ERAKOOLI UUDISKIRI

Anu Ott: „Praeguses eluetapis oskan oma intuitsiooni kuulata“

13.06.2023

Meie esimese kooliastme muusikaõpetaja ning Audentese mudilaskoori ja naiskoori juht Anu Ott on õpetaja suure algustähega. Tema lennukad ideed muudavad iga kontserdi ja aktuse tervikuks. Teda teavad koolis nii suured kui ka väikesed ning kunagi ei mööduta Anust ilma laialt naeratamata ja teretamata.

Kuidas Sinust õpetaja sai?

Õpetajaks saamine ei toimunud teadlikult. Päris pikalt oli otsingute ja kahtluste-kõhkluste aeg, et mida õppida, kus õppida.

Minu üks vanaemadest ehk memm oli algkooli õpetaja ja väikesena ma mängisin ikka kogu aeg kooli. Kui ühel hetkel olid kõik koolid läbi – keskkool ehk siis praeguses mõistes gümnaasium, Georg Otsa nimeline muusikakool ja ka Eesti muusikaakadeemia –, siis tegelikult polnud minus endiselt kindlat teadmist, mis saab edasi.

Eriala, mida ülikoolis õppisin, oli koorijuhtimine. Suurepärane õppimisprotsess, fantastilised isiksused ümberringi, erakordsed õppejõud. Muusikat õppides on suureks mõjutajaks õppejõud, kellega sul on individuaaltunnid ning palju vestlusi ja tähendusrikkaid hetki. Minu elus on selliseid suure algustähega õpetajaid olnud päris palju.

Aga kas ma endas akadeemia lõpetamise hetkel nägin mõne kooriga toimetajat? Vist mitte, erialavalik oli pigem juhuslik. Praegu tagasi vaadates saan aru, et elu viib sind alati lõpuks õige tee otsa: tuleb julgelt roolist lahti lasta, lubada egovadinal peas vaibuda ja unustada kõigi teiste abistavad laused.

Kõigepealt saabus mu tööellu lasteaed ning siis juba kool – ja arusaamine, et sellel alal, just muusikaõpetajana, saab ennast uskumatult palju loovalt väljendada ning et see on ülilahe ja kirgastav.

Mis teeb õpetajatöös rõõmu?

Rõõmuenergias toimetamine teebki rõõmu. Minu mõte liigub selliselt: kõik siin maailmas on energia ja minust oleneb see, millise energeetilise seisundi ma loon. Vahet ei ole, kas tunnis on nelja-aastased lapsed, kolmanda klassi õpilased või hoopis suured inimesed.

Väga lahe on see tunne, kui võtad laulda mõne loo, mida on aastate jooksul juba palju lauldud, ja siis tuleb mingi vembutembu mõte, kuidas seda saaks huvitavamaks teha. Käivitajaks võib olla kellegi öeldud lause, liigutus või mingi muu impulss, millele lähen järgi: ma tõesti usaldan enda intuitsiooni.

Mille üle oma töös kõige uhkem oled?

Ma ei mõtle selles kategoorias. Pigem on see rahulolutunne, mis ujub pehmes energias pinnale, kui mingi suure projektiga on ära esinetud. Naudin alati seda seisundit, kui olen kellegi potentsiaali saanud muusika, sõna, liikumise, pillimängu või draamaelemendi kaudu võimendada. See on mõnus tunne, kui näed kelleski mingit väikest impulssi, mis korraga saab kasvada.

Viimati juhtus see lõpukella proovi ajal Jaanaga [meie huvijuht Jaana Kannike], kes asendas seal esimese klassi lauljaid. Oli kohe aru saada, et ta peabki laulma: sa näed teise näost, et ta on lihtsalt õnnelik seda tehes. Selliseid hetki on päeva sees päris palju. Eks ma ise neid ikka natuke ka tekitan – mõnikord teadlikult, mõnikord nad juhtuvad spontaanselt. Olenevalt jälle inimestest, kes sel hetkel on ümber, ja asjadest, mis parajasti on tegemisel.

Meie mudilaskoor sai tänavu jälle laulupeole. Kuidas võtaksid kogu selle protsessi ja ettevalmistuse kokku?

See on pöörane treeninglaager, sõna otseses mõttes: treenid häälepaelu, suu asendit, võhma, kehahoiakut, keskendumist, emotsiooni, diktsiooni, dirigendi käest arusaamist – ja mis põhiline – esinemisjulgust. Seda viimast saab treenida ainult koos publikuga, mistõttu tekitasime niisuguseid olukordi endale õppeaasta jooksul korduvalt.

Miks esinemisjulgust vaja on? See on oluline just ettelaulmisel, millest oleneb, kas saame laulupeole või … Loomulikult tuleb esinemisjulgus kaasa ka teistesse ülesastumistesse, kas siis oma klassiga või kusagil mujal. See jääb kehasse, rakutasandile vibreerima.

Igas proovis lükkad lauljate hääli kõrgemale ja kaugemale: need kõrgused, mida tuleb häälel võtta laulupeo lauludes, on midagi muud, kui need, mida võtame muusikatunni lauludes. Kui sügisel kooriga alustame, siis tundub, et ei ole ei võhma ega kõrgust, aga ettelaulmise ajaks (seekord märtsis) peavad need kõrgused olemas olema. See on karm, sest iga laps areneb omas tempos ja mõnele jääbki laulupeo repertuaar liiga raskeks. Siis tuleb paraku minul need karmid otsused vastu võtta.

Rõõmustasime loomulikult, et saime laulupeole, aga selle taga on meeletu töö – eriti laste poolt. Tahan tänada kõiki, kes sellel aastal mudilaskooris käisid: te olete minu silmis suurepärased inimesed. Suur tänu ka õpetaja Aile Laumetsale, kes oli selles protsessis asendamatuks abiks, õpetades teist häält.

Koor on suur meeskond, kus oma mina tuleb allutada grupi kooskõlamisele. Olen mõtisklenud selle üle, et „mina“ on väga lihtne olla, aga palju olulisem on tänases päevas oskus allutada oma mina suurema grupi – siin rääkides koori – kooskõlamisele. Maailm ongi üks suur energiakogum, milles meie oma olemisega kas loome tasakaalu, harmooniat või siis …

Milline võimas võimalus on heli ja teksti vahendusel mõjutada kellegi seisundit. Kõigepealt iseenda seisundit, sest laulja enda hääl ju tekitabki selle kogemise. Aga see võimalus tuleb tänu teadlikule või alateadlikule analüüsile. Kas mu hääl kõlab kokku naabri häälega? Kas mu hääl sobitub kokku teise häälerühmaga? Kas meie hääled enda häälerühmas moodustavad tasakaalus kõla? Kas ma laulan puhtalt? Kas ma ise kuulen, et minu hääl laulab praegu mustalt ja kuidagi ei häälestu grupiga? Kas ma väljendan oma lauluhäälega sellel hetkel oma hinge või ikkagi hoian tagasi ja teen natuke?

Ja kui lõpuks on juhtunudki see, et mõni laps laulupeole ei jõua, siis minu mõte liigub niipidi: sa aitasid sellega teisi, et ise kõrvale jäid, ja me oleme sulle väga tänulikud selle kingituse eest. Laulupeo aastal on mudilaskoori toimetamised lihtsalt teistsugused: me allume nendele nõudmistele ja reeglitele, mille kehtestab laulupeol osaleda tahtmine. Kui on otsustatud, et tahame minna, siis tulevad reeglid juba sealtpoolt. Tavaperioodil, kui laulupidu ei toimu, selliseid karme reegleid mudilaskooris lauldes ei ole.

Minu jaoks on need kaks väga erinevat maailma: ühel pool meie kooli toimetamised, kus igaüks on oluline, ja teisel pool laulupeo dikteeritav reaalsus, kus oluliseks osutub koor suures ühendkooris. Lauluhääle arenemise seisukohast võttes on laulupeo laulude harjutamine muidugi suurepärane võimalus katsetada, kui kõrgele ja kaugele saab minna.

Kui kaua on tegutsenud mudilaskoor ja kui kaua naiskoor?

Mudilaskoor on tegutsenud aegade algusest: laulupeo registrisse on selle koori sünniaastaks märgitud 1996. Naiskoor sai alguse 2017. aasta sügisel.

Kas Sul on mõni eredam mälestus, mis seostub meie kooridega?

Selliseid mälestusi on palju.

Võimsad hetked on näiteks need laululaagri kooslaulmised, kus lõpuks kuulen tervikut. Mudilaskoor on eraldi harjutanud, naiskoor on eraldi harjutanud, pillimängijad on eraldi harjutanud – ja siis saabub see hetk, et me saame laval kokku ning kõik ongi väga ere ja ergas!

Üks tore hetk meenub tänavuselt ettelaulmiselt: ootasime mudilaskooriga sisseminekut ja paar minutit oli veel aega. Hakkasime vaikselt ukse taga räppima: „Nutipõlve“ räpp on väga hea vahend energia uueks ülestõmbamiseks, kui väsimus on kehas. Eesti vabariigi sünnipäeva puhul saime esineda ka spordigümnaasiumile nende aktusel. Suurte aplaus, toetus, käepatsud ja vanemate kaasaelamised olid need, mis me seal ukse taga kõik meelde tuletasime ning endaga lavale kaasa võtsime. Jõuan ringiga jälle tagasi selle juurde, et kõik on energia ning seda saab endaga hoida, meelde tuletada ja kaasa võtta – see ei kao kuhugi!

Selle aasta teine võimas elamus on seotud 9. klasside lõpuaktuse ettevalmistusega. Esinesime lõpuaktuse kavaga esimest korda 30. mail. Sinna sai kaasatud väga palju osalisi: solist, naiskoor, kontsertmeister ja 9. klassid. Kui kontserdipäeval olidki kõik asjaosalised lõpuks laval ning laulsid, siis see tunne, mis mul oli jaanuaris seda kõike ette kujutades ja silmanurgast pisarat pühkides, oli nüüd materialiseerunud! Suur tänu 9. klassidele, kes tulid selle mõttega kaasa.

Kuidas Sul tulevad esinemisteks kõiksugu lennukad ideed ja kuidas Sa selle saavutad, et kõik laval alati suurepäraselt välja tuleb?

Lennukate ideedega on seotud ikkagi need inimesed, kes minu ümber on. Kõigepealt ma mõtlen enda sees, et mis see on, mida tahaksin teha, või siis pakuvad need, kellega ma hakkan tegema, välja midagi, mis neile meeldib. See on ka mõnus tunne, kui saad kellegi ideed muusika või lavastusliku külje abil võimendada.

Ideest piisab, sest edasi hakkavad juhtuma olukorrad, mis võtavad pöördeid, mis on järjest võimsamad ja sellised, mida ma oma mõistuses kindlasti ei osanud kuidagi planeerida. Ma ei ürita seda protsessi kontrollida, vaid lasen energial viia: praeguses eluetapis oskan oma intuitsiooni kuulata. Kui ma algusjärgus mõnele valitud laulule mõeldes hakkan lihtsalt nutma või kui teatud lavastuslikku pilti ette kujutades tuleb kananahk ihule, siis tean, et see on õige suund.

Minus puudub igasugune filter, kui tegemist on loomingulise eneseväljendusega. Inimesed, kes saavad kokku ühise eesmärgi nimel, võimendavadki selles hetkes üksteise energiat. See, mida ma õpetan, ei ole ainult muusikalised oskused, vaid julgus olla mina ise. Ja selleks pean kõigepealt julgema ise olla mina ise ning mul peab olema oskus lasta kõigil teistel olla nii, nagu nemad on. Muusika on siin vahend – ja väga mõnus vahend: jõuan uuesti tagasi rõõmuenergia juurde.

Kuidas Sa oma vaba aega veedad?

Väga oluline on minu jaoks mittemidagitegemine ja mul on see võimalus olemas. Kui saabub soojem aeg, siis sõidan Tallinnast ära: meri, mets, tuul, päike, kõndimine, suurtes lainetes hulpimine, lihtsalt istumine ja kaugusesse vaatamine, inimestest ja suhtlemisest teadlik eemaldumine, mitterääkimine, vaikuses olemine …

Loomulikult kuuluvad vabasse aega ka kino, teater, kontserdid ja raamatud.

Nimeta üks muusikapala, kontsert või plaat, mida soovitaksid teistel kuulata.

Minu lemmikud on Johann Sebastian Bach ja Arvo Pärt. Kui võtta kummaltki üks lugu, siis valiksin Bachilt „Goldbergi variatsioonid“ ja Pärdilt „Da pacem Domine“. Mõlemad teosed on ideaalsed kaaslased pikal autosõidul, kui oled roolis ja kõlaritest tuleb puhas igavikuline muusika.