Spordigümnaasiumi uudiskiri

Andrus Ilves: „Rumal inimene tippspordis läbi ei löö, seepärast väärtustan haridust“

17.12.2015

Otepääl tegutsev Audentese spordigümnaasiumi kahevõistluse treener Andrus Ilves on valitud kolmel viimasel aastal parimaks treeneriks. Ta on sõbralik, kuid samas nõudlik. Andruse õpilased teavad, et treenida tuleb enda arengu nimel, mitte treeneri pärast.

Milliste spordialadega Sa lapsepõlves tegelesid?
Lapsena tegelesin paljude aladega. Kuni 12. eluaastani oli hoovisport igapäevane tegevus. Meil oli enam-vähem üheealisi poisse maja juures umbes kaheksa ja kogu aeg käis sporditegemine. Suvel olid põhialad jalgpall, ujumine, korvpall, võrkpall ja kullimängud, talvel kelgutamine, suusatamine, uisutamine, jäähoki ning isetehtud hüpekatest suusahüpped. Lisaks sellele oli algklassides neli kehalise kasvatuse tundi, kus saime samuti paraja koormuse.
Kodunt kooli oli umbes kaks kilomeetrit, see sai läbitud tavaliselt jalgsi või suusatades. Kuigi isal oli auto, lapsi kooli ei sõidutatud. See polnud siis moes.

Kuidas sattusid kahevõistluse juurde ja kui kaua sellega ise tegelesid?
Kolmandas klassis käies kuulsin klassikaaslaste käest, et Elvasse on loodud suusahüppetreeningu rühm ja treeneriks on endine tippkahevõistleja Tõnu Haljand. Läksin ka kohe suusahüppeid proovima ja hakkas meeldima.
Kuigi algul olid hüppetornid väiksed ja õhulennud kuni 25 meetri pikkused, sain sealt ikkagi lennutunde kätte. Hiljem tekkis tahtmine veelgi kaugemale hüpata, see motiveeriski edasi treenima ja üha kõrgematesse hüppetornidesse ronima. Tegelesin suusahüpete ja kahevõistlusega kuni põhikooli lõpuni Elvas ning edasi asusin õppima Otepääle TSIKi kooli.
Elva treeningurühmast läksin Otepääle koos Ago Markvardtiga, kes jõudis sporditulemustelt kõige kõrgemale. Lõpetasin TSIKi 1987. aastal ja tegelesin kahevõistlusega 1989. aasta lõpuni. Samal aastal astusin Tartu ülikooli kehakultuuri teaduskonda ning kooli kõrvalt Eesti koondise laagrites osalemiseks ja võistlusreisideks enam aega ei jäänud.

Millal ja kuidas sattusid Audentesesse?
Audentesesse tulin treeneriks 2007. aasta sügisel. Suusahüpete ja kahevõistluse alakomitee koosolekul tehti mulle ettepanek Otepääle tööle asuda. Kuna ise elan Elvas, siis algul pani 25-kilomeetrine vahemaa mõtlema.
Samas olin nooremate õpilastega juba 14 aastat tegelenud ja mingi kogemus mul oli. Seega otsustasin end juunioride treenerina proovile panna. Praegu ma seda otsust ei kahetse, kuigi Otepää ja Elva vahet tuleb iga päev sõita ning see on üsna tüütu.

Kui kaua oled treenerina töötanud?
Alustasin Elva spordikoolis suusahüpete ja kahevõistluse osakonnas 1993. aastal peale kehakultuuri teaduskonna lõpetamist. Seega olen treenerina töötanud 22 aastat.

Mis Sind selle töö juures kõige rohkem innustab?
Treeneritöös köidab mind võrreldes kehalise kasvatuse õpetaja tööga see, et saab olla loomingulisem ja tegeleda nende õpilastega, kes ise tahavad sporti teha. Mina proovin olla nõuandja rollis ja samas arvestan sportlase individuaalseid iseärasusi.
Kõige rohkem rõõmu teeb treeneritöös see, kui sportlane suudab oma eeldustest lähtudes end maksimaalselt arendada. Kui sellega kaasnevad head sporditulemused, siis on väga hea, kuid olulisem on, et noorest kasvaks tubli inimene, kes lööb elus läbi ka pärast sportlaskarjääri.

Kas on olnud ka raskeid hetki?
Kui noore sportlikud tulemused ei arene loodetud suunas, siis vahel mõtlen, et kas olen treeninguplaani koostamisel vigu teinud.
Rasked on ka olukorrad, kui ei saa plaanitut ellu viia rahapuuduse tõttu. Järjest enam olen püüdnud toetajaid ise leida. Kui tean, et sportlane pühendub jäägitult ja tal on kõik eeldused heaks tulemuseks olemas, siis otsin talle tavaliselt koostöös Audentese ning suusaliiduga toetaja.

Nimeta mõni treenitav, kas on saavutanud häid tulemusi ja kelle üle oled eriliselt uhke.
Audentese õpilastest on seni parimaid sporditulemusi näidanud Kristjan Ilves, kes on kahel korral tulnud juunioride MM-il pronksile: 2013. aastal Liberecis ja sel aastal Almatõs, ning Han Hendrik Piho, kes sai 2013. aasta Libereci juunioride MM-il pronksi.
Kristjan ja Han Hendrik osalesid ka 2014. aastal Sotši taliolümpial, kus Kristjan saavutas parima eestlasena kahevõistluses 34. koha.
Praegustest Audentese õpilastest väärivad märkimist Risto Raudberg ja Klaus Mark Kolpakov. Risto saavutas tänavu Sollefteås Põhjamaade noorte meistrivõistlustel tavakahevõistluses kolmanda koha ja oli paarissprindis koos Klaus Markiga teine.

Sinu mõlemad pojad – Kristjan ja Andreas – tegelevad pühendunult kahevõistlusega. Millisel hetkel oled treener, millisel lapsevanem?
Treeningul olen treener ja kodus isa. Kui pojad väiksed olid, siis vahel kutsusid nad mind ikkagi ka kodus treeneriks.
Arvan, et võistlusel ja treeningul tuleb lapsevanemarollist välja lülituda ning olla üksnes treener. Kui ma seda ei suuda, siis kannatab sportlik resultaat.
Kodus püüan treeneriameti unustada ja sellest rollist väljuda. Alati see ei õnnestu, sest talvel vaatame Eurospordi vahendusel enamiku suusaalade (suusahüpped, kahevõistlus, suusatamine, laskesuusatamine jmt) MK-sarja võistlusi.

Milline on Eesti kahevõistluse hetkeolukord ja lähitulevik?
Kahevõistluse seis on praegu mõõdukalt optimistlik. Suusahüpete ja kahevõistlusega tegeldakse neljas Eesti suusakeskuses: Tallinnas, Otepääl, Võrus ja Elvas. Noortevõistlustel on olnud viimastel aastatel 30–40 osalejat. Tüdrukute osakaal suureneb rühmades pidevalt. Kui on kenad, lumerohked talved, kasvab märgatavalt ka harrastajate hulk.
Meil on kümmekond eri vanuses noort ja perspektiivikat suusahüppajat ning kahevõistlejat, kes võiksid kunagi tippu jõuda. Nimesid ei tahaks mainida, muidu hakkab mõni noor endast liiga palju mõtlema.
Selleks, et meil keegi rahvusvahelises tippkonkurentsis läbi lööks, on lisaks andele ja kehalistele eeldustele vaja sportlase tahet täielikult pühenduda, väga tugevat tervist, väga head närvikava ja taustajõude, kes aitavad eesmärke saavutada. Kui see kõik on olemas, siis tuleb luua sportlasele parimad treeningutingimused: laagrid, tasemel spordivarustus ja muu eduks vajalik.
Ala kandepind on väike ja selle laiendamisega peaks klubid põhjalikult tegelema. Lumevaesed talved ja kehvad materiaalsed võimalused kahjuks seda ei soosi. Loodan, et tulevikus olukord paraneb.

Meenuta mõnd meeleolukat tööga seotud juhtumit.
Oli 2014. aasta Val di Fiemme juunioride MM. Kuna Eesti kahevõistluse koondise liikme Ainar Pika suusad hästi ei libisenud, laenas ta võistluseks murdmaasuuski Kristjan Ilveselt. Peale võistlust küsis määrdemees Villu Teder, et kuidas siis Kristjani suusad libisesid. Ainar vastas, et libisesid väga hästi.
Pärast selgus, et Ainar oli kogemata vale suusapaari võtnud ja võistles seetõttu hoopis määrimata suuskadega. Võrdluses oma suuskadega võisid need paremad ollagi, kuid poisid pärast lõõpisid, et mis tulemus veel siis oleks tulnud, kui ta oleks määritud suuskadega sõitnud. Ainar oli protokollis viimane. Võistlusärevuses on ennegi apsakaid tehtud!

Kui palju Sa praegu ise sporti teed?
Spordin mõõdukalt, enesetunde järgi peaaegu iga päev. Treeninglaagrites saan tavaliselt ikka koos poistega suusatada, joosta ja jalgrattaga sõita. Vahel teen jõutrenni, suvel ujun palju. Rahvaüritustel ei osale ja võistlema enam ei kipu, kuigi sportlik vorm seda lubaks. Arvan, et noorena sain oma võistlemishimu rahuldatud.

Millega tegeled vabal ajal?
Vaba aega on napilt. Treeninglaagrites ja võistlusreisidel on päev väga tihedalt sisustatud. Kevadel, kui võistlushooaeg lõpeb, viin mõtted spordist eemale ning leian tegevust kodus, näiteks teen aia- ja remonditöid. Alati meeldib mulle kuulata head muusikat ja vaadata põnevusfilme.