ERAKOOLI UUDISKIRI

Elisabeth Heinsalu: „E-gümnaasium on mulle andnud palju vabadust“

21.12.2022

E-gümnaasiumi abiturient Elisabeth Heinsalu rääkis meile oma senisest haridusteest, jagas Audenteses õppimise kogemusi, tutvustas enda kirjanduslikke mõjutajaid ning peatus ka tulevikuplaanidel.

Räägi veidi endast. Millega Sa peale õppimise veel tegeled?

Ma olen end mässinud kirjandusse ja tundub, et sellest soost oma jalga ma enam välja ei tõmba. Täpsemalt tegelen kõige rohkem luulega ja avaldan peagi oma debüütluulekogu. Olen praegu seotud ka ühe luuleantoloogia koostamise ja lasteraamatuga.

Eelmisel aastal olin üks Eesti Kirjanike Liidu noortesektsiooni asutajatest ja aasta jooksul korraldasime iga nädal kirjandussündmuseid. Kevadel andsime välja oma ajakirja Grafomaania. Praegu on noortesektsiooni juhtimine üle antud järgmistele tegusatele noortele ja ma käin hea meelega ka nende sündmustel.

Kuid luule pole ainus. Gümnaasiumi jooksul olen osalenud mitmel esseekonkursil. Kõik konkursid on minuni jõudnud tänu eesti keele ja kirjanduse õpetajale Anu Petermannile, kellele ma aeg-ajalt hilisõhtuti oma kirjutisi saadan. Eelmisel õppeaastal õnnestus mul tähelepanu pälvida Viivi Luige esseistikast tõukuval esseekonkursil „Kui on pime, saa ise lambiks“ ja presidendi algatatud mõttekonkursil „Millist Eestit me siis tahame?“.

Räägi enda haridusteest lähemalt. Kus õppisid varem ja kuidas jõudsid otsusele jätkata oma õpinguid e-gümnaasiumis?

Minu varasem koolitee on olnud käänuline ja e-gümnaasium on mu seitsmes kool. Varem olen õppinud kõige tavalisemates piirkonnakoolides, mida pidevalt vahetasin, kuni ma sain 2019. aastal aktiivsus- ja tähelepanuhäire diagnoosi. See selgitas ka kõiki teisi vaimse tervisega tekkinud probleeme.

Mõistsin, et vajan rahulikku keskkonda. 9. klassi lõpetasin internaatkoolis Vodjal. Gümnaasiumis olin paar nädalat ühes Mustamäe koolis, kuni sain aru, et mu luuleline vaim on väga paigatundlik ja ma vajan enda rütmi.

Mu põhikooli viimane aasta oli jäänud esimese viirusekevade aega, tänu sellele olin ma juba aru saanud, et üksi õpin ma palju efektiivsemalt. Ka see andis julgust Audentese e-gümnaasiumisse tulla.

Sul on käsil viimane gümnaasiumiaasta. Mis mõtete ja tunnetega lähed saabuvale koolikevadele vastu?

Tunne on magus, sest kihk midagi uut ja põnevat õppida on suur. Lähen tulevale kevadele vastu päris enesekindlalt, aga eksamitele mõeldes on väike hirmujudin sees, sest ma pole just maailma parim pingeseisundis tegutseja. 11. klassi kevadel tegin eesti keele riigieksami, pärast mida ma kogu päeva nutsin, sest teadsin, et ma olen palju paremaks võimeline.

Eesootav matemaatika riigieksam on päris morjendav ja ma katsun sellele mitte liiga palju mõelda. Õnneks sai koolieksam samuti 11. klassis sooritatud.

Esimese kahe õppeaastaga tahtsin enamiku kursustest ära teha, nii et sel aastal on tunne palju pingevabam. Mul on kevadeni teha jäänud vaid paar kursust ja lisaks võõrkeel, milleks valisin rootsi keele. Selle õppimiseks on motivatsioon suurem kui vene või saksa keele õppimiseks, pealegi oli mul gümnaasiumi alguses plaan minna tulevikus mõnda Rootsi ülikooli.

Mida e-gümnaasiumi aastad on Sulle tähendanud? Mis kogemused ja mälestused Sa meie koolist kaasa võtad?

E-gümnaasium on mulle andnud palju vabadust. Ma poleks eal arvanud, et võin 10. klassis kuuks-kaheks sõpradega Portugali minna ja siiski jõudsalt oma õppetööga tegeleda. Võtsin kursuseid ka mõlemal suvel, et õppetöös kogu aeg edasi liikuda.

Mõistsin, et minu loomusele sobivad intensiivsed õppeperioodid, kus keskendun ühele õppeainele. Näiteks ühel kuul võtsin ette kõik ajalookursused. Isegi kui mitmed inimesed on öelnud, et mälu töötab just pikema perioodi jooksul, kus toimub pidev kordamine, siis mul jääb sellisel viisil kogu materjal pigem lünklikuks. E-gümnaasium on mind õpetanud leidma just selliseid mooduseid, mis mulle kõige paremini sobivad: olen nende aastate jooksul loonud enda jaoks mitu õppimissüsteemi ning jõudnud järeldusele, et eri aegadel sobivadki mulle teadmiste omandamiseks erinevad viisid.

Mis on e-õppe juures kõige raskem? Kuidas Sina isiklikult nende raskustega hakkama saad?

See vabadus on samal ajal ka kõige raskem. Motivatsioonilangust tuleb ikka ette – ja eriti õppeainetega, mis mind vähem köidavad. Tähtajad ei ole kivisse raiutud ja kõik on paindlik. Kõlab mõnusalt, aga lõpuks tahaks, et keegi rohkem nõuaks ja sunniks.

Distsipliini hoida oli mul palju lihtsam esimesel aastal, kui motivatsioon oli tugev. Teisel aastal oli mul kooliväliselt rohkem teha, aga see andis rohkem jaksu ka koolile pühenduda: mind kannustas mõte, et kes teeb, see jõuab.

Viimasele aastale on jäänud reaalained, mida olen varem edasi lükanud. Praegu on mul selline tahaks-lihtsalt-ära-teha-mentaliteet. Kõige keerulisemad on olnud matemaatika ja füüsika, sest mul tuleb leida viise, kuidas need endale huvitavaks teha.

Nii füüsika kui ka matemaatika kütkestavad mind väga, aga koolis kipuvad need natuke kuivaks jääma. Mind on päästnud Juhan Aru, Kristjan Korjuse ja Elis Saare koostatud raamat „Matemaatika õhtuõpik“ (see on ka veebis tasuta kättesaadav), mis on ilmselt minu gümnaasiumiaegne aare.

Kellele Sa e-õpet soovitaksid?

E-gümnaasium sobib tundlikele natuuridele ja neile, kes mingil seletamatul põhjusel kaheksast neljani koolikeskkonnas viibida ei suuda. Sellises olukorras pole vaja end liiga palju vaevata ja mõelda, et miks kohustused kuhjuvad ning ümber on ainult hall udu ja nutt. E-gümnaasium võib sel juhul olla suurepärane lahendus.

Ka mina võiksin olla ühiskonna varjukiht, kui minus poleks olnud seda kübekest lootust, et ehk siiski on koolis hakkama saamiseks veel mõni võimalus. Just e-gümnaasium on mulle andnud võimaluse õppida nii, et olen saanud tegeleda ka eneseteostusega. Siin koolis on palju sportlasi ja teiste suurt panust nõudvate alade esindajaid, kuna Audentese e-gümnaasium on hea koht, kus pühenduda, sest aeg on õppija enda planeerida.

Oled kirjandushuviline ning kirjutad ka ise luulet ja proosat. Kes on Sind inspireerinud? Mis oli Sinu viimatine kirjanduselamus?

Mind on kannustanud Viivi Luige looming ja tema ajatu vaade maailmale, eelkõige on see inspiratsioon kandunud minu esseistikasse. Väikeses protestimeeles seisan Anton Hansen Tammsaare eest, kelle noorpõlveteoseid võiks rohkem esile tuua – ja eriti just gümnaasiumis. Imetlen tema keelekasutust ja mind köidavad just Tammsaare tempokad lood: „Pikad sammud“, „Noored hinged“ ja „Ma armastasin sakslast“. Nüüd hiljuti leidsin enda jaoks Ene Mihkelsoni, keda veel avastan.

Viimane suurem kirjanduselamus oli sel sügisel, kui lugesin Milan Kundera teost „Olemise talumatu kergus“. Kundera kõigutab mõtlemise piire ja tema sügavalt filosoofiline tekst paneb tunnistama ka enda kõige suuremaid valesid. Pisut küüniline, aga lõpuks väga tundeline teos.

Mida plaanid edasi teha?

Praegu ma vaatan Tartu poole. Loogiline valik oleks kirjandus, aga viimasel ajal mõtlen hoopis riigiteaduste peale. Kindlasti jääb minu isiklikus loomingus kirjandus kõrgele kohale, aga ma vajan midagi veel. Diplomaatia, mis võiks olla riigiteaduste väljund, paistab praegu õigem valik. E-gümnaasiumi jooksul olen võtnud gümnasistidele mõeldud ülikoolikursuseid. Tartu Ülikooli kursus „Rahvusvaheliste suhete alused“ julgustas mind maailma ja ühiskonda sügavamalt uurima.

Praegu ootan väga ülikooli ja ka sotsiaalsust, sest e-gümnaasium on küll olnud hea aeg, aga ma vajan enda ümber rohkem elu ja inimesi.

Elisabeth Heinsalu luges oma essee ette presidendi roosiaias (21. minutil)