pereema ja koeraga linnas jalutamas ja mulle näidati pidepunkte, mille abil linnas liikuda.

Järgmisel päeval kogunesime Worcester Whitehouse hotelli. Kuna samal ajal oli koolitus ka kehalise kasvatuse õpetajatele, siis sissejuhatus tehti koos. Kuid üsna pea eraldusid matemaatikud eraldi ruumi, kus meiega tegeles Birminghami linna ülikooli matemaatika vanemlektor Don Newton. Tema oli meie grupiga koos kõik need päevad.

Meie loeng ei olnud kuiv konspekteerimine. Ülesse kirjutasime üsna vähe. Pigem arutlesime,  mängisime ja arvutasime näiteid läbi. Materjali saime mälupulgal kaasa.

Esimese päeva lõpuks toimus ka ekskursioon Worcesteri linnas. Saime teada, et Worcester on Birminghamist edela pool umbes 50 km ja Gloucesterist 43 km põhja pool. Linnas elab umbes 100 000 inimest. Linnast voolab läbi Severni jõgi ning selle lähedal on Worcesteri katedraal. Linnas on ka teine veekogu – Worcesteri-Birmimghami kanal, mida mööda sai vanadel aegadel kaupu transportida. Praegu tehakse sellel lõbusõite, samuti liiguvad seal paatmajad.

Worcesteri lahing oli Inglise kodusõja viimane lahing, kus Oliver Cromwelli uus mudelarmee võitis King Charles I Cavaliersi. Worcester on tuntud kui Royal Worcester Porcelaini kodu. Linnas on  helilooja Edward Elgar kuju. Linn on uhke oma traditsioonilise Worcestershire’i kastme üle. Worcesteris on Worcesteri ülikool ja Berrowi Worcester Journal on väidetavalt maailma vanim ajaleht.

Järgmised päevad käisime rongiga Birminghamis. Teisipäeval ja kolmapäeval vaatlesime kohalikes koolides matemaatikatunde.

Meie kursusel oli 3 ungarlast, 2 sakslast, 1 hispaanlane, 1 eestlane ja 4 poolakat. Kokku oli meid 11. Meid oli jaotatud 4 gruppi. Iga grupp oli erinevas koolis.

Igal hommikul kohtusime Don Newtoni ja tema tudengitega Birmingham New Street raudteejaamas, kus ta andis igale grupile kaasa ühe oma tudengi, kes viis meid meile tolleks päevaks määratud kooli. Kooli sisse ei ole kerge saada. Territooriumi ümber on aed ja värav on lukustatud. Külalised peavad minema vastuvõttu, kus kontrollitakse nende dokumente ja külastuse eesmärki. Siis antakse rinda külastaja silt või kaela kaelapael. Mööda koolimaja saad liikuda vaid kooli töötaja saatel. Isegi tualetti saadab sind kooli töötaja.

Neis koolides, kus meie käisime, olid õpilased koolivormis. Vahetusjalatseid nad ei kandnud. Tunnid algasid kell 9 ja lõppesid enamasti tervel koolil korraga kell 15. Ühes koolis olid õpilased 6-kaupa rühmades laudade taga, teises istusid üksteise taga paarikaupa. Esimeses koolis tehti nii grupi- kui ka individuaalset tööd ja seal oli vahel see õhkkond üsna lärmakas, teises koolis oli kogu töö individuaalne ja nõuti vaikust. Vahetunnid veeti enamasti õues ja lõunavahetunnil võeti kaasa oma toidukarp ning suunduti saali sööma. Pärast oldi taas õues. Õues ja saalis olid korrapidajaõpetajad. Piisas vaid vilest ja kõik rivistusid klasside kaupa üksteise taha. Õpetaja võttis sealt oma klassi ja kõik liikusid vaikselt oma klassi.

Neljapäeval olime Birminghami linna ülikoolis, kus Don valmistas meid ette reedeseks tunniandmiseks. Mängisime läbi mänge, mis oli plaanis mängida õpilastega reede lõunal. Kirjutasime ülesse mängude järjekorra ja nende eest vastutaja. Õhtul olime Birminghami ülikoolis, kus kuulasime John Masoni loengut. Reede hommikul valmistusime veel tunniandmiseks ja reede lõunal andis terve meie kursus ja Don Newtoni õpilased tunni 60 õpilasele. Selles tunnis istusime me õpilaste vahel, suhtlesime nendega, aitasime neid mängudes. Kordamööda juhtisime ise mänge.

Laupäeval viis buss meid Oxfordi, kus oli meil võimalus külastada Oxfordi Ülikooli kolledžeid.

Pühapäeval jätsin hüvasti oma perega ja suundusin rongiga Londonisse. Koju jõudsin ööl vastu esmaspäeva. Sain küll üsna vähe magada, kuid kui ma esmaspäeval kooli jõudsin, siis märgati, et ma lausa säran.

See nädal oli tihe ja pingeline. Kogu suhtlus käis inglise keeles ja ma tegin pidevalt topelt tööd: tõlkisin enda jaoks ja töötasin kaasa. Midagi tõlkimata ei jäänud – raskemad mõisted näidati ette või seletati lihtsamas keeles. Kui midagi aru ei saanud, tuli kohe küsida.

Don Newton oli meie päevad organiseerinud väga hästi. Päevaplaanidel olid kirjas rongide väljumisajad ja -kohad. Hommikul pidid olema Worcesteris õigel ajal raudteejamas. Edasi liikus meie grupp koos. Meie matemaatikute seltskond hoidis väga kokku.

Kaasa sain ma Don Newtoni poolt pidevalt korratud mõttetera „low threshold, high ceiling“, mälupulgatäie materjali ja kindla arvamuse, et kõigist meie õpilastest ei peagi saama matemaatikud, kuid neil peab olema võimalus avastada matemaatika ilu.

Ülle Hanni
matemaatika- ja arvutiõpetaja

Jalus