ERAKOOL

Emakeelepäeva tähistasime koos Heiki Vilepiga

20.03.2020

Emakeele nädala raames toimus 1.–6. klassidele kohtumine Heiki Vilepiga, kes on mitmekülgne mees – kirjanik, luuletaja, muusik, veebimeister. Ta on sündinud 1960. aastal Tartus. Õppinud Tartu 10. Keskkoolis ja viis aastat matemaatikat Tartu Ülikoolis ja Tallinna Pedagoogilises Instituudis. Töötanud matemaatikaõpetajana Tallinna 18. Keskkoolis, arhivaarina, pillimehena ja firmajuhina. Kirjanik on kirjutanud enamasti lastele ja tema loomingu põhiosa moodustavadki lastejutud ja luuletused. Paljud tema luuletused on ka viisistatud. Heiki Vilepilt on ilmunud üle 40 lasteraamatu. Tema luuletusi, jutte ja aforisme on avaldatud ajakirjades Täheke, Pioneer, Noorus, Hea laps, Pikker, Vikerkaar ja paljudes kogumikes. Ta on kirjutanud laulusõnu laulu- ja tantsupidudele, solistidele ja ansamblitele.

Kohtumisel õpilastega tutvustas kirjanik lastele oma loomingut. Heiki ütles, et testib oma loomingut pereliikmete peal. Kui nemad naerma ei hakka, siis see jutt vajab ümbertegemist. Seega on Heiki Vilepi lasteraamatud lõbusad, naljakad, õpetlikud ja samas meelelahutuslikud. Kohtumisel luges kirjanik ette mõned luuletused luulekogust „Päike põues“. Põhilised väärtused, mida autor luulekogu eessõnas rõhutab, on rõõm ja armastus. Õpilastele meeldisid väga luuletused: Vette hüppamisest, Kui ma õpin ja Neljakuune.

Olen neljakuune
Olen alles neljakuune,
rääkida ei oska,
istuda ei jõua veel
ja pead ei jaksa tõsta.
Kui ma karjun, arvatakse,
et ma süüa tahan
või et olen märg või hoopis
lutt et kukkund maha.
Tegelikult tahan seltsi,
mitte mingeid lutte,
tahan kuulda uudiseid
ja MTV pealt hitte.
Huvitab mind riigikogus
vastuvõetud seadus,
valimised, hinnatõus,
poliitika ja teadus.
Aga vanemad on juhmid –
teevad nabaplurri,
lalisevad nagu titad,
söödavad mul lurri.
Ime siis, et varakult
ei lähe närvid läbi.
Vahel vanemate pärast
on mul täitsa häbi!

Lastel oli kohtumisel ka palju küsimusi kirjanikule. Näiteks: „Mis on Teie lemmikraamat?“ Heiki Vilep vastas, et „On nad ju kõik ikkagi oma lapsed ja armastan neid kõiki ühtemoodi!“ Küsimusele „Kuidas saada kirjanikuks?“ vastas ta aga nii: „Tuleb hakata lihtsalt kirjutama ning oma mõtted üles märkida, küll siis raamat kokku saab.“ Veel lisas ta: „Kõige parem on kirjutada öösiti, sest siis on ümberringi vaikne ning mõtetel on hea tulla!“

Kohtumise lõpuosas said lapsed küsida autogrammi kaasavõetud raamatutele ja müüs soovijaile mõned oma raamatud, millega olid õpilased saanud eelnevalt tutvust teha e-poe vahendusel. Laste hulgas olid lemmikuteks „UneMati udujutud“, „Unenägude kaitsjad“, „Horlok ja Ürgvärava võti“, „Roosa printsess“ ja „Kapiukse kollid“. Oma esimese luuletuse oli lastekirjanik loonud ema seelikusabast kinni hoides kaheaastasena, lugeda oskas ta juba neljaaastaselt, kuid tõsisem huvi lugemise vastu tekkis kuueaastaselt. Kirjanik soovitas õpilastele, et distantsõppe perioodil on väga hea aeg lugeda mõni raamat või kirjutada esialgu lauasahtlisse mõned luuleread.