ERAKOOLI UUDISKIRI

Audenteses toimus järjekordne ajanihe

22.10.2021

15. septembril 2021 sai teoks neljas Eesti Ajaloo- ja Ühiskonnaõpetajate Seltsi ning Eesti Rahva Muuseumi ellu kutsutud üle-eestiline ajarännak. Seekord rändasime ärevatesse augustipäevadesse aastal 1991 ning taastasime koos Eesti iseseisvuse.

Audentese erakoolis rändasid sotsiaal-humanitaarainete õppetooli ja ERMi eestvedamisel 30 aasta tagusesse aega 6.–9. klass.

Kuidas kõik algas?
20. augustil 1991 olid koolipere ja vilistlased kogunenud kooli aulasse, et koos maha pidada üks meeleolukas kooli kokkutulek. Kõik algas nagu tavaliselt: direktor tervitas kohalolijaid ning kõneles kooli ajaloost ja viimaste aastate kiiretest poliitilistest muutustest, mis puudutasid nii kooli kui ka kogu Eestit.
Pärast tervituskõne lõppu soovis direktor jätkata tavapärase kooli kokkutulekuga: kavas olid bankett, tants ning kohtumised kooliaegsete sõprade ja eeskujudega. Kuid nüüd haarasid vilistlased otsustavalt initsiatiivi, leides, et sellisel ajaloolisel hetkel, kui ülemnõukogu vaeb otsust Eesti tuleviku asjus ning võõras sõjavägi on hõivamas Tallinna, peavad nemadki võtma poliitilise vastutuse ja aitama oma riiki taasluua.
Järgnes poliitiline debatt, kus põrkusid erinevad arusaamad, hirmud, elukogemused ja eelarvamused helge tuleviku teemadel. Lõpuks jõuti otsusele, et tuleb jaguneda väiksemateks seltskondadeks ja valmistuda tulevikuks.
Ajarännak jätkus töötubades, kus valmistati plakateid, saadeti lähedastele informeerivaid telegramme ja kogeti tolleaegset eluolu.

Telegrammi töötuba
8. ja 9. klasside töötoas tuli saata telegramm laia maailma sündmuste tulipunkti lähistelt.
Meenutab töötuba juhendanud õpetaja Karin: „Telegrammi saatmise töötoas läkitasid õpilased telegrammi 1991. aasta 20. augusti sündmuste kohta. Kõigepealt kirjutati ärevaks tegeva infoga sõnum – „Tankid tulevad!“, „Olge ettevaatlikud!“, „Oleme nii laehedal. Loodame, et oennestub vabaks saada“ – blanketile, seejärel trükiti blanketil olev tekst trükimasina abil paberile ning lõpuks rebiti saadetav tekst välja ning kleebiti kaardile. Valida sai mitmesuguste telegrammi ilublankettide vahel, mida valdavalt kaunistasid nelgid.

Meeleavalduse töötuba
6. ja 7. klasside töötoas tuli õpilastel valmistada oma meelsuse väljendamiseks plakat ning osaleda sellega hiljem meeleavaldusel. Vineerile kinnitatud plakatitelt oli kaugele näha, kes oli veel veidi nõukogudemeelne ning kes oli valmis uuendusteks ja vabaks Eestiks, kus saab kasutada rahvussümboolikat ning kus riigikeeleks on eesti keel.

Eluolu töötuba
Kõik klassid tutvusid eluolu töötoas tollaste igapäevaoludega ning õppisid osavate perenaiste käe all seda, kuidas jääda ellu, kui kõik on defitsiit ja majanduslik olukord raske.
Meenutab töötuba juhendanud õpetaja Anneli: „Selles töötoas said lapsed harjutada kartulikoorimist. Kuna toiduga oli kitsas käes, siis kindlasti ei visanud me kartulikoori minema. Teed keetsime nii, et tegime teetõmmise ja siis saime seda keedetud veega lahjendada. Teed jõime välismaalt toodud plasttopsidest. Võileiba tegime Soomest toodud näkileibade ja ilusas plastkarbis oleva pehme Voimixi margariiniga. Harjutasime hakklihamasina kokkupanemist ja vahvlilokkide tegemist. Veel saime vaadata moodsaid riideid Eesti moeajakirjast Siluett ja Soomest toodud Burdadest.“
Meenutab töötuba juhendanud õpetaja Kadi: „Eluolu töötoas oli lõbus näha, kuivõrd põlglikult ja etteheitvalt vaatasid õpilased plastnõusid, igavesti kestvaid keekse, Mehukatti siirupit ning keemiakomme. Tõsiasi, et tol ajal satuti sellest kaubast suurde vaimustusse, oli nendele ootamatu.
Tõelised lemmikud olid haisva pesuseebiga Villu Tamme punkarisoengu tegemine ja loomulikult vahvlilokid. Osalejad said nuusutada ka päris ehtsat nõukaaja haisu, mida siiani eritab suur ja paks 1959. aastal välja antud raamat „Nõukogude Liidu kommunistliku partei ajalugu“.“
Eluolu töötoas tutvuti ka turumajanduse võlude ja valudega muusikaärimeeste juures, kes teadsid, kuidas kassetilinti tagasi kerida ning millise Viru ärika käest saab parimat muusikat.

Lõpuks sai Eesti iseseisvus taastatud!
Töötubade järel kogunesid osalejad targema ja julgemana taas kooli aulasse, kus iga õpilane sai tutvustada oma poliitilisi vaateid ning omandatud elutarkusi.
Keset arutelu said kohalviibijad raadio kaudu teada, et ülemnõukogu on Eesti Vabariigi iseseisvuse taastanud! Meeleolu oli ülev, osalejad laulsid Alo Mattiiseni isamaalisi laule, kohtusid Ivan Oravaga, moodustasid Eesti iseseisvuse toetuseks Balti ketist inspiratsiooni saanud rõõmusaba ning saatsid mõtetes soovid kaugesse tulevikku, inimestele, kes elavad Eestis 30 aasta pärast.

Miks me seda tegime?
Kõigepealt on ajarännak kummardus meie eelkäijatele, side mineviku, oleviku ja tuleviku vahel. Ajarännak võimaldab kasutada kõiki meeli ja õppida tegevuse kaudu. Kindlasti ei ole tegemist stiilipeo või vahva vaadendiga, vaid toimub tihe koostöö mäluasutuste ehk muuseumide, arhiivide ja raamatukogudega. Ajarännakuga saab luua seoseid kõigi õppeainete vahel, leida lahendusi tänapäeva ühiskonda vaevavatele probleemidele (õppides ajaloolisest kogemusest), mõista üksikisiku rolli ühiskonnas ning tunnetada maailma tervikuna.
Tähtis osa on ka ettevalmistusel, kus õpilased koguvad oma pereliikmete mälestusi.
Ajarännak on jõukohane igale õpilasele. Nii ettevalmistavas osas kui ka rännaku ajal saavad õpetajad anda õpilastele diferentseeritud ülesandeid, mis vastavad nende võimetele ja huvidele ning võimaldavad igaühel panna ennast uues olukorras proovile.

Korraldajad ja osalejad jäid rahule
Peamine rõhk oli ajarännakul sotsiaalainetel, mis on seotud ajaloo, kirjanduse, inimeseõpetuse, muusika ja kunstidega (sh käsitööga).
Oluline roll oli ka koostööl ja ühise meeskonnana panustamisel. Sotsiaalainete õppetooli õpetajad on väga tänulikud kolleegidele, kes korraldamisel toetava abikäe ulatasid.
Õpilaste tagasiside põhjal oli ajarännakul palju lihtsam õppida, sest nad said olla ise justkui selle aja sees, kõike ise tunda ja kogeda. Nüüd mõistavad nad ka oma vanemaid paremini. Ning sellised keerulised mõisted nagu „rahvarinne“, „interrinne“, „ülemnõukogu“ ja „putš“ said ajarännakul osalejatele, sealhulgas ka õpetajatele, lõplikult selgeks.
Kõik osalejad olid ka uuesti valmis rännakule minema, pakuti välja omapoolseid ideid kiviajast kuni kauge tulevikuni. Ajarännak andis igaühele midagi: sama töötuba või väitlusstseen võis pälvida nii tulist kriitikat kui ka kellegi imetlust ja äratundmist, et just selle pärast oli ajarännakut vaja.

Ajas rändamiseni!