lastekooli uudiskiri

Anu Ott: „Ma elan pidevalt hetkes“

16.05.2018

Lastekooli ja erakooli muusikaõpetaja Anu Ott, kes on Audenteses töötanud juba 18 aastat, ütleb selle aja kohta, et siin on alati olnud erakordselt tore ning et suure panuse sellesse on andnud just inimesed, kes on teda siin ümbritsenud.

Kuidas ja millal sai Sinust Audentese lastekooli muusikaõpetaja?
Alustasin siinse lastekooli muusikaõpetajana tööd 2000. aasta septembris. Vahetult enne uue õppeaasta algust läks eelmine õpetaja ära ja oli kiiresti uut vaja. Juhataja, kes siis lastekooli tegevust koordineeris, tundis mind: kuna ta teadis, kuidas ma lastega tegelen, siis julges ta mind tööle kutsuda. Esialgu oligi suurem koormus lastekoolis.

Oled muusikaõpetaja nii lastekoolis kui ka algkoolis. Kas ja mille poolest erineb töö nendes kahes üksuses?
Erineb ja ei erine ka. Peateema, kui kasutada muusikalist terminoloogiat, on ikka sama: kuidas saada lähemale inimese olemusele ja potentsiaalile? See ei ole seotud niivõrd muusikaliste oskustega, kuivõrd iseenda tuumenergia tunnetamisega. Muusikalised väljendusvahendid on tore ja üsna lihtne viis selle tuuma avastamiseks ning katsetamiseks.
Kui see energia on juba voolama saadud – minu tunnis muusikaliste väljendusvahendite kaudu –, siis võib ju seda kasutada igal pool ja terve elu. Ja ma ei seostaks seda kuidagi vanusega.

Milline on hea õpetaja?
Mulle meeldib tajuda inimest tervikuna. Hea õpetaja on hea inimene. Ta on kõigepealt tasakaalus ja iseendaga rahuseisundis. Ta oskab oma ego lahustada, teeb otsuseid hinge tasandilt ning vaatab inimest ja tema toimetamisi hinnanguid andmata. Selles on omaette paradoks: õpetaja, kes justkui peaks kõigele ja kõigile hinnanguid andma, peab samas olema nii osav, et ta seda ei tee. Ma arvan, et mul tuleb see päris hästi välja.

Mis motiveerib Sind õpetajatööd tegema?
Ma ei esita endale selliseid küsimusi. Tajun lihtsalt seda, et lastega ühes olemisruumis viibides olen ma kõige rohkem mina ise ja saan enda sees käivitada loomise väge. Neid impulsse on väga lahe vastu võtta ja tagasi saata ning siis jälle midagi toredat tekitada.
Kõige suurem rõõm ongi näha selliste hetkede kaudu laste olemisjulgust, väljendugu see siis rütmiharjutuses, loovliikumises, pillimängus, laulus või mõne etenduse paaris lauses.

Kas lapsed on aja jooksul muutunud?
Lapsed on lapsed igal ajal. Minu ülesanne on luua nende avanemiseks sobilik aegruumi kontiinum. Ja selleks tuleb tegutseda ainult praeguses hetkes ja lähtuda konkreetsest lapsest või rühmast, et nende potentsiaali võimendada.

Mis on muusikaga tutvumisel tähtis, kui räägime eelkooliealisest lapsest?
Päris oluline on see, mida väikesele lapsele kuuldeliselt ja visuaalselt pakkuda. See peaks olema n-ö maitsev, toitev ja ilus. Võiks ju arvata, et mis seal ikka: laps ei pane võib-olla seda tähelegi või unustab ära. Aga see ei ole nii. Kõik salvestub kusagil ning siis kas toidab ja avardab meid või …
Mulle on oluline, mida ma teistele pakun ja millega nende maailma täidan, olgu selleks siis väga hea muusikanäide, energiataset tõstev sõna või tore lastelaul.

Mida soovitaksid lapsevanemale?
Julgege olla ise lapsed: rõõmustage südamest ja naerge laginal, kui tunne tuleb. Rõõmuenergia on see, millest meie rakud saavad toitu. Rõõmsal hetkel toimub päriselt kasvamine. Ja kui on vaja lapsega muusikalisi tegevusi kaasa teha, siis tuleb suure inimese võltshäbi ära unustada ning tegutsedagi koos ja olla lapsemeelne ning pöörane. See avab inimese sees uskumatuid väravaid.
Inimese keha on tark ja teab, mida on vaja. Kui keha tahab hüpata ja karata, siis seda tulebki teha. Ning kui laps ei taha näiteks muusikalist tegevust kaasa teha, siis tuleb tal lasta rahulikult olla ja mitte survestada, et „mine nüüd“ või „miks sa ei lähe?“ või „me ju rääkisime“. See on vanema egoistlik jutt, mis mõjub lapsele veel blokeerivamalt.
Iga asi juhtub omal ajal. Jõuan tiiruga tagasi selle juurde, et elagem hinnanguid andmata ja laskem asjadel toimida omasoodu.

Kuidas Sa oma akusid täidad ehk millega tegeled vabal ajal?
Mulle on oluline toimetada iga päev nii, et eraldi akude täitmist poleks vaja. Selline vaba aeg voolab minu sees ju pidevalt. Olen väga tähelepanelik selle suhtes, mida ma mõtlen ja kuhu oma energiat päeva jooksul suunan. Kui olen enda tasakaalu kõigutanud, siis tegutsen kohe ja ei lase olukorral jätkuda.
Hästi vajalik on tunnetada ka neid protsesse enda sees, kui toimub mingi aktiivne loometegevus. Siis kaob mul ajafaktor üldse ära: asjad peavad saama liigutatud kohe praegu ja tagasi ma ennast ei hoia. Ehk siis kõik peab olema liikumises: elujõe kaldas pole mõtet ennast kinni hoida, kui pidevalt voolavas jõevees on potentsiaalne jõud täiesti vabalt ja kogu aeg olemas. Mulle meeldib selle vooluga kaasa minna.