ERAKOOL

8.b ja 9.a klassi õpilased käisid vaatamas keskkonnateemalist dokumentaali

11.03.2019

Veebruaris käisid 8.b ja 9.a klassi õpilased programmi „Klassiga kinno” raames vaatamas keskkonnateemalist dokumentaalfilmi „Tere tulemast Soodomosse“.

Sünge ja nõiduslik film rääkis Ghana prügimäest, kus käideldakse läänest toodud elektroonikajäätmeid. Igal aastal veetakse üle 250 000 tonni elektroonikajäätmeid Ghanasse, kus neid käideldakse peaaegu apokalüptilistes tingimustes. Tuhanded lapsed ja täiskasvanud lammutavad silmapiirini ulatuval prügimäel monitore, telefone ja sülearvuteid, teised aga sulatavad lõkke kohal kaablitest vaske välja. „Tere tulemast Soodomasse“ (see on ka filmis kõlava räpplaulu pealkiri) viib meid otse selle sünge sündmuskoha südamesse. Just töölised ise tutvustavad meile Soodomat, kirjeldades oma sõnade ja omapäraste liigutustega põrgulikke elutingimusi. Austria režissöörid Florian Weigensamer ja Christian Krönes on loonud filmi, mis ühest küljest kujutab peaaegu ajatut apokalüpsist, kuid teisalt õhutab meid kindlasti muutma midagi nüüd ja kohe. Ajastul, mil digitaalse tehnika areng tõotab üha mugavamat ja muretumat elu, jääb meil märkamata see, millisel hulgal lääneriigid e-jäätmeid arengumaadesse ladustavad.

• Muljeid meie õpilastelt peale filmi vaatamist:
  Selline film oli väga vajalik, kuna tavaline eestlane isegi ei tea, et kusagil elavad inimesed sellistes tingimustes. Hakkad kohe mõtlema iseenda peale ja selle peale, kus ja mida tarbid ja kui palju.
• Huvitav film oli. Oli näidatud, kuidas inimesed elavad ja sain pärast filmi aru, kui lihtne ja hea on tegelikult Eestis elada.
• See film avardas minu silmaringi.
• See film pani mõtlema, millised on võimalused ka minul meie ühiskonnas midagi muuta.
• Inimesed peaksid tarbima nii palju kui neil on vaja, aga samas nii vähe kui võimalik, et ei tekiks reostust. Ja peaksime vähem tootma
• See oli väga kurb film. Peame lahendama oma probleemid siin, mitte viima oma prügi Aafrikasse.
• Võiks osta vähe asju.

Õpilastega olid kaasas õpetajad Jana Anton ja Ülle Hanni. Võib kinnitada, et kinosaalis valitses vaikus ja filmi jälgiti huviga. Arutelu hilisemates koolitundides võimaldas filmis nähtu enda jaoks selgemaks mõelda ja pani mõtlema oma soovide ja tegevuste üle.