ERAKOOL

8. klassid rändasid aastasse 1944

30.05.2023

Audentese erakooli 8. klasside õpilased osalesid Erasmus+ „Digital solutions for applied heritage – exploring transnational learning opportunities“ projekti raames rahvustevahelisel ajarännakul. Seekord oli rännaku sihtajaks aasta 1944 ning sihtkohti lausa kolm: läbi tehti nii sündmused Eestis, Soomes kui ka Rootsis. Ajarännaku stsenaarium töötati välja kolme riigi (Eesti, Soome, Rootsi) koostööna. Eesti poolsed partnerid on selles projektis Audentese erakool ja Eesti Rahva Muuseum.

10. mai hommikul kogunesid õpilased kesklinnas ühel räämas parkimisplatsil, kui ühtäkki keerati aeg tagasi aastasse 1944 ning käivitus õhuhäire. Õnneks avanes platsi servas oleva müüri sees uks ja noored said põgeneda 17. sajandil ehitatud bastionikäikudesse, mida Teise maailmasõja ajal kasutatigi pommirünnakute korral varjendina. Esialgu tabas seltskonda segadus, oli pime ja külm, inimesed olid puntras ja keegi hüüdis korraldusi. Mõne aja möödudes leidis igaüks endale olemiseks paiga ning tehti tutvust varjendisse tulnud inimestega ning arutleti, mis edasi teha ja mis Eestist saab. Kaaluti, kas tuleks üldse Eestist lahkuda ja kuidas selleks valmistuda, või oleks parem ikkagi siia jääda, ning mida teha siis, kui Nõukogude võim naaseb.

Kui pommitamine läbi sai, tuldi bastionikäikudest harjumatult ereda päikese kätte ning satuti Soome. Jätkusõja järel pidi Soome loobuma Karjalast ning lühikese aja jooksul pidid karjalased kodust evakueeruma. Õpilased avastasid, et mõned neist ongi kodu maha jätnud karjalased, kes peavad võõras kohas ulualuse leidma ja toime tulema. Mõned olid oma lapsed teekonnal kaotanud, teised ei teadnud, mida lehmaga peale hakata. Teised olid aga kohalikud soomlased, kes kaalusid võimalusi, kuidas kodust pagendatud karjalasi aidata ning kellel on võimalusi neid majutada. Paljusid kohalikke kui karjalasi painas küsimus, kus on nende pereisad, mehed ja vennad.

Kui kõigile karjalastele sai abikäsi ulatatud, sattusime sõjas neutraalsesse Rootsi, kus noored kogunesid leerikoolis. Seal kujunes aga ootamatu väärtuskonflikt, kuna noori paelus nii võimalus minna kinno, näha uut filmi, lustida ja tunda noorusest ja kevadest rõõmu, kuid samal ajal saabus koos kirikuõpetajaga kaitseväelane, kes kutsus noori kaitselaagrisse, et valmistuda juhuks, kui sõda peaks ka siia jõudma.

Ajarännakul olid nii nõu kui jõuga hindamatuks abiks Eesti Rahva Muuseumi ja Kiek in de Köki kindlustustemuuseumi ajarännakuentusiastid. Mõne õpilase arvates sattusid nende vahele tõelised näitlejad. Mulje tegi veel usutavamaks ja vahetumaks see, et mõned tegelased rääkisidki soome keeles. Õpilastele jättis kõige sügavama mulje bastionikäikudes pommivarjendis olemine – kindlasti aitas autentne ajalooline keskkond usutavamat ajas rändamist. Õpilaste tagasisidest on näha, et neil oli hea meel koolist väljas vaheldusrikkal moel õppida ja kogemusi saada. Nii mõnigi osutas, et nõnda on neil võimalik kogeda samu tundeid, mida inimesed tundsid 1944. aastal. Paljud leidsid, et sellised üritused aitavad minevikku paremini mõista. Mõned osutasid aga sellelegi, et säärane ajarännak aitab aru saada ka parasjagu maailmas toimuvast, ning võime loota et praegune noorsugu tulevikus samu vigu ei korda.

Ajarändajate mõtted ja muljed pani kirja õpetaja Made Isak

Loen ajarännaku meediakajastust