fbpx

Tagasiside

Meie jaoks on oluline Sinu tagasiside, et saaksime pidevalt areneda ja vastata Sinu ootustele. Kirjuta siia, mis Sulle meeldib või mis saaks järgmine kord olla paremini.
Otsi
 

Uudised

ERAKOOLI UUDISKIRI

E-gümnaasiumis saab õppida kasvõi kogu perega

21.12.2021

Septembri algul asusid Audentese e-gümnaasiumi korraga õppima tütar ja isa: Sandra ja Risto Kulderknup. Kuna see on üsna harukordne juhtum, palusime meie uutel õppijatel oma lugu jagada. Nii kohtuski e-gümnaasiumi juhataja Vera Korelskaja-Novikova ühel novembrikuu päeval Sandra ja Ristoga, et teha üks pikem intervjuu.

Rääkige veidi endast. Millega tegelete?
Sandra: Tegelen kooli kõrvalt paljude asjadega. Olen tantsutreener, annan päris mitu korda nädalas trenne. Käin ise tantsimas. Tegelen sotsiaalmeediaga: loon sisu, teen videoid ja Instagrami postitusi, suhtlen läbi selle paljude inimestega. Laulmisega tegelen ja missindusega. Igalt poolt tuleb natukene, kokku saab väga palju erinevaid asju.
Risto: Põhitöö on mul tehnoülevaatuspunktis. Olen haldusjuht ja juhatuse liige. Lisaks sellele olen väga aktiivne abipolitseinik: umbes sada tundi kuus, käin patrullis. Enamik nädalavahetusi lähevad patrullitööle.

Kõige selle juurde on tekkinud veel üks kohustus: kool. Risto, kuidas see juhtus, et otsustasite kooli tagasi pöörduda?
Risto: Tulin kooli, kuna abipolitseinikele loodi märuliüksus ja sinna saamiseks tuli läbida üks koolitus, mille jaoks on vaja keskharidust. Ma ütlesin, et lähen kooli, ja siis ma sain sinna üksusesse. Muidu mul oma elus ei oleks vaja keskharidust, aga et seal edasi liikuda, pidin kooli minema.
Sandra: Helistasin üks päev papsile ja küsisin, et kus sa oled. Ta vastas, et läheb Audentesesse õppenõustajaga rääkima. Nii ma sain teada, et ta kavatseb kooli tulla.

Aga kas Sa teadsid, et isa ei ole veel keskkooli lõpetanud?
Sandra: See ei olnud uudis. Olen ise palju isale rääkinud, et mine ikka kooli tagasi. Aga seda, et ta minuga samasse kooli tuleb, sellest sain teada viimasel hetkel.

Mis tunne on koos isaga õppida?
Sandra: Kusjuures me ei õpi koos, nagu ma sõbrannadega teen: me läheme sõbrannaga näiteks kohvikusse, võtame kohvi ning siis mina teen oma kooliasju ja tema teeb oma kooliasju. Kui tuli koroonalaine, kui kõik koolid läksid distantsõppele, siis me tegime kõiki asju koos sõbrannadega.
Papsiga me ei õpi koos. Ma lihtsalt teen ukse lahti: „Kuule, mul on pool kursust tehtud.“ Ta hüüab: „OK, tubli.“ Siis panen ukse kinni, õpin edasi. Me anname teineteisele teada, palju meil tehtud on, oleme uhked üksteise üle. Aga et me asju niimoodi koos ja kõrvuti õpiksime, seda me ei tee.

Risto, rääkige oma õpiteest lähemalt. Mis põhjusel Te kunagi kooli pooleli jätsite?
Risto: Minul oli kooli poolelijätmine natuke keeruline teema. Mul on haigus nimega alopeetsia. See tähendab seda, et juuksed on peas laiguti.
Kooliajal 10. klassis mu oma klassijuhataja, kes oli juba minu vanaema-vanaisaga kunagi tülis, kuulis mu nime ja sealt hakkas see pihta. Kokkuvõttes hakati mind koolist välja sööma. Olin 15-aastane, ma proovisin ja proovisin, kuid olin noor ja lihtsalt lõin käega. Mõtlesin, et mida ma üritan. Lõpuks ma väga ei käinud koolis ja õpetaja sai oma tahtmise.
Kusjuures direktor andis mulle veel järgmine aasta uue võimaluse. Ta sai sellest probleemist aru, et õpetaja kiusab mind. Aga selleks hetkeks oli minu motivatsioon mitte isegi nullis, vaid miinuses. Ja selle uue võimaluse ma lihtsalt lasin ise käest. Aga koolist lahkumise esialgne põhjus ei olnud mu enda laiskus, algas see asi ikkagi teistpidi.
Praegu mul on täitsa okei: haigus on nii kaugele läinud, et mu pea on õnneks juustest puhas. Kümme aastat tagasi sain sellest nii palju üle, et mul on ükskõik, kui inimesed vaatavad. Aga vanuses 7–30 aastat oli mul ikka päris keeruline elada. See oli stressirohke aeg.

Kas toimus mingisugune murrang või aktsepteerisite enda olukorda järk-järgult?
Risto: See tuli kuidagi vanusega. Umbes 30-aastasena leidsin guugeldades, et kuskil Ameerikas on lausa ühing selle haigusega inimeste jaoks. Eestis seda haigust väga ei ole, kuna see on harukordne. See on geenidefekt: organism arvab, et juuksesibulad, juuksenääpsud, et need on bakterid ja ta üritab neid hävitada.
Selle ühingu kodulehelt hakkasin lugema teiste elulugusid. Ühe sealse meesterahva lugu vastas täpselt üks ühele minu loole. Peale seda hakkasin mõtlema, et see ei ole minu asi, et inimesed vahivad. Nägin, kuidas teised on hakkama saanud, see muutis mu suhtumist.

See võib olla väga julgustav noortele, kes muretsevad, kui nad on oma välimuselt erinevad või tunnevad ennast erinevana.
Risto: Kui keegi kutsuks mind rääkima oma kogemusest, siis ma läheks. Ma räägiks, et see ei ole sinu probleem, see on lihtsalt sinu elu. Sa pead enda erinevusega arvestama, aga see ei muuda sinu loomust.

Aitäh selle kogemuse jagamise eest. Kui loobusite kooliskäimisest, siis mis edasi sai?
Risto: Ma läksin veel õhtukooli, lõpetasin seal 10. klassi ära. Siis tuli töö peale. Olin 18-aastane noor, oma elu alustanud. Need õpingud ei tundunud vajalikud, muud asjad näisid tähtsamad ja siis jäi koolitee poolikuks. 20 aastat on nüüd pausi olnud.

Sandra, mis põhjusel valisid Sina just e-gümnaasiumi?
Sandra: Kuna elame Sauel, siis juba linna kooli sõitmine võtaks pool tundi sinna, pool tundi tagasi. Peab arvestama bussiaegadega. Ajakulu on suur just seoses sellega, et ma tegelen väga paljude asjadega. E-gümnaasium annab mulle lihtsalt vabaduse teha kõike seda, mida ma tahan teha.
Kui kaks aastat tagasi (8. klassis) kogu see koroonaolukord tuli, siis mul oli võimalus päriselt õppida kodust nii, et kõik teised õpivad ka. Nägin, et see sobib mulle ülihästi, sest ma teen asju väga kiiresti. Tavakoolis tegin kõik oma asjad ära ja siis ma ülejäänud tunni nii-öelda vahtisin lakke. E-gümnaasium annab võimaluse, et ma teen need asjad ära ja võtan kohe järgmised asjad, ma ei pea ootama teiste järgi. See on väga suur põhjus.

Kuidas Sul praegu e-gümnaasiumis läheb? Kas see on nii, nagu endale ette kujutasid?
Sandra: Need kõik plussid on täitsa olemas ja sellega olen väga rahul. Ma esialgu kujutasin seda õpet ette nii, et ostan vihikud ja siis hakkan igas aines kõike üles kirjutama. Reaalsuses olen vihikut kasutanud ainult matemaatikas, kuigi ma kirjutan üldiselt väga palju üles. Aga kõik teised kursused on niimoodi koostatud, et mul ei ole vajadust eraldi hakata konspekte tegema. See, mis on arvutis, sellest juba piisab. See on ülipositiivne, sest siis mul ei ole seda ajakulu, et ma pean nüüd hakkama midagi üles kirjutama, mistõttu saaksin ainult kodus õppida. Kõik on hästi kergeks tehtud.

Räägi lähemalt, kuidas Su õppimine välja näeb?
Sandra: Kui saan järjekordse kursuse lahti, siis võtan Google’i kalendri ja panen kõik tähtajad sinna kirja. Mul ongi eraldi kalender ainult õppimise jaoks.
Tavaliselt õpin enam-vähem ühe kursuse kaupa. Näiteks võtan eesti keele kursuse, teen seal suurem osa asju ära ja siis liigun järgmise kursuse juurde. Mulle meeldib niimoodi. Võtan arvuti kätte ja vaatan sealt kalendrist, mis tähtaeg mul kõige lähemal on. Ja siis hakkan seda asja tegema. See kõlab, nagu mu elu oleks hästi igav, aga tegelikult ei ole.

Kas olid tavakoolis samasugune aktiivne õppija või on see e-gümnaasiumis muutunud?
Sandra: E-gümnaasiumis kindlasti hakkasin rohkem planeerima. Tegin kalendri, tavakoolis mul seda ei olnud. See on loogiline samm, sa lihtsalt pead e-gümnaasiumis paratamatult olema iseseisvam.
Tavalises põhikoolis mul oli enam-vähem niimoodi, et võtsin just lõppenud ainetunni kodutöö ja tegin vahetunnis selle ära, siis tuli järgmine tund, jäeti kodutöö, tegin vahetunnis ka selle ära. Siis tulin koju ja mõtlesin, et mis ma nüüd peale hakkan.
Mul on õppimine kuidagi alati hästi kergelt läinud. Olen leidnud need õppimisviisid, mis mulle sobivad. Ja mul ei ole olnud seda, et peaks hullult suruma, et nüüd ma pean õppima. Ma ei mäleta, millal viimati mu vanemad küsisid, et kas mul on kodused tööd tehtud. Ma päriselt ei mäleta.
Risto: Kolm aastat tagasi mina küsisin, kuna ma pidin lapsevanem välja nägema. Küsisin Sandra käest, et kas tal on õpitud. Sandra ütles mulle, et sa tead ju seda, et mul on õpitud.

See on iga vanema unelm, et ta ei peaks muretsema, kas laps õppimisega tegeleb. Risto, mis on selle edu saladus? Kuidas kasvatada sellist tütart?
Risto: Ma ei oska öelda. Arvan, et see kõik muutus siis, kui hakkasime täiesti kahekesi elama. Ma ei tahaks nüüd ennast esiplaanile tõsta, aga lapsevanemana olen niisugune vaba inimene või vaba loomuga, et mul ei ole rangeid piiranguid.
Sandra: Meil on alati olnud niimoodi, et ma võin igal pool käia ja kõike teha, kui ta teab, kus ma olen. Kui paps helistab mulle ja ma võtan kõne vastu, siis ütlen, et ma olen praegu siin ja minuga on kõik okei. Sellest piisab.
Risto: Nii ongi: kuni asjad on korras, niikaua ei ole probleeme. Eks ta on sigadusi ka teinud ja siis õiglase karistuse saanud.

Sandra, Sul on olemas isa toetus ja usaldus ning Sulle on antud väga palju vabadust. Ometigi valid eluterveid tegevusi. Miks?
Sandra: Ma arvan, et see on sellepärast, et olen olnud põhikoolis ka see, kes keerab mingit jama kokku. Aga ma sain aru, kui hullult see mind ära rikub. Ja minu ema on alati väärtustanud head haridust.
Mul on suguvõsas päris palju ülikooliharidusega inimesi. Tädi käis Rootsis ülikoolis ja koliski Rootsi, praegu töötab ta väga-väga heal töökohal. Mul on olnud kogu aeg eeskujud, kelle pealt ongi näha, et hea haridus annab sulle seda, mida tahad.
Mul on väiksest saati olnud suured sihid. Olen endale aru andnud, et kui tahan jõuda elus kuskile, siis ma ei saa üheksa klassi haridusega hakkama. Mina ei ole see, kes tahaks teha enda ettevõtet, nagu isal on. Seega tunnen, et mul on kuidagi rohkem vaja paberi peal haridust, et öelda: „Näe, ma nüüd lõpetasin selle kooli ära.“

Eeskuju mängib väga olulist rolli. Sõnad ei kasvata, eeskuju küll.
Risto: Palju on mõjutanud see, et teen politseitööd. Reaalsuses Sandra ikka kuuleb jutte, mis on tehtud ja mis on saanud nende inimestega, kes on midagi teinud.
Sandra: Väga ei taha sama teha.
Risto: Me siin oleme paarimeestega nalja visanud, et inimesest saab politseinik, aga politseinikust inimest ei saa. Mõnes mõttes on see lause õige. Kuigi tavaliselt öeldakse seda halvustavas mõttes, aga tegelikult minust ei saagi enam tavainimest, sest olen liiga palju näinud, mis reaalsuses toimub. Näen, mismoodi inimesed elavad, mis probleemid neil on. See mõjutab hästi palju elu ja suhtumist.

Me rääkisime e-gümnaasiumis õppimise plussidest. Aga millised on mured või raskused?
Sandra: Mulle on keeruline kindlasti see, et ma ei ole siiamaani enamikku oma õpetajatest näost näkku näinud. Kui peakski tulema mingisugune probleem, mis vajaks õpetajaga koos lahendamist, siis ma justkui ei oska selle õpetaja poole pöörduda, sest ma ei tea, milline inimene ta on. Kui tavaliselt kirjutan e-kirju ja suhtlen inimestega hästi vabalt, siis õpetaja poole on mul tihtipeale keeruline pöörduda.
Kui oled iseseisev õppija, siis õppida on siin e-gümnaasiumis tegelikult suhteliselt kerge. Kindlasti on mingid ained, mis on keerulised ja vajaks rohkem õpetaja tuge, samas on ju konsultatsioonid olemas. Võimalusi on palju antud, kuidas tuge saada. Need probleemid sõltuvadki sellest, milline sa inimesena oled. Aga üldiselt on kõik kergeks ja arusaadavaks tehtud.

Risto, mis on Teile e-gümnaasiumis raske olnud?
Risto: Mulle on raske see, et nii palju aega on koolist möödas. Näiteks tavakoolis võiksin kohe küsida, saaksin hetkega vastuse ja võiksin edasi minna. Praegu, kui mul jääb kuskil mingi auk sisse, siis hakkan mõtlema, et kuidas see käis. Siis ma saadan meili. Aga vastus ei tule kohe minuti pärast ja sel hetkel jääb see asi pooleli. Muud ma ei karda.

Vanus annab ka teatud eeliseid, mida noorematel ei ole, eriti ainetes, kus on vaja küpsust ja laiemat silmaringi. Seal läheb täiskasvanud õppijal väga hästi: aine pakub huvi ja seda elukogemust, mida saab õpitavaga siduda, on juba piisavalt.
Risto: Nõustun, et kui elukogemused on juba olemas, siis on natuke kergem. Tuleb lihtsalt ise internetis otsida ja surfata ning oma peaga rohkem mõelda. See on samamoodi nagu ettevõtte juhtimisega: on asju, mida sa peadki nullist ise tegema ja välja mõtlema.
Kunagi ühe tuttava ettevõttesse tuli tööinspektsioon, siis tegin talle riskianalüüsi. Ja see tuttav küsis, et kas ma teen riskianalüüse iga päev. Ütlesin, et ma esimest korda elus tegin seda. Tööinspektsiooni inspektor soovitas mul hakatagi selle valdkonnaga tegelema, sest ta polnud nii põhjalikku analüüsi veel näinud.
Tookord otsisin lihtsalt netist mingisuguse põhja. Vaatasin, mismoodi see asi üldse välja peaks nägema. Ja niimoodi hakkasin vaikselt pusserdama. Umbes nädalaga oli mul riskianalüüs tehtud ja inspektsioon jäi väga rahule.

Kindlasti see teadmine toetab ka edaspidi, et kui kasutada loogikat, tervet mõistust ja võtta endale selleks aega, siis saab kooliasjadega hakkama.
Kas plaanite siis, kui kool läbi saab, ka edasi õppima minna?
Sandra: Olin mitu aastat kindel, et lähen meditsiini õppima. Et õpin õeks ja siis minu vanaisa ütleb mulle: „Ei, Sandra, sina ei lähe õeks õppima, õpid arstiks.“ Aga viimasel ajal mul on see meditsiiniplaan ära vajunud. Olen juba praegu käinud graafikujärgsel tööl ja aru saanud, et selline töö ei sobi mulle.
Viimasel ajal on mul uuesti esiplaanile tõusnud turundus. Kuna juba praegu teen enda sotsiaalmeedias turundust, siis turundusjuhiks õppimine või midagi sellist on hakanud palju huvi pakkuma. See on töö, mida saad teha enam-vähem ükskõik kust. See käib põhiliselt läbi arvuti ja interneti, mis sobib mulle hästi. Peaasi, et ma ei peaks käima kuskil konkreetses kohas seda tööd tegemas.
Risto: Minule see hariduspaber ei ole oluline asi kunagi olnud, ma olen finantsiliselt ja eraelus väga edukalt hakkama saanud. Aga politsei ametiredelil tõusmine on mulle oluline. See on riigiasutus ja seal on see paber tähtis.
Ilmselgelt oleks mul võimalik rohkem saavutada, näiteks mitut äri omada või veel rohkem raha teenida, aga see ei ole mulle oluline. Pigem panustan aega vabatahtliku töö peale: kuna mu oma elu on rööpasse jooksnud, siis ma saangi teha seda, mis mulle meeldib, ilma piiranguteta.

See on tugev motivatsioon, mis aitab õppes püsida. Kas koos õppima asumine on mõjutanud teie omavahelist suhet?
Risto: Ma ei tea, see suhe ei saa väga muutuda.
Sandra: Me saame hästi läbi. Suhe on niipalju muutunud, et kui varem ma kooliasjadest väga ei rääkinud, sest isa teadis, et teen oma asjad ära, siis nüüd on kooliteemalist mõtete jagamist rohkem.
Risto: Oleme kuidagi niisugune teistmoodi fun perekond. Õpime ühes koolis. Mõnikord Sandra fännid väljakutsel tunnevad ära ja küsivad mu käest, et kas teie olete see Hanna-Sandra isa.
Sandra: Mu sotsiaalmeedianimi on Hanna-Sandra.
Risto: Meil ei ole niisugune tavaline isa ja tütre suhe, vaid rohkem sõbrasuhe. Ja praegu see intervjuu ka: tavaliselt isa ja tütar koos koolile intervjuud ei anna.
Sandra: Minu suurim toetaja on alati isa. Vahet ei ole, mida ma teen, alati ta kõike toetab ja ütleb: „Sa saad hakkama, sa teed selle ära.“
Näiteks alustasin sotsiaalmeediaga, kui olin 11-12-aastane. Tavaline vanem võtaks lapsel telefoni käest ära ja ütleks, et sa ei pane oma elu niimoodi inimestele välja. Selle asemel tema toetas mind igatepidi. Nüüd olen jõudnud siia, kus ma teenin sotsiaalmeediast oma sissetuleku. Kõik, mis ta ostab mulle, on võib-olla kord nädalas süüa. Muud asjad ma enam-vähem maksan ise. Tänu sellele, et tema mind kunagi toetas, olen juba praegu iseseisev.

Vaatan e-gümnaasiumi kohta lähemalt

 

Õpilugu on valminud ESF projekti „Täiskasvanute toetamine e-gümnaasiumis 2020–2022” raames.

Jalus