fbpx
Otsi
 

Uudised

AUDENTES 25

Eliis Väljaäär: „Enne mõtle, siis ütle“

05.02.2020

Õppeaasta algus tekitab igas koolis veidi segadust, aga ka põnevust. Seda eriti Audentese lastekoolis, kus igal sügisel alustavad tööd uued rühmad, mistõttu on kohanemist nii lastel kui ka õpetajatel.

Kuus aastat tagasi juhtus minuga üks piinlik, aga kindlasti õpetlik ja samas veidi naljakas lugu. Olin esimest aastat õpetaja ja minu hoole all omandas tarkust pea sada last. Oli palju uut infot, mida meeles pidada, alustades juba iga lapse näost ja nimest, sest lapsi näeme vaid nädala ühel päeval mõne tunni jooksul.

Niisiis tuli mul ruttu asuda looma enda jaoks seoseid laste ja nende vanemate vahel. Just siis, kui hakkasin juba üldpilti kokku saama, juhtus lugu, mis mind siiani töös saadab.

Ühe tegusa ja vahva koolipäeva lõpus lastega kooli fuajeesse minnes märkasin, et üks armas tüdruk jäi ebalevalt ringi vaatama. Tavaliselt oli talle vastu tulnud ema, aga kuna treppide juures ootas üks pika valge habeme ja elutarkust täis näojoontega vanahärra, ütlesin kiire järelduse põhjal lapsele: „Kai, seal treppide juures ootab sinu vanaisa. Mine julgesti tema juurde.“ Laps aga ei liikunud sammugi ja ka härra seisis vaikides. Proovisin uuesti: „Kai! Lippa nüüd, vanaisa ootab!“

Seejärel tõstis härra pead ja justkui lausus tagasihoidlikult midagi habemesse. Lause sisu jäi mulle arusaamatuks. Suundusin siis juba, Kai näpu otsas, vanahärra poole, ja kui kohale jõudsin, lausus too: „Ma ei ole Kai vanaisa, olen tema isa.“

Sel hetkel oleksin tahtnud häbi pärast maa alla vajuda. Palusin siiralt isa käest vabandust. Lapsevanem oli aga õnneks väga rahumeelne ja mina olin olukorrast rohkem häiritud kui tema. Palusin ka kirja teel perekonna käest vabandust ja järgmisel koolipäeval meenutasime lugu juba väikese naerupahvaka saatel.

Loo õppetund mulle kui noorele õpetajale oli suur. Sellest päevast peale olen alati hoolikalt sõnu valinud. Kinnitab ju vanasõnagi: „Enne mõtle, siis ütle.“

Jalus