AUDENTES 25

Anu Ott: „Kuidas sündis Audentese naiskoor”

10.04.2020

Aastal 2017 toimus koolinoorte laulu- ja tantsupidu, millel osales ka Audentese kooli mudilaskoor. Terve õppeaasta olime harjutanud ja teinud vahetundides esinemisi, et julgus ettelaulmiseks kasvaks. Loomulikult elasid mudilaskooris laulvate laste vanemad kõigele kaasa ja laste soov pääseda laulukaare alla oli väga suur.

Kui tuli teade, et saame laulupeole, siis oli kõigi rõõm meeletu. Tõenäoliselt vallandas just see järgneva. Juuni alguses, kui õppeaasta hakkas lõppema, tuldi minu käest küsima kolmel eri ajal, üksteisest sõltumatult, ühte ja sama küsimust: „Anu, miks meie, suured inimesed, ei saa minna koos oma lastega laulupeole rongkäiku ja laulukaare alla laulma? Kahe aasta pärast on üldlaulupidu.“ Küsijateks olid nii lapsevanemad kui ka õpetajad.
Kuivõrd need küsimised olid täidetud energiaga, et me väga-väga soovime seda, otsustasin vaadata, mis sügisel saab. Kui tahtmine on endiselt nii võimas, siis hakkame tegutsema.

Algus
Suvel osalesime mudilaskooriga koolinoorte laulu- ja tantsupeol, kus paljud praegu naiskooris laulvad emad meid rongkäigu kõrval kõndides tervitasid.
Saabus 2017. aasta september – õppeaasta algus, kui kõigil on vaja oma rütm sisse saada. Ja siis see juhtus. Olles väikese maja esimesel korrusel, hõikas Anni, Andersi ja Aneti ema Asta: „Anu, millal me proovidega peale hakkame?“ Oli tunda, et suve jooksul pole kooris laulmise soov sugugi lahtunud, pigem hoogu juurde saanud.
Sellele järgnes küsitlemine üle Audentese, et kes oleks tulemas koori laulma. Tulid emad, tütred, naisõpetajad ja kaks meest. Paraku kahe meeshäälega segakoori ei moodusta. Nii saigi kokku väga tegus kamp naisi ja Audentese naiskoor oli loodud.

Avahooaeg
Esimesel kooliaastal saadi oma häälega tuttavaks. Laulud olid lihtsad, kahehäälsed. Kevadel sai juba õpitud pisut ka laulupeo laule. Kooriproov kestis poolteist tundi ja juba see oli paras amps pingutust.
Samas me teadsime, mis meid laulupeoks ettevalmistumisel ees ootab: 15 uut laulu, millest enamik on neljahäälsed. 2018. aasta jaanuaris palusin endale appi Varje Vürsti, sest üksi seda tööd teha ei saa. Esimese hooaja sisse jääb ka väga meeleolukas koostöö Tallinna saksofoniorkestriga, keda juhendab Ivo Lille.

Järgmine hooaeg
Teisel tegutsemisaastal olime väga eesmärgile pühendunud: ees ootas üldlaulupidu! Proovid toimusid kaks korda nädalas, korraga kaks tundi. Lisandusid pühapäevased laululaagrid. Meil oli abiks ka Jaanika Kuusik, kes tegi hääleseadet. Saime ületatud nii mõnegi hirmu enda sees.
Jaanuari alguses hakkas Inga Sule, meie armas õmbleja, koorivormi tegema.
Kui saabus 2019. aasta veebruar ja esimene eelproov, siis see emotsioon, mis Vene kultuurikeskuses saadi, oli erakordne. Sattusime eelproovi Tallinna parimate neidudekooridega ja tänu sellele oli kooslaulmisest saadud kogemus väga võimas – nii hääle arengu kui ka emotsiooni mõttes. Ma vaatasin neid poolteist aastat pühendunud inimesi ja nägin nende nägudel puhast rõõmu. Esimene samm laulupeole lähemale oli astutud ja tunne väga hea.
Sama moodi oli sellel korral ka ettelaulmisega. Meil oli ettevalmistatud kaks laulu, millest üks läks esitamisele. Aga adrenaliin oli nii laes, et tegelikult oleks tahtnud ka teise lauluga esineda.
Teine eelproov toimus mai alguses ja selleks ajaks olime pidanud selgeks saama kõik 15 laulu. Minul endal oli sellel päeval tunne, et me oleme teinud kõik, mis meie võimuses, ja me oleme valmis! Ning siis jäi üle oodata. Otsus oli, et nii mudilaskoor kui ka naiskoor pääsevad XXVII üldlaulupeole „Minu arm“ osalema.

Unistuse täitumine
2019. aasta juulikuus kõndisid üldlaulupeo rongkäigus Audentese koolivormis mudilaskoor ja uutes punastes vormikleitides naiskoor. Läks nii, nagu kaks aastat varem sai unistatud: mudilaskooris laulvad lapsed, nende emad ja vanemad õed ning õpetajad olid koos laulupeol. Üksi polnud meist keegi!