fbpx

Tagasiside

Meie jaoks on oluline Sinu tagasiside, et saaksime pidevalt areneda ja vastata Sinu ootustele. Kirjuta siia, mis Sulle meeldib või mis saaks järgmine kord olla paremini.
Otsi
 

Uudised

SPORDIGÜMNAASIUM

Edu esseekonkursil „Minu keel” 2022

18.03.2022

Märtsis tähistatakse emakeelepäeva. Selle puhul korraldasid Toimetaja tõlkebüroo, Eesti Keele Instituut, Eesti Emakeeleõpetajate Selts ja Tallinna ülikooli humanitaarteaduste instituut koolinoortele esseekonkursi „Minu keel“, millele esitati 145 esseed 49 koolist.

Meie kooli 12.d klassi õpilane Anne-Mai saavutas konkursil oma esseega „Eesti keel ja meel igaviku teel“ auhinnalise 5. koha. Palju õnne!

 

„Eesti keel ja meel igaviku teel“
Anne-Mai 12.d

Me elame segasel ajal. Ajal, mil õhk on pingetest paks ning neid pingeid üritatakse lõhustada tankide, püsside ja vägivallaga. Sellised ajad panevad südame härdalt tuksuma ja silmad kipitama, samas kui teadlikkus oma vabast riigist, rahvast ja keelest on rohkem tänutundega mõtetes kui iial varem. Iga keel – nagu ka päev, inimene või rohulible – on isemoodi.

Keel ei ole pelgalt suhtlemisviis. Keel kujundab rahvuslikku identiteeti ja kultuuri. See mõjutab meid rahvana ning määratleb meie rolli laias ilmas. Nagu on öelnud ka Jaan Kross teoses “Wikmani poisid”: “Meid, eestlasi, on niivõrd vähe, et iga eestlase siht peab olema surematus!” Ning miks mitte taotleda seda surematust emakeele kaudu, kirjutades uhkusega taevalaotusesse ja maapinnale ilusaid eestikeelseid ridu loodusest, inimesest ja armastusest. Paraku kõik ilus ei ole alati meeldejääv ning tänaste sündmuste varjus näeme, et inimene väärtustab oma rahvust, keelt ja lippu peamiselt siis, kui neid ähvardatakse temalt ära võtta ja hävitada. Seepärast peaksime vahel kirjutama sinnasamasse maailma kõiksuse lõuendile “vesirooside”, “ööbikute” ja andekspalumiste kõrvale ka sõnu, mille tähendused meis esmapilgul kõhedust tekitavad. Aeg-ajalt peame paratamatult rõhuma inetule, et ilus saaks kirkamalt välja paista.

Eesti riigi algusaastatel kaheldi, kas eesti keel on ka piisavalt paindlik ja rikas, väljendamaks poeetilisi tundmusi, teaduse peensusi ja riigiasju. Kui kerge ongi uskuda, et miski, mida on sajandeid räsitud, orjastatud ja represseeritud, on piisavalt tugev, et mitte vajuda taas minevikus küntud vagudesse, vaid jääda võidukalt balansseerima ebatasasel pinnal vagude vahel. Õnneks oli tollelgi ajal inimesi, kes uskusid eesti keele vägevusse. Nagu küsis retooriliselt Kristjan Jaak Peterson: “Kas siis selle maa keel/ laulu tuules ei või/ taevani tõustes üles/ igavikku omale otsida?”

Laulutuul on olnud alati eestlase aluse purjeis, kandes teda nii loojangusse kui päikesetõusu. Minus tekitas varem sageli hämmastust, kuidas mu esivanemad laulukaare all koos seistes olid valmis kannatama ära kogu nõukogude propaganda, et vaid saada võimalus õhtu lõpetada viivu vältava ühislauluga “Mu isamaa on minu arm”. Ent pärast seda, kui mõni päev tagasi õlg õla kõrval tuhandetega Vabaduse väljakul Ukraina ja Eesti hümni laulsin, mõistsin ühtäkki oma esivanemaid palju paremini. Mõistsin, et need kordumatud viivud on mingis ajalõimes erilisim, mis ühel väiksel rahvusel olla saab. Ning sedagi, kui habras on inimese sünd ja olemine. Et ka päikesepaiste ja vihmapiisad nahal on privileeg, nagu on privileeg moodustada ja selge häälega välja öelda emakeelseid sõnu nagu “püstipäi”, “virmalised” või “õilis”.

Jalus