Otsi
 

Uudised

ERAKOOL, SPORDIGÜMNAASIUM

Erasmus+ projekti „Minu tulevikumaailm“ teine õpilasvahetus toimus Itaalias Sardiinia saarel

05.11.2018

Audentese kooli õpilased Taavi Verbo, Liisa Greta Koppelmaa, Liis Grete Atonen, Anna-Maria Vjazemski, Merili-Mai Kivimets, Sigrit Juhkam ja Oskar Erik Hakonen osalesid oktoobrikuu teisel nädalal Erasmus+ KA2 rahvusvahelises õpilasvahetusprojektis „Minu tulevikumaailm“, mis toimus seekord Itaalias, Sardiinia saarel, Bosa linnas. Kaasas olid ka õpetajad Eve Liis ja Heli Illipe-Sootak.

Sardiiniasse jõudmiseks pidime lendame lausa kolme lennukiga. Et lendamisse vaheldust tuua, veetsime päeva Roomas, kuhu teatavasti pidid kõik teed niiehknaa viima. Ühe päeva jooksul jõudsime külastada Vatikani ja üllatuslikult näha ka Rooma paavsti, kes alles hiljaaegu Eestit külastas. Samuti oli mahti sisse astuda katoliiklaste kõige olulisemasse pühakotta: Püha Peetruse basiilikasse ehk Püha Peetri kirikusse, mille kupli projekteeris maailmakuulus maalikunstnik Michelangelo. Rooma linn on täis erinevatest ajalooperioodidest säilinud ehitisi ja nii nägime ära ka Trevi purskkaevu, millesse tuli visata üks münt, et kunagi taas Rooma linna naasta; peatusime Hispaania treppidel ja Vana-Rooma Panteoni juures ning loomulikult sai pildistatud ka aukartustäratavalt võimsat Colosseumi. Omal ajal olevat see Rooma suurim amfiteater mahutanud kuni 50 tuhat pealtvaatajat ehk umbkaudu sama palju kui tänapäevased jalgpalliväljakud. Aga ega ühe päevaga kõike näegi, tõdesime kurvalt, ja siirdusime Leonardo da Vinci kiirrongiga lennujaama, et lennata edasi Vahemere suuruselt teisele saarele, Sardiiniasse.

Esimest projektipäeva alustasime nagu ikka sõpruskoolide esitlustega. Kohalikelt õpilastelt saime teada, et Sardiinia on pindalalt umbes poole väiksem kui Eesti, ent elanikke on seevastu ligi 300 tuhat rohkem kui Eestis. Kohalike peamisteks tegevusaladeks on põllumajandus ja turism. Lisaks Itaalia koolile saime põgusa ülevaate ka meie sõpruskoolidest Norras, Türgis ja Hispaanias. Bosa linn, kus me järgnevad päevad veetsime, asub Sardiinia läänerannikul mägede vahel, Temo jõe suudmes ja pika liivaranna ääres. Igale külalisele hakkab kohe silma kõrgel künkal toretsev Serravalle kindlus, mille ehitas kaitseotstarbel 12. sajandil kuulus Itaalia perekond Malaspina. Vantsisime vapralt ülesmäge ja nautisime vaateid linnale, mida nimetatakse ka värvide linnaks ja tõepoolest, iga Bosa majake oli omanäoline ja rõõmsavärviline. Kindlusemüürid olid küll korduvalt restaureeritud, ent oma põhiplaanilt oli see ikka endine. Müüride vahel asus väike kabel, mille seintel võis näha 14. sajandist pärit ja kohalikest värvilistest kivimitest jahvatatud värvidega maalitud freskosid. Paraku ei saanud sardiinlased neid seinamaalinguid kaua imetleda, sest juba samal, 14. sajandil jõudis saarele must surm ehk muhtkatk ning katkupisikute leviku takistamiseks kaeti kabeliseinad lubjakihiga. Tänapäevaks on lubivärv enamjaolt eemaldatud ja meiegi saime neid freskosid näha. Päeva lõpuks olime palutud aga Bosa linnapea vastuvõtule. Linnapeal oli väga hea meel, et taolised projektid teoks saavad, ja ta soovis noortele, et need õpiksid keeli ja vaataksid ilmas ringi lahtiste silmade ja meelega.

Bosa linna ajalugu on tihedalt seotud nahaparkimisega, nimelt asusid just siin üle saare tuntud nahaparkimistöökojad, mille hooned siiani jõekaldal seisavad. Just seepärast alustasime teist projektipäeva muuseumikülastusega. Giidilt saime teada, mismoodi vanasti käsitsi loomanahku töödeldi. Nahad tuli kõigepealt pesta, selleks pandi need suurtesse saviaukudesse koos lubjakivimördiga likku, seejärel pidi aga tegema midagi hoopis pikantset – nimelt hõõruti nahku koerte väljaheidetega, et lubjamörti naha küljest lahti saada. Koerarooja korjasid tänavatelt lapsed. Et paha hais nahkadelt ja ka laste kätelt paremini maha tuleks, kasutati kohalikku igihaljast ja tugevalõhnalist põõsast mürti. Seejärel eemaldati kraabitsatega nahkadelt rasv ja karvad ning nüüd jäeti nahad koos parkainetega paariks kuuks seisma. Nahk võeti kasutusele alles aasta pärast, kui see oli silitud, immutatud ja poleeritud. Peamiselt valmistati neist nahkadest jalanõusid ja sadulaid ning paunasid. Pärast põnevat muuseumikülastust läksime turule. Turg on linlaste jaoks suur sündmus, mis toimub igal teisipäeval. Just siin saab kõige ülevaatlikuma pildi sellest, millega saarerahvas igapäevaselt tegeleb: lettidel oli kümneid erinevaid sorte lambajuustusid (kohalik pecorino on tuntud üle terve Euroopa!), vinnutatud vorste ja sinke, aed- ja puuvilju, samuti majapidamiskraami ja riideidki. Põnev oli! Ja nüüd ootas meid majamuuseumi giid. Too maja, mille tubades me juhukülalistena viibisime, oli kuulunud ühele jõukale kaupmehele. Majad on Bosas enamasti kitsukesed ja mitmekorruselised, nii et igale korrusele jagus vaid tuba või paar. Köök oli kõige ülemisel korrusel, et toiduvalmistamislõhnad majakondseid ei häiriks. Igatahes saime üsna hea ettekujutuse, mismoodi inimesed siin linnas mõnisada aastat tagasi elasid.

Kolmas projektipäev algas põhjaliku toitumisalase loenguga. Kuna meie projekti seekordse õpilasvahetuse teema oli „Mina ja tervis“, oli Sardiinia selle teema käsitlemiseks suurepärane paik, sest just siin (nagu ka Jaapanis) elavad kõige pikemaealisemad inimesed maailmas. Toitumisspetsialist rääkis sellest, kuidas on inimese tervise käsitlus aja jooksul muutunud: kui 80ndatel tegeleti vaid haiguste raviga, siis 90ndatel hakati pöörama tähelepanu ka ennetamisele, tänapäeval vaadeldakse tervist keha ja vaimu heaolu sümbioosis. Seepärast on oluline nii mitmekülgne toitumine, äärmuslike dieetide vältimine, sotsiaalne ja kehaline aktiivsus ning üldine positiivne eluhoiak. Pikemalt räägiti ka Vahemere köögist, mis on kombinatsioon erinevate Vahemere ääres elavate rahvaste köögikultuuridest. Iga sardiinlase igapäevaseks toiduks on kindlasti durumnisujahust valmistatud sai (milleks olevat suisa 300 eriretsepti), oliiviõli, kala või mereannid ja lambajuust. Ehk kõik see, mis kasvab siinsamas ja mis on pilgeni täis vitamiine ja antioksüdante või asendamatuid aminohappeid. Loengu jooksul said õpilased samuti kaasa rääkida ning rõõm oli näha, et audenteslased seda ka agaralt ja asjatundlikult tegid. Loengu lõppedes külastasime kohalikku katedraali ning siirdusime siis ühele siseõuele, kus kohalik rahvas meile oma laulu- ja tantsuoskusi esitles. Sardiinia meestelaul ehk cantu a tenòre on üks omapärasemaid, mida varem kuulnud olime – mehed laulsid rahvalaule, seistes ringis ja teineteisele väga lähedal, üks alustas ja teised liitusid lauluga, igaüks omal häälekõrgusel. Kusagil ringi keskel said nende hääled kokku ja moodustus ainuomane häältesulam, mida siseõuemüürid võimendasid. Selline polüfooniline karjase- või kirikulaul on kantud ka UNESCO pärandkultuuri nimistusse. Seejärel tulid lavale rahvariietes Sardiinia kooli õpilased. Siiralt hea meel oli näha, et noored nii söakalt kohalikke tantsutraditsioone edasi kannavad. Viimasena tuli lavale kohalik popmuusikabänd ja nüüd said ka kõik projektis osalejad ise tantsusamme teha või üleilma tuntud laule kaasa üürata: „Sono l’italiano, l’italiano vero…“

Neljas päev oli väljasõidupäev. Eesmärk oli näha Sardiinia ajalugu, mägikülasid ja maastikke, kus loomi karjatatakse. Ja nii jõudsime esmalt pronksiaegsete, st umbes 4 tuhande aasta vanuste ehitiste ehk nuraagide juurde. Nuraagid, mis on tüvikoonusja kujuga tornid, olid ehitatud üle terve saare ning moodustasid omamoodi kaitserajatiste süsteemi. Nende ehitamisel mörti ei kasutatud, kivid oli laotud niimoodi, et ülemine osa muutus aina kitsamaks, kuni muutus tornikupliks, seestpoolt olid nuraagid vooderdatud ja tihendatud korgitamme koorega. Kohalikku korgitamme peetakse üheks kõige kvaliteetsemaks korgiks maailmas. Paljakskooritud korgitammepuid nägime palju ka bussiaknast. Lisaks põnevale ajalooülevaatele, saime ka omal käel selle imposantse ehitise ümber käia ja fotojahtida sisalikke. Seejärel meie väljasõit jätkus ja jõudsime imeväikesesse linnakesse Tinnurasse, kus küll ühtegi kohalikku silma ei hakanud (ju siis olid kõik tööl, mõtlesime), ent see-eest oli terve tänavajagu maju põnevate seinamaalingutega. Enamjaolt kujutasid need maainimeste erinevaid igapäevategemisi. Pärast lõunasööki Bosas, mis koosnes enamjaolt erinevatest pastadest-pitsadest, läksime randa. Bosa liivarand on ilmatuma pikk ja ühest otsast on see teravate kividega, kus lainemurd meid päris ära kohutas, teisest otsast aga lauge ja tuulevarjuline. Just sealt oli hea vette minna, sest Vahemere vesi oli lihtsalt mõnus ja soe. Kohalikud küll sel aastaajal enam vette ei kippunud, ent meie ja norrakate jaoks oli üsna arusaamatu, miks küll keegi üle 20-kraadidesse vette ujuma ei lähe.

Projekti „Minu tulevikumaailm“ viimane päev algas taas tervise teemaga. Nüüd oli õpilaste kord esitleda oma töid, mille nad pidid enne Itaalia-reisi valmis tegema. Nii saimegi teada, mida peetakse tervislikuks toitumiseks Norras, Türgis, Hispaanias ja Itaalias. Selgelt joonistus välja, et Lõuna- ja Põhja-Euroopa toitumistraditsioonid on üsna erinevad, peamine oli aga see, et iga riigis eelistatakse neid toiduaineid, mis on kasvanud omas riigis ja toodetud kohalikust toormest. Meie esitluse ajaks tekkisid arvutiga, millega esitlusi tehti, tõsised tehnilised probleemid. Õnneks suutsid õpilased selle mure lahendada lihtsalt ja elegantselt – Audentese esitluse helitaust tuli lasta nutitelefonist otse kõlarisse. Ja see oli suurepärane näide selle kohta, kui ootamatult võivad mingid probleemid esile kerkida ja kui oluline on neile võimalikult kiiresti ja käepäraste vahenditega lahendus leida. Meie õpilased said sellega igatahes hakkama. Päeva teises pooles sai igaüks valida endale meelepärase tegevuse: kes läks randa, kes veel suveniire ostma, kes veetis aega koos sõpruskoolide õpilastega, kellega õpilasvahetuse jooksul paremini tuttavaks saadi. Õpetajad aga viidi tunniajasele paadisõidule piki Temo jõge.

Kojusõidupäeval saime taaskord mitme lennukiga lennata, viimasele, Tallinna lennule, jõudsime üle noatera ning pagas saabus alles järgmisel päeval, ent siiski oli hirmus hea tunne taas kodus olla!

Kokkuvõttes pidime tõdema, et Sardiinia on kui üks suur paradiisisaar, kus on palju päikest, randa, mõnusat sooja Vahemerd, rikkalikult maitsvat sööki, kultuuripärandit ja palju mitmekesist loodust ning on ütlemata tore, et meil sellel saarel nüüd sõbrad on, keda me järgmise aasta 1.–5. aprillil Audenteses kohtame. Arrivederci e grazie!

Jalus