SPORDIGÜMNAASIUM

Audentese spordigümnaasiumis treenib noori endine Sloveenia tippujuja

17.01.2022

Alates 2020. aasta sügisest töötab Audentese spordigümnaasiumi ujumistreenerina varasem Sloveenia tippujuja Peter Mankoč.

Tegemist on oma ala särava tähega, kes on kahel korral püstitanud 100 meetri lühiraja kompleksujumises maailmarekordi (2001, 2009). Peter on ainus ujuja, kes on saanud ühel alal, 100 meetri kompleksujumises, kuldmedali üheksal järjestikusel tippvõistlusel. Aastatel 1999–2012 võitis ta medali 14 järjestikusel ujumisvõistlusel. Kokku on Peter Euroopa tasemel võitnud üksteist kulda, seitse hõbedat ja kaheksa pronksi ning maailma tasemel kolm kulda, kolm hõbedat ning ühe pronksi. Muu hulgas on ta osalenud viiel olümpial.

Kohtusime Peteriga, et uurida, kellega on tegemist ja mida ta peab nii inimese kui ka treenerina oluliseks.

Oled pärit Sloveeniast, täpsemalt Ljubljanast. Milline on olnud Sinu elutee enne Eestisse saabumist?
Ujujana olin rahvusvaheliselt edukas 1996. aastast kuni ujumiskarjääri lõpuni 2012. aastal. Pärast seda töötasin Türgis Ankaras olümpia ujumiskeskuse peatreenerina. Arendasin seal välja süsteemi, mille abil nad saaksid oma ujumise kvaliteeti parandada.
Aastatel 2014–2015 töötasin tipptasemel ujumisgrupi treenerina Eestis. Pärast seda võtsin vastu otsuse, et lisan oma CV-sse ametliku haridustee. Lõpetasin Sloveenias IEDC-s ärijuhtimise magistri programmi ja omandasin Maribori ülikoolis treeneri kutsekraadi. Samal ajal töötasin Sloveenia suurima BMW, Mazda ja JLR-i automüügiettevõtte turundusjuhina.
Aastal 2018 tulin Sloveenia ujumisföderatsiooni palvel tagasi ujumise juurde. Minu juhtida oli treenerite koolitus ja töötasin ka rahvusmeeskonna liikmete analüütikuna.
Seejärel kolisime pere ühisel otsusel Tallinna, kus asusin juhendama ja õpetama Audentese spordigümnaasiumis.

Teatavasti on Sloveenia spordisüsteem Euroopas üks kõige efektiivsemaid ja seal on paljud spordialad väga tugevad. Miks valisid just ujumise ja kui kaua oled sellega tegelenud?
Ujumisega alustasin 6-aastaselt. Mulle meeldis vesi, ja kuna vanaisal olid mingid sidemed ujumisklubiga, pandi mind ujuma. Ujumistreeningutega tegelesin vanuses 6 kuni 34 aastat. Tõsisemalt keskendusin ujumisele alates 18. eluaastast.

Liitusid Audentese spordigümnaasiumiga eelmise õppeaasta alguses. Mis Sind siia tõi?
Nagu ma enne mainisin, otsustasime perega mõneks aastaks Tallinna tagasi kolida. Olin juba 2014.–2015. aasta hooajal töötanud Eesti ujumisliidus, seega teadsin Audentese süsteemi ja osalesin avatud konkursil. Usun, et saan siin ujujaid palju aidata.

Milline on Sinu hinnangul Eesti ujumise praegune seis ja perspektiiv?
Arvestades Eesti riigi väiksust ja võistlejate arvu, on siinne ujumine päris kõrgel tasemel. Teie tugevus on see, et siin leidub palju basseine: mahult on need küll väiksed, aga samas enamikule kodanikele hõlpsasti ligipääsetavad. Sloveenias on meil palju vähem basseine, kus treenida. Samuti on teil lähiajalugu olnud ujumises üsna edukas, mis aitab alati uusi lapsi protsessiga liita.
Kui rääkida negatiivsest poolsest, siis enamik basseinidest ei ole avalik-õiguslikud, vaid kuuluvad eraomandisse. Seetõttu on ujujatel vähem võimalusi valida treeninguteks sobivaid aegasid. Enamikul eraomandisse kuuluvatest klubidest puudub kõrgem eesmärk arendada tippujujaid, nende peamine siht on teenida raha. Praeguses seisus on tipptasemel ujumine väiksemates riikides pigem rahaline koormus. Nii mõtlevad paljud klubid sellele, mida saaks ujujatest välja pigistada, mitte ei proovi neid aidata.
Tulevikku vaadates peaks minu arvates üles ehitama parema süsteemi, et tagada rohkem tippujujaid, mitte aga lihtsalt ootama, et ilmuks mõni supertalent, nagu Kregor Zirk või Eneli Jefimova. See ei tohiks olla loterii, vaid teadlik protsess ja töö.

Mis pakub treeneritöös rõõmu ja mis kurvastab?
Suurim rõõm on alati innukad ujujad, kes soovivad õppida ja paremaks saada. Hea on astuda koos nendega samme, mis muudavad noorte sportlaste elu positiivsemaks.
Nukraks teeb see, kui näed ujujaid, kes võiksid olla palju paremad, kuid kes ei pinguta ega hinda nendega koostööd tegevate inimeste pühendumust.

Kuidas tuled toime stressi ja pingega?
Üks samm korraga enne teist ja nii päevast päeva. Mõnikord tuleb ette pettumusi, kuid see on elu osa. Inimene peab leidma selle, mis teda õnnelikuks teeb, ja raskematel aegadel sellele rohkem keskenduma.

Eestit võib kirjeldada Siiri Sisaski laulusõnadega „Mis maa see on? Siin pole ühtki mäge. Vaid metsad, lõputud, ja laukasood“. Kuidas Sa oled meie maaga kohanenud?
Ma igatsen alati mägesid ja ilusat ilma. Aga õnneks on Eesti väga roheline maa.

Kas vahel on tulnud mõttesse kolida hoopis Sloveeniasse, kus on suurepärane kliima, imelised Alpid ja Aadria meri?
Minu süda on Sloveenias ning ma alati armastan ja igatsen seda maad. Kuid elul on oma voog, millega lähed kaasa: proovid teha seda, mis on pere jaoks parim, ja lihtsalt kohaneda sellega.

Kõiges selles, et Sa praegu oled oma koduks valinud Eesti, on kindlasti suur roll Sinu abikaasal Triinul ja perel. Mis Sind siin hoiab ja köidab?
Mu naisel ja perel on selles kahtlemata peamine roll. Mulle meeldib näha meie lapsi armastava ja õnnelikuna ka siis, kui nad saavad oma nõbude ja sõpradega koos olla. Pealegi ma töötan palju, mistõttu on naisel siin lihtsam asju ajada kui Sloveenias.

Kuidas iseloomustad eestlasi ja sloveenlasi?
Ma arvan, et oleme inimestena väga sarnased: üldiselt oleme pigem vaiksed ja leebed, aga kui meid nurka surutakse, võime olla üsna tugevad ja võidelda oma õiguste eest.

Millega tegeled vabal ajal?
Kolme lapse, põhitöö ja Sloveenias oma firmas tehtavate lisatööde kõrvalt ei jää tegelikult väga palju vaba aega. Kõige enam naudin perega aja veetmist. Hetkedel, mis sellest üle jäävad, püüan oma teadmisi täiendada, lugedes tipptasemel ujumisartikleid ja arutledes teiste maailma tipptreeneritega.

Mida pead elus oluliseks?
Ausust, panustamist, empaatiavõimet ja valmisolekut enda ümber elavate inimeste elu paremaks luua.

Kas Sul on mõni eeskuju või elumoto?
Ole parim, kes sa saad olla. Ole sina ise – see on kõik, mida keegi saab sinult oodata.

Meie veebilehelt leiate lähemat teavet nii Audentese spordigümnaasiumi võimaluste kui ka vastuvõtu tingimuste kohta.

Teised Peterist
Uue ujumistreenerina, arvestades, et ta on välismaalane, on Peter väga hästi kollektiivi sulandunud ning saab oma peamiste tööülesannetega suurepäraselt hakkama. Lisaks suurte ujumiskogemuste jagamisele on ta loonud oma treenitavatega avatud ja usaldusliku suhte. Ta on alati valmis panustama.
Eks treenida tuleb võimalikult palju, aga seda on vaja teha teadlikult. Olulisim on seejuures ujujate pikaajaline areng. Tähtis pole tänase päeva võit, vaid see, et meie ujujad jõuaks tulevikus võimalikult kaugele! Just selles asjas loodame Peterile.

Spordigümnaasiumi direktor Priit Ilver

Nagu Peter Mankoč ise ütleb, ei saa sa olla normaalne, kui oled nii pikka aega tegelenud ujumisega. Treenerina on ta väga sihikindel, ta on alati valmis aitama ja proovib teha kõike, et tema õpilane suudaks saavutada maksimaalse tulemuse. Ära ei saa ka unustada tema ausust ja nalju, mida talle väga meeldib meiega jagada.

Peteri õpilane Heleri Zirk