fbpx
Otsi
 

Uudised

SPORDIGÜMNAASIUMI UUDISKIRI

Howard Frier: „Me õpime igast olukorrast siin elus“

19.12.2019

Endine profikorvpallur Howard Frier töötab alates sellest sügisest Audentese spordigümnaasiumi korvpallitreenerina. Uurisime, milline on olnud tema sportlaskarjäär ja mida peab ta treenerina oluliseks.

Oled pärit Ameerikast. Milline oli Sinu elutee enne Euroopasse tulekut?
Olen sündinud ja kasvanud Virginia osariigis Suffolkis. Pärast keskkooli lõpetamist siirdusin ülikooli Boulderisse Colorado osariiki, mis oli kodust päris kaugel.
Viie ülikooliaasta järel otsustasin jätkata korvpallurina. See valik viis mind esmalt Liibanoni, seejärel Austriasse, Rootsi, Poola, Hispaaniasse ja loomulikult ka siia Eestisse.

Milliste spordialadega Sa lapsepõlves tegelesid?
Esimene mälestus spordist on see, kui ma mängisin koos naabruskonna sõpradega Ameerika jalgpalli. Meie vanematel oli väga raske veenda meid toas olema: kogu vaba aja veetsime õues. Meile lihtsalt väga meeldis värskes õhus viibida ja koos sõpradega mängida. Nüüd paistab kõik olevat vastupidi: lapsevanematel on väga keeruline oma lapsi toast välja mängima saada. Iga päev organiseerisime koos mingeid mänge ja kõik sõltus alati sellest, kui palju meid konkreetsel korral kokku tuli.
Minu isa oli üsna heal tasemel Ameerika jalgpalli mängija, nii oli selle ala valik mulle loomulik. Arvatavasti võitsin niisuguse mängu harrastamisest päris palju, kuna õppisin olema sitke ja võitluslik ning arvestama ka kaaslastega, sest tegemist on ju võistkonnaalaga.

Kuidas sattusid korvpalli juurde ja kui kaua sellega ise tegelesid?
Umbes siis, kui olin 13-aastane, meie pere kolis ning ma sattusin keskkonda, kus peamiselt mängiti väljas korvpalli. See oli mulle uus spordiala ja loomulikult ei olnud ma alguses kohe tasemel. 15-aastasena, kui oli vaja kandideerida keskkooli korvpallimeeskonda, ei jõudnud ma esimesest valiksõelast edasi põhitiimi.
Minu isa oli aga sel ajal väga toetav, ta julgustas mind rohkem vaeva nägema ja enda kallal töötama. Ühiselt sai seatud siht, et aasta hiljem pääsen kindlalt keskkooli meeskonda. Seadsin endale eesmärgi, et teen kuni järgmise aastani iga päev ja vahel isegi kaks korda päevas trenni.
Kui asuti komplekteerima uue hooaja tiimi, siis lisaks sellele, et pääsesin meeskonna liikmeks, edutati mind põhiviisikusse. See oli imeline muutumine, mille käigus sai ühest kehvimast mängijast üks silmapaistvaim oma sõprade ja meeskonnakaaslaste seas. Ning seda vaid ühe aastaga!
Profikorvpallurina mängisin aastaid eelpool mainitud riikides, kõrgemal tasemel mängimisest loobusin umbes kümme aastat tagasi.

Millal liitusid Audentesega ja kuidas siia sattusid?
Minu teekond siia, kuhu praegu jõudnud olen, algas juba ülikooli ajal, kui meie meeskonna treenerid kutsusid eelviimasel õppeaastal mind appi, et organiseerida kohalikele noortele laagrit. See oli minu esimene kokkupuude õpetaja- ja treenerirolliga.
Ma armusin esimesest päevast sellesse ametisse, kus saan teistele korvpalluritele jagada kogemusi ja teadmisi, ning see armastus on kestnud juba aastakümneid. On imeline ja kirjeldamatu tunne, kui saan kedagi aidata ning olla suunanäitajaks eri vanuses, eri tausta ja eri oskustega noorsportlaste arenguteel.
2010. aasta sügisel, pärast kaht väga rasket hooaega, mil olin mänginud varem saadud põlvetraumaga, otsustasin oma mängijakarjäärile joone alla tõmmata. Siis tutvustas üks minu sõpradest mind Audentese spordiklubi juhile, kes mulle klubis noortetreenerina tööd pakkus. Sealt alates olen juhendanud noori ja profitasemel naisi, kuniks sain sel sügisel võimaluse liituda Audentese spordigümnaasiumiga ning hakata treenima korvpallipoisse.

Mis teeb treeneritöös kõige rohkem rõõmu ja innustab?
Suurimat rõõmu ja rahulolu treenerina tekitab kogu see protsess ise, kus saan aidata noorel korvpalluril areneda ja seatud eesmärkideni jõuda. Iga kogemus tuletab mulle meelde seda aega, kui ma ise olin kodus Virginias noor algaja korvpallur, kes jäeti keskkooli meeskonnast esimesel aastal välja.
Olen ikka uskunud, et kui õpid midagi kasulikku – olgu selleks siis oskused või teadmised –, siis on sul alati kohustus neid edasi anda inimestele, kes sellest omakorda kasu saaksid.

Kas on olnud ka raskeid hetki?
Loomulikult on ette tulnud palju keerulisi olukordi. Aga aastatepikkuse kogemuse najal olen jõudnud teadmiseni, et elu ongi raskustega toimetulekuks ja nende ületamiseks. Meil on ühendriikides selle kohta hea ütlus: „Tough times don’t last, but tough people do!“
Me õpime igast olukorrast siin elus. Väärt oskus on see, kui sa tehtud eksimusi tulevikus enam ei korda.

Nimeta mõni treenitav, kes on palju saavutanud ja kelle üle oled eriliselt uhke.
Esimene, keda soovin kohe kindlalt ära mainida, on minu enda 12-aastane tütar Kayla Jade. Ma olen väga elevil, et ta just korvpalli oma lemmikspordialaks valis. Ta on näinud meeletult vaeva ning on omavanuste seas üks parimaid mängijaid.
Olen uhke veel selliste mängijate üle nagu Egert Haller, üks minu endisi õpilasi, keda noortekoondiste treenerid ei pidanud piisavalt heaks mängijaks, kuid kes on praegu päris arvestatav mängumees Eesti meistriliigas.
Teine, kelle üle ma siiralt rõõmustan, on Kadri-Ann Lass. Ka tema on osalenud minu treeninguprogrammis. Praeguseks on ta läbinud õpingud USA-s Duquesne’i ülikoolis ning siirdunud profikorvpalli. Tänavusel hooajal mängib Kadri-Ann Poola kõrgliiga võistkonnas.
Selle loeteluga võiks jätkata, aga juba need kaks annavad lootust ja julgust meie noorematele suurelt unistada.

Milline on Eesti korvpalli praegune seis?
Mäng on oluliselt muutumas. Ma hakkan aru saama, mida on vaja teha selleks, et meie noored jõuaksid seatud eesmärkideni. Meie kui treenerite peamine ülesanne on jätkata enda arendamist, samal ajal kui kogu korvpall pidevalt areneb. Meil tuleb uuenduslike meetoditega sammu pidada ja leida lahendused, mis aitavad meie mängijatel edeneda.
Olen väga liigutatud, et päris mitu meie noormängijat on otsustanud korvpalluriteed jätkata õpingutega USA kolledžites ja ülikoolides. Minu arvates on seal parimad tingimused, mis aitavad teha kahest karjääri ning kujuneda võimalikult heaks ja haritud sportlaseks.

Kui palju Sa praegu ise sporti teed?
Kuna olen oma pika karjääri jooksul läbi elanud palju vigastusi, ei või ma mängida korvpalli enam nii palju, kui ma ise seda sooviksin. Kuid olen õnnelik, et vähemalt kord nädalas saan ma meeste amatöörliigas koos teiste vanemaealistega korvpalli mängida.
Olen viimaste aastatega õppinud treenima viisil, mis mind vormis hoiab, näiteks lihtsalt hüppenööriga hüpates või kodus spinnirattal vändates.

Millega tegeled vabal ajal?
Vaba aega meeldib mulle sisustada lugedes, filme ja korvpallimängu vaadates, loomulikult oma tütrega aega veetes ning vahel ka reisides.

Otsustasid sellest õppeaastast liituda spordigümnaasiumiga. Kas näed ennast ka lähitulevikus siin korvpallureid juhendamas?
Loomulikult. See on olnud treenerina minu suur unistus, et saaksin olla oluline abistaja ja suunanäitaja noorte arendamisel profisportlaseks.
Ühtlasi soovin ka ennast igakülgselt treenerina arendada. Loodetavasti saan veel mitu aastat panustada noorkorvpallurite arengusse, olenemata sellest, kas juhendan poisse või tüdrukuid.

Kes on Sinu eeskujud?
Muidugi on need minu vanemad, aga ka endine profipoksija Muhammad Ali, korvpallur Michael Jordan ning minu ülikooliaegne treener Ricardo Patton.

Jalus