Vera Korelskaja-Novikova

Tundsin huvi eksistentsiaalse kirjanduse, filosoofia ja psühholoogia vastu juba noorena. Kuigi olin ennast raamatute ja seminaride toel pidevalt selles valdkonnas täiendanud, suhtusin sellesse teemasse tookord üksnes kui hobisse ning esialgu valisin endale hoopis õpetaja elukutse.

Lõpetasin Tallinna Ülikooli 2005. aastal haridusteaduse magistrina ja olen töötanud koolis alates ülikooli viimasest kursusest.

Õpetajana hakkasin aina rohkem täheldama, et midagi olulist on koolitöös puudu. Me pöörame liiga vähe tähelepanu sellele, kuidas noorel tegelikult läheb, kuidas ta endaga hakkama saab, millised on ta suhted, mida ta igatseb, mida ta tegelikult tunneb ja mõtleb ning miks just nii. Siis jõudsin äratundmisele, et selle osaga tuleb koolides põhjalikumalt tegeleda: noort tuleb proovida rohkem kuulata ja rohkem mõista.

See äratundmine ja ka mu enda eksistentsiaalsed otsingud ajendasid mind uuesti õppima: 2019. aastal lõpetasin Leedus Humanistliku ja Eksistentsiaalse Psühholoogia Instituudi (HEPI) eksistentsiaalse psühhoterapeudi eriala baasõppe ning praegu jätkan teraapiaõpinguid sama kooli professionaalse taseme õppes ja Tartu Ülikoolis psühholoogia erialal.