AUDENTES 25

Hannes Natka: „Just sellist Audentest me tahtsime“

06.03.2020

Olen olnud Audentesega seotud kaua. Isegi väga kaua. Nii umbes viisteist aastat ja natuke peale. Nii pika aja jooksul peaks olema meeldejäävaid momente hulgi ja kindlasti peaks nende seas leiduma mõni eriti särav pärl. Aga ma ei oska üht head teisele heale eelistada.

Olen pool aastat püüdnud leida midagi, mis vääriks teistest rohkem esiletõstmist, aga tulutult. Null. Zero. Kõik, mis on olnud, on nii suurepärane, läbi mõeldud ja õiglane, et midagi esile tõsta on keeruline. Audentes on oma olemuselt nii lahke ning kõigi ja kõigega arvestav, et mina ei suuda niisugusest positiivsete mälestuste hulgast seda kõige kõigemat esile tuua.

Aga näiteks iga-aastased arenguvestlused, kust lahkun natuke kadedana, et miks mul sellist kooli ei olnud. Või siis jõulukontsert, kus heldimus tahab pisara silma tuua. Veel ka need hommikud, kui laps läheb järjekordselt jooksuga kooli. Mitte sellepärast, et on hiljaks jäämas, vaid sellepärast, et seal on vahva.

Seda loetelu saaks jätkata väga pikalt, aga lühidalt kokku võttes: just sellist Audentest me tahtsime!