ERAKOOL

6.–9. klassid vaatasid „Apteeker Melchiori“ II osa

26.09.2022

2. septembril käisid 6.–9. klassid üheskoos vaatamas „Apteeker Melchiori“ teist osa „Viirastus“. Nii sai ühiselt alustada uut õppeaastat kinos Sõprus, mis on Tallinna vanim tegutsev kinosaal. Filmi tegevus on keskajas, mis annab võimaluse filmist rääkida mitmes ainetunnis.

Kirjanduse tundides lugesid õpilased meedias ilmunud arvustust ja arutasid ühiselt krimimüsteeriumi lahendamise, tegelaste olemuse ja voogedastusplatvormide üle, kuidas produtseerida üht filmi nii, et levik oleks laiaulatuslik. Ühiselt jõuti veendumusele, et nähtud film on tüüpiline kriminaalfilm, kus tegijad ajavad vaataja kohati valejälgedele, on üks veidi koomiline uurija ning teine taibukas, kes lõpuks ka kõige rumalamale loo lahti seletab. Sai üle korrata mõisted „kirjanik“ ja „režissöör“.
Arutelus selgus, et filmis on tegelased üheplaanilised, kuid raamatus tuleb nende taust ja olemus palju paremini välja, nii et kindlasti on oluline ka raamat. Tegevuskoht on filmis realistlik ja äratuntav, kostüümid kui filmi osa on ajastupärased. Kirjanduseski jõudsid õpilased juba ajaloolise tõe selgitamiseni. Filmi tegevuse ajal pidi klooster juba valmis olema, mitte ehitusjärgus. Samuti olid linnade nimed sel ajal teistsugused – Tallinn ei olnud veel Tallinn ja Tartu polnud Tartu.

Eesti keele tunnis arutati tollase sõnavara üle, sealhulgas oli ka olemuselt võõraid sõnu, näiteks võidmine, samuti ajas kadunud sõnu, kuna timukad ja piitsutamine pole tänapäeval enam pahategude puhul lahendused. Sõnakasutus ja piinamisstseen olid õpilaste arvates ka põhjuseks, miks on film soovitatav alles 12-aastastest alates.

Kunstiõpetuses arutati kostüümide ja filmi keskkonna üle. Õpilased tegid mõttekaarte, kuhu lisati mõtteid nii muusikalise kui kunstilise kujunduse kohta.

Ajalootundides sai läbi räägitud ajalooline tõde, millised on Tallinna ja ordu vapp, et filmi toimumise ajal polnud veel valmis suurtükitornid Kiek in de Kök ega Paks Margareeta ning raekoja saali ei ehtinud veel uhke gobeläänvaip. Oluline on ka märkida, et keskajal olid küll hügieeni- ja sanitaarolud väga viletsad, kuid nii tähtsad isikud nagu apteeker, kaupmees või isegi kaupmehe teenijad määrdunud nägudega ringi ei käinud. Nii saigi arutada tunnis, miks filmitegijad on sellise „vea“ teinud. Lisaks sai ka ajalootunnis arutada, mis meeldis, mis mitte. Nii oli võimalik õpilastel jagada enda emotsioone ja neid ka põhjendada.

Kevadel ennustasid õpilased, et uus Melchiori film võiks alata niimoodi: „Möödunud on poolteist aastat. Melchior ja Keterlyn on abieluks valmis Niguliste kirikus.“ Siis nüüd on selge, et pulmi tuleb veel oodata.