fbpx

Tagasiside

Meie jaoks on oluline Sinu tagasiside, et saaksime pidevalt areneda ja vastata Sinu ootustele. Kirjuta siia, mis Sulle meeldib või mis saaks järgmine kord olla paremini.
Otsi
 

Uudised

SPORDIGÜMNAASIUM

Audentese õpilased osalesid Erasmus+ projekti „We start up!“ kohtumisel Türgis

31.03.2022

Audentese õpilased osalesid 14.–18. märtsil Erasmus+ projekti „We start up!“ kohtumisel Türgis Adana linnas. Seekordsest õpilasvahetusest võtsid osa spordigümnaasiumi õpilased Rasmus, Valerija ja Maksim Tanner ning IB õpilane Nathali. Saatjatena olid kaasas bioloogiaõpetaja Heli ja õppenõustaja Kaie.

Esimese päeva hommikul tervitas meid Türgi kooli õpetaja Mehmet, kes juhatas kõik kohale jõudnud partnerkoolide õpilased-õpetajad Eestist, Põhja-Makedooniast ja Portugalist Adana kooli. Prantsuse Guajaana õpilased, kel oli üksjagu sekeldusi Istanbuli lennujaamas, jõudsid kohale hiljem, ja Itaalia kool jäi seegi kord koju. Sedapuhku mitte koroona, vaid ebaõnnestunud reisiplaneerimise tõttu.

Adana kool asus mäenõlval, vaatega suurele tehisjärvele, ning Türgi õpilased tulid meid kohe uudistama ja soovisid vestelda ja meiega koos pilti teha. Pikalt ei saanud melus osaleda, pidime klassiruumi edasi liikuma ning õpilased tutvustasid üksteisele oma riiki, kodulinna ja kooli. Eestist, Tallinnast ja Audentesest rääkisid Nathali ja Valerija. Samuti esitleti intervjuusid kohalike ettevõtjatega, mis valmistati ette veel enne õpilasvahetust. Rasmus ja Maksim Tanner tutvustasid Eesti ettevõttet Boomerang, mis pakub e-kaubanduse logistikateenust, ning seikluslikke loodus- ja spordiüritusi korraldavat ettevõtet Wilderness.

Seejärel jagati kõik õpilased segarühmadesse ning ajurünnak hea äriidee väljamõtlemiseks sai alata. Nagu ikka, laabus koostöö alguses veidi konarlikult, ent ajapikku saadi omavahel paremini tuttavaks ning saadi aru, mida ja kuidas peaks tegema.

Pausi ajal saime kõik juua Türgi teed ja koolimaja peal ringi vaadata. Meid paluti tundi, kus tutvustasime end ja vastasime õpilaste küsimustele. Türgi õpilased olid väga uudishimulikud ja keelebarjäärist hoolimata püüdsid nad meiega agaralt suhelda.

Päeva teine pool viis meid Adana kesklinna. Külastasime suurt mošeed, selleks pidime jalanõud ära võtma ja tüdrukud katma pead. Kellel oma peakatet kaasas polnud, sai valida endale meelepärase rätiku suurest värvilisest rätikuhilast. Mošee põrand oli kaetud imeilusa vaibaga ning arusaadavalt pidi siin vaikselt ringi vaatama. Pildistamine oli meestepoolel lubatud, ent naistepoolele sai vaid korra sisse vaadata. Palvetajaid ei olnud küll palju, ent pühamu suursugususest saime teada giidi jutu järgi. Moslemid palvetavad teatavasti 5 korda päevas, ent väga paljud türklased ei pea sellest tavast väga rangelt kinni.

Nüüd sõitsime bussiga Kivisilla juurde. See on üks peamisi kohti, mida Adana külalised näha tahavad. Sild viib üle Seyhani jõe ning sellelt avaneb kaunis vaade linnapargile (neid on Adanas üksjagu) ja mošeele. Samuti asusid just selle jõe kaldal kõige kallimad hotellid. Suures saginas jõudsime vanalinna. Türklased on läbi aegade olnud vilunud kaupmehed ja seda oli ka siin kõikjal märgata. Adana vanalinna tänavad on jaotatud kaubaliikide järgi: ühel müüakse peamiselt kangaid, teisel riideid, kolmandal ehteid ja maiustusi. Omaette põneva maailma moodustasid söögikohad, kus oli lakkamatult kuulda köögiviljade hakkimist, tuul keerutas grillitossu ja kebabilõhn täitis ninasõõrmed. Lookas lõunasöögilaud andis hea ülevaate sellest, et türklastele maitseb grillitud looma- või kanaliha ning lisaks tuuakse lauale mitmekesine valik toorsalateid. Joogipooliseks pakuti kohalikku hapendatud jooki šalgami, mida valmistatakse porgandist, naerist ja peedist ja mis esmamaitsmisel meenutas soolakurgivedelikku. Harjumatu maitseelamuse tõttu eelistasid õpilased siiski tavapäraseid karastusjooke. Kummatigi hakkas šalgam paljudele meeldima ja seda sai osta kas klaasikaupa või suure 3liitrise anumaga otse tänavapoest. Täis kõhtudega suundusime Start-Up keskusesse. Iduettevõtlus on Türgis kiiresti arenev valdkond ja riik toetab märkimisväärsete summadega kohalikke sädeinimesi ja pakub neile ka asjakohaseid koolitusi. Saime meiegi vaadata üle mugavad koosolekuruumid ja vastvalminud töökojad.

Teine päev algas tavatult vara, sest meid ootas ees pikk bussisõit antiiksesse linna Antakya. Meile paremini tuntud kui 6 tuhat aastat tagasi vanade kreeklaste rajatud Antiookia. Tuleb ära märkida, et Türgi aladel on elatud juba üle 8 tuhande aasta ja ajaloohõngu kohtab siin pea kõikjal. Reis viis meid piki Iskenderuni sadamalinna, mida palistasid terasetööstuskompleksid. Tegime peatuse UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluva Tituse tunneli juures. Tunneli rajamist alustas Rooma keiser Vespasianus, seda jätkas tema poeg Titus. Tunnel kaevati 1. ja 2. sajandil, et juhtida ära sadamat ähvardavat mägedest voolavat tulvavett, ja seda tehti käsitööna. Imestusväärne oli, kui võimsaid ehitisi juba tol ajal inimesed rajasid. Siin saime näha ka metsikut loodust, kuhu kevad ei olnud veel jõudnud.

Järgmisena jõudsime Harbiye kosestiku juurde. Siin kuulsime lugu imekaunist nümf Daphnest, kes Apolloni lähemiskatsete pärast laseb end jõejumalal loorberiks muuta. Sealt on algselt pärit ka loorberipärja kui sümboli kasutamine võitjate auks.

Vetekohina juurest jõudsime peagi maailma kõige vanemasse püha Peetruse koobaskirikusse. Mäekülge rajatud kiriku juurest avanes kaunis vaade Antakya linnale ja orgu, kus nagu ennemuiste karjatati lambaid, karjus hoolsalt kannul. Nüüd oli aeg imetleda tuhandeid aastaid tagasi loodud skulptuure ja mosaiike, mis kunagi ülikute kodusid kaunistasid. Antakya mosaiigimuuseumi kogud on nii rikkalikud ja põnevad, et seal võiks veeta tunde, ent paraku pidime vaid poole tunniga selle ajaloopärandi varalaeka läbi vaatama, sest järgmisena ootasid meid ees Antakya mošee ja turg.

Kolmapäeval külastasime etanoolitehast, Adana kaubabörsi ja viimasena TechnoCity-nimelist ettevõtluskeskust. Etanoolitehases saime teada, kuidas usinad mikroorganismid maisist etanooli toodavad ja saime tunda ka nende iseäralikku lõhna. Teatavasti vajavad pärmseened käärimisprotsessis tekkiva etanooli saamiseks suhkruid ja need saadakse kohalikust maisist. Kui suhkur on maisist eraldatud, jääb alles valgu-, rasva-, mineraalainete- ja vitamiiniderikas kuivmass, millest valmistatakse kariloomade jõusööta. Loomad söövad meelsasti sellist sööta ja nende sõnnik viiakse väetisena põllule, kuhu külvatakse mais. Nii saabki ring täis ja see oli hea näide ettevõtlusest, mida tuntakse ringmajanduse nime all. Oluline on see, et kasu saaks nii tootjad kui ka kohalikud kogukonnad ja et negatiivne mõju looduskeskkonnale oleks võimalikult väike. Muuseas, ka tootmises eraldunud süsihappegaas kogutakse kokku ja müüakse karastusjookide tootjatele, kes seda jookides vurtsuna kasutavad.

Adana kaubabörs on tegutsenud juba üle saja aasta. Alustati puuvilla kauplemisega, kuna just Adana ümbrus oli sobiv puuvilla kasvatamiseks. Hiljem lisandusid börsile muud põllumajandustooted (liha, vili jmt). Börsi eesmärk on ühendada tootjad ja ostjad ning pakkuda mõlemale osapoolele kõige soodsamat hinda. Sõda Ukrainas mõjutas otseselt ka börsihindu Türgis ja nüüd tuleb tonni nisu eest oluliselt rohkem maksta. Saime ka teada, et puuvilla kvaliteedi hindamisel on olulised kiu pikkus ja puhtus ja et kvaliteetse T-särgi jaoks on kindlasti vaja kõige paremat puuvilla.

Ettevõtluskeskus TechnoCity meenutas Tallinna Tehnikaülikooli Mektory keskust. Siin saavad noored ja andekad tudengid luua oma iduettevõtteid, harjutada kätt droonide ehitamisel ja juhtimisel ning luua arvutimänge. Kõik need oskused vajavad hääd tehnilist taipu, korralikku haridust kui ka parasjagu ettevõtlikku meelt, mis võimaldab kõik need pädevused omavahel kokku liita ja oma tootmisele/teenusele teed rajada.

Päeva lõpuks olime palutud kõik ühisele õhtusöögile, kus saime maitsta kuulsat Adana kebabi. See oli tõesti hea!

Neljapäeval olime taas varakult üleval ja seekord viis bussijuht Murat meid ühte kõige põnevama loodusega paika Türgis – Kapadookiasse. Kõigepealt pugesime läbi kitsaste käikude koobaslinna Kaymaklisse, mille esimesed asukad rajasid juba 7.–8. sajandil e.Kr., seejärel kasutasid ja laiendasid seda vulkaanilisse kivimisse uuristatud linna kristlased, kes otsisid siit pelgupaika moslemite eest. Käikude ja kambrite süsteem oli ühendatud teise kuulsa koobaslinna Derinkuyuga ja arheoloogid arvavad, et siin võis elada korraga kuni 20 tuhat inimest üheskoos kariloomade ja toiduvarudega. Huvilistele on avatud vaid väike osa mitmekorruselisest kompleksist ning pugemine läbi madalalaeliste ja ahtakeste läbipääsude oli paras julgustükk. Üllatusena avastasime, et õhutus oli siin väga hea, ju siis oskasid vanaajameistrid ehitada ka korralikke ventilatsioonisüsteeme. Pärast maa-alust linna oli kosutav üle kaeda Derventi oru loodusimed, mida nimetatakse Haldjakorstnateks. Haldjakorstnad on vulkaanilistest kivimitest erosiooni tagajärjel tekkinud piklikud püstised pinnavormid, mis meenutavad seeni. Suurel maa-alal võib aga kohata ka loomakujulisi moodustusi. Kapadookia on tänapäeval tuntud kui kuumaõhupallimaa, sest just siinsetes orgudes lennutatakse päikesetõusul õhku kümneid ja kümneid värvilisi kuumaõhupalle, kartmatud huvilised väikeses gondlis kõikumas. Meie seda vaatemängu paraku ei näinud, kuna jõudsime sinna pärastlõunal ja pidime leppima vaid temaatiliste suveniiride ja postkaartidega. Küll aga külastasime oonüksi- ja hõbedatöökoda, kus meile näidati, kuidas valmivad käsitööna poolvääriskividega kaunistatud ehted, ning saime ka poest neid kaasa osta. Just siin kogesime Türgi kaupmeeste suurepärast müügioskust ja turundusstrateegiat. Kõigepealt tuleb klientidele näidata, kuidas ja mida tehakse, ja seejärel pakkuda neile hullutavalt suurt valikut muinasjutuliselt soodsate hindadega ehteid ja nipsasjakesi. Müügitöö oli laitmatu – igaüks meist ostis midagi kaasa. Viimasena olime palutud keraamikatöökotta, kus jällegi saime osa keraamikaäri n.ö köögipoolest – savist veinikannu valmistamisest – ja seejärel uudistasime rikkalikult kaunistatud tasse, taldrikuid ja vaase. Nii mõnigi neist sai kaasa ostetud. Mitme tunni pikkune teekond tagasi Adanasse võis alata.

Projekti viimane päev, reede, algas usinasti äriideede SWOT analüüsiga. Suurem osa mõttetööst sai ära tehtud eelmisel päeval bussis Kapadookiasse sõites, nüüd jäid vaid vormistamine ja esitlemine. Viis äriideed olid valmis saanud ja meid ootas Alparslan Türkeşi ülikool, kus räägiti ettevõtlusõppe programmidest noortele. Meid viidi ka nano- ja toidutehnoloogialaboritesse ning lõpetuseks maitsesime tõelist tudengilõunat. Päeva teine pool jäi meie endi sisustada ja kasutasime võimalust omal käel Adana vanalinnas ringi vaadata.

Meie Türgi reis oli täis põnevaid kohtumisi, aja- ja kultuuriloorikkaid paiku, ettevõtete külastusi, ja loomulikult saime tuttavaks ka mitmekesise Türgi köögiga. Ja kõigi nende kokkusaamiste ja paikade ühiseks nimetajaks on usinad Türgi kaupmehed, kes on heatujulised ja head suhtlejad, sugugi mitte pealeükkivad, ent samas sihikindlad, ning kadestamisväärselt nutikad turundajad. Meil on neilt nii mõndagi õppida.

Järgmine Erasmus+ projekti “We start up!” õpilasvahetus toimub maikuus Itaalias.

Loe ka, mida kirjutasid projektist meie õpilased projektiblogis.

Jalus