Uudised

lastekooli uudiskiri

Harry Gustavson: „Õpetaja mängimine ja mänguline õpetamine on mulle üks ja sama“

14.12.2016

Harry Gustavsonil läheb Audentese lastekoolis inglise keele õpetajana juba 14. õppeaasta. Teatritöö taust annab talle kindla veendumuse, et kõige paremini õpib laps mängu kaudu.

Kuidas sai Sinust Audentese lastekooli inglise keele õpetaja?
Kui 2002. aastal nukuteatrist lahkusin, olin seal töötanud mitmes ametis – näitlejast direktori asetäitjani – 37 aastat. Siis oli aeg jätkata koos abikaasaga nukuetenduste mängimist oma Pereteatri nime all. Sedagi oleme nüüd teinud juba 32 aastat.
Teatritöö kõrvalt olin lõpetanud Tartu ülikooli inglise keele õpetajana. Üsna juhuslikult lugesin 2003. aasta kevadel, et Audentes vajab inglise keele õpetajat. Kandideerisin. Sügisel enne õppeaasta algust tegigi lastekooli tollane juhataja Aire Ranne pakkumise juhendada näiteringi ja õpetada lastekoolis nelja- kuni kuueaastastele inglise keelt.
Lastekoolis oli juba ees minu endine nukuteatri kolleeg Hilli Rand, eks ma temalt siis õppisin. Kõige suurema koolituse sain oma abikaasalt, kes oli pikka aega õpetaja tollases pisipedas.

Milline on hea õpetaja?
Hakkan üha enam uskuma, et õpetada pole üldse võimalik. Õpetaja saab luua õppimiseks tingimused, suunata vajaliku info juurde, äratada huvi õppimise vastu ja õpetada õppima. Küllap õpetaja, kes seda suudab, ongi hea.
Teadmisi peab omandama laps ikka ise. Õppija ei ole anum, kuhu õpetaja kapaga sisse kallab. Lapsel peab endal olema tahe. Õnneks on tahe õppida kaasasündinud omadus. Nii kooli kui ka kodu ülesanne on hoolitseda, et see tahe ei kaoks.
Minu enda õpetajad olid kõik head. Nad olid nõudlikud, panid mind õppima ja toetasid mind. Kindlasti oli nende suur teene see, et meie keskkooli lõpetajate lennus oli tervelt viis hõbemedali saajat.

Mis motiveerib Sind õpetajatööd tegema?
Lapsed ise. Kui tunned nende poolehoidu ning näed, et laps ootab sinuga kohtumist, jagab sinuga oma rõõme ja muresid ning areneb aastatega. Motiveerib ka see, kui laps ootamatult sind kallistab või tahab sööklas kindlasti sinu kõrval istuda.

Kas teatritöö kogemusest on õpetajatöös abi?
See taust aitab väga palju. Me täidame kogu elu eri rolle, olles sõber, abikaasa, kolleeg, ülemus, alluv, õppija, õpetaja jne. Klassi ees mängin ma õpetajat, püüdes seda teha võimalikult huvitavalt, et laste tähelepanu püsiks tunni tegevustel. Laps on kõige altim õppima siis, kui ta ei saa aru, et teda õpetatakse, kui kõik vajalik jõuab temani mängides.

Kas ja kuidas on Audentese lastekool aja jooksul muutunud?
Tundub, et eriti muutunud ei olegi. On vaid häid toredaid õpetajaid ära läinud ja uusi toredaid õpetajaid asemele tulnud. Aga jäänud on sõbralik ja toetav suhe kolleegide vahel ning õpetajate ja juhtkonna vahel. Ka töörõõm on jäänud endiseks.

Kas lapsed on aja jooksul muutunud?
Nii ja naa. Muidugi vaatavad nad nüüd teistsuguseid saateid ja filme, kuulavad teistsugust muusikat ning on julgemad ja avatumad. Nutitelefoni näppimine on muutunud põhitegevuseks. Samas ei oska lapsed enam selliselt mängida, kui meie omal ajal. Nad ei loe enam nii palju (kui üldse). Rohkem on käitumishäiretega lapsi.
Sellest hoolimata olen veendunud, et tegelikult pole lapsed üldse muutunud. Nad vajavad endiselt tähelepanu, armastust ja arenguvõimalusi. Lihtsalt meie ise suuname uute asjadega lapsi teistsuguse käitumise poole. Ma ei ütle, et seda pole üldse vaja. Aga peaksime mõistma, et kõik oleneb sellest, millega me lapsi nii kaudses kui ka otseses mõttes toidame.

Mida soovitaksid lapsevanemale?
Ikka vana jutt: tegelege lapsega, sest teiega veedab ta kõige suurema osa oma ajast. Kasutage seda aega.
Ühel laupäeva hommikul bussi oodates nägin üht ema oma lapsega. Ema hoolitses igati lapse turvalisuse eest: hoidis käest kinni. Samal ajal olid tal peas kõrvaklapid. Küllap oli sealt tulev rohkem ema tähelepanu hõivanud kui laps, kellega ta sõnagi ei vahetanud.

Mis on keeleõppes oluline, kui räägime eelkooliealisest lapsest?
Praegu tuleb võõrkeel ise lapse juurde, aga ei maksa loota, et lasteaias ja lastekoolis laps keele suhu saab. Hulk kooliaastaid on veel ees.
Mina püüan anda lastele mänguliste tegevuste kaudu võimalikult suure sõnavara. Kui palju laps sellest omandab, polegi nii tähtis. Peaasi, et tal tekiks huvi ja tahtmine seda keelt tulevikus kasutada.
Enamasti jätan töölehe kodus lõpetada. Kui laps võtab kodus töölehe ette, siis ehk meenub osagi tunnis räägitust. Mul oli hea meel ühe ema üle, kes rühmaõpetajale kaebas, et õpetaja tema lapse töölehte ei vaadanudki. Rõõmu tegi asjaolu, et emale oli see oluline.
Kui aga laps ütleb süüdlaslikult: „Ma ei jõudnud või unustasin“, siis teeb kurvaks küll. Ei olnud ju laps see, kes unustas, vaid vanem, kellel polnud aega.

Millega tegeled vabal ajal?
Mul on elus vedanud, et pole olnud vaba aega. Olen saanud teha kogu elu seda tööd, mida ma ehk muul juhul teeksin vabal ajal. Minu töö on ka minu hobi. Etendustega käime endiselt paljudes lasteaedades. Kui pidada siinset õpetajatööd ning Astangu keskuses loovtegevuste ja näiteringi juhendamist teatrimänguks, siis on ka siin töö ja hobi koos.
Kõige selle kõrval teen ikka tõsist tööd ka: suvekodu maja olen oma kätega ehitanud, rääkimata aiamaa kaevamisest ja muru niitmisest.

Kuidas Sa oma akusid laed?
Ma ei kujuta suve ette päikesereisita. Päike, õhk ja vesi täidavad patareisid kõige paremini.

Jalus