SPORDIGÜMNAASIUM

11. ja 12. klassid rändasid tagasi aastasse 1991

19.10.2021

16. septembril sai teoks neljas Eesti Ajaloo- ja Ühiskonnaõpetajate Seltsi ning Eesti Rahva Muuseumi ellu kutsutud üle-eestiline ajarännak. Seekord rännati ärevatesse augustipäevadesse aastal 1991 ning taastati koos Eesti iseseisvus. Audentese spordigümnaasiumi 11. ja 12. klassid rändasid seekord koos Tallinna linnamuuseumi kindlustustemuuseumiga.

Mis on ajarännak?
Rännakul osalejad viiakse konkreetsesse aega ja kohta (võimalik, et ka konkreetsete inimeste juurde) ning elatakse võimalikult täpselt konkreetne sündmus või hetk ajaloos uuesti läbi. Tegemist ei pea olema mingi suure ja „ülla“ sündmusega, vaid „nii võis juhtuda“ variandiga. Meie eelistuseks ongi n-ö tavaliste inimeste lood. Selle meetodi rakendamise juures ei ole pealtvaatajaid, kõik on osalised. Igal ränduril on läbimõeldud roll, aga nagu elus ikka, ei tea me, kuidas kõik täpselt kulgeb. Täpsem teadmine on ainult peaosatäitjatel.
Oluline on ka see, et ajarännak on jõukohane igale õpilasele. Nii ettevalmistavas osas kui ka rännaku ajal saab anda õpilastele diferentseeritud ülesandeid vastavalt nende võimetele ja huvidele ning panna ennast proovile uues olukorras. Sama kehtib ka täiskasvanud osalejate kohta.
Ajarännak võimaldab kasutada kõiki meeli ning õppida tegevuse kaudu. Kindlasti ei ole tegemist stiilipeo või vahva vaadendiga, vaid toimub tihe koostöö mäluasutustega – muuseumide, arhiivide, raamatukogudega – ja pärimuse kandjatega ehk „elavate ajalooallikatega“. Seega on lähenemine teaduspõhine.

Mis toimus?
21.08.1991 oli Tallinna Varblase kohviku ette kogunenud huvitav seltskond noori inimesi. Need olid EÕMi kokkutulekul auhinnatud noored, kes nüüd Tallinnas tulnud vastu võtma oma auhinda ehk kohtuma huvitavate inimestega. Kohtumised pidid aset leidma Kiek in de Köki ajalooliste seinte vahel. Kellega siis sel äreval augustipäeval kohtuti?
Võimalik, et kohtusid äsja tankivägedest saabunud ajateenijaga ning kuulasid tema mälestusi möödunust ning ehk said seda võtta ka kui hoiatust, mis meid tulevikuski võib ees oodata, kui me endiselt võõral väel oma riigis laseme laiutada.
Osad malevlased kohtusid aktiivse kunstiõpetajaga, kes ühelt poolt ihkas uut ja vabamat elu kuid teisalt kõneles temas elukogemus, mis liialt uljatega siin maal juhtuda võib, kuidas leida sellises situatsioonis õige tee? Ehk on sellisel juhul lihtsam end hoopis läbi kunsti väljendada ja nii valmisidki meeleolukad plakatid.
Osavamad ronijad leidsid kõige kõrgemalt tornitipust punkmuusiku, kes jagas kasulikku infot muusikaärist ja üldse kuidas vabas maailmas vaba inimene peaks end tundma, mida seljas kandma, millist muusikat kuulama, millist kunsti nautima ning veel palju muudki. Osad rändajad said rännata filmikaadrite abil ning leida sealtkaudu vastuseid põletavatele küsimustele. Kui hästi läks, said rändurid ka talongivabu küpsiseid ning mõnusat vanaema mahlajooki, kahju küll, et mitte Mehukattit. Julgemate ja iseteadlikumatena saime seejärel asuda üles ehitama tulevast Eesti Vabariiki.

Miks me seda tegime?
Kõigepealt on ajarännak kummardus meie eelkäijatele, side mineviku oleviku ja tuleviku vahel.

Õpilaste tagasiside kõneleb, et nad võivad olla kriitilised teatud ajarännaku teema, osalejate või tegevuste suhtes, kuid toovad alati välja, et ajarännaku kaudu on lihtsam, meeldivam ja emotsionaalsem õppida. Saab asetada ennast ammu elanud inimese asemele ja mõista teda paremini, samuti mõista ka näiteks oma vanemaid. Alati on huvitavam ise midagi teha, kui lihtsalt näitemängu vaadata: see pole alati nii olnud, esimeste ajarännakute puhul oodati pigem näidendit, nüüd rohkem võimalust ise teha.
Hinnatakse ettevalmistusi riietuse leidmisest riietumise ja karakteri loomiseni. Kui küsida teadmisi, mida omandati enne ajarännakut ja ajarännaku ajal, siis ettevalmistusperioodist tuuakse välja erinevaid faktiteadmisi ja ajarännakust pigem tundeid või kohalolemist, uusi praktilisi oskusi.
Enesekriitiliselt tuuakse välja, et saadakse aru, et võiks aruteludesse aktiivsemalt sekkuda, aga hästi ikka ei julge. On arvatud, et järgmine kord ollakse julgemad. Lihtsam on õpilaste meelest teha ajarännakut väiksema seltskonnaga, turvalisem, aga samas suurem ja võõram seltskond pakub uusi ja ootamatumaid lahendusi.
Kõik osalejad olid ka uuesti valmis rännakule minema, pakuti välja omapoolseid ideid kiviajast kauge tulevikuni.

Ajarännak andis igaühele midagi: sama töötuba või väitlusstseen võis saada nii tulist kriitikat kui ka kellegi imetlust ja äratundmist, et just selle pärast oli ajarännakut vaja.

Ajas rändamiseni!