erakooli uudiskiri

Intervjuu õpilasesinduse liikmete Elisabeth Alla ja Otto Heinaga

21.12.2016

Elisabeth ja Otto on meie koolis käinud 1. klassist alates. Elisabeth on praegu õpilasesinduse asepresident ja õpib IB esimesel kursusel. 8.b klassi õpilane Otto, kes muide pälvis selleks õppeaastaks stipendiumi, on õpilasesinduse, erakooli nõukogu ja tervisenõukogu liige.

Te mõlemad räägite koolielus aktiivselt kaasa. Kuidas te kõike jõuate?
Elisabeth: Vahel on tunne, et ega väga ei jõuagi. Kuna aga soov olla aktiivne ja palju toimetada on suur ning see meeldib mulle, leidub siiani veel minus jaksu ja see valmistab mulle rõõmu. On perioode, mis on väga kiired ja peale mida tahaks kohe mitu päeva magada, aga siis saabki tavaliselt aja natuke maha võtta ning puhata.
Otto: Kui oled asjast huvitatud, siis jõuad palju. Mulle meeldib koolielus kaasa rääkida.

Milline ettevõtmine meenub teile sellest kooliaastast esimesena?
Elisabeth: Suurüritus ja heategevuslik jõululaat. Mõlemad toimusid just natuke aega tagasi ja on veel eredalt meeles, eriti need emotsioonid. Suurürituselt meenub kõik see melu ja naer, samuti oli hea tunne üle pika aja ka ise laval olla. Heategevuslikult jõululaadalt jäi meelde ikka see tunne, et sa teed midagi väga head ja täidad kellegi suuri soove. Kuna olin abiks õnneloosi korraldamisel, pakkus mulle nalja hasart, mis tekkis loosis kätt proovides nii noortel kui ka vanematel.
Otto: Koolis oli hiljuti helkurinädal, see oli minu loovtöö praktiline osa. Ka on värskelt meeles osalemine kooli arengukava töörühmas. Tervisenõukogu ja erakooli nõukogu töös näen kooli tegemisi eri nurkade alt, nii tekib laiem pilt.

Mis meeldib teile meie koolis eriti?
Elisabeth: Neid asju on nii palju. Väikesed klassid on kindlasti üks pluss, kuna see loob hea õppekeskkonna. Meeldib ka see, et meie kooli õpetajad on hästi hoolivad. On näha, et nad teevad oma tööd südamega ja hästi. Mulle meeldib väga ka meie suur, puhas ja valge koolimaja. See on õppimiseks ideaalne koht. Tegelikult on nii, et neid asju, mis mulle ei meeldi, peaaegu ei olegi.
Otto: Sportimisvõimalused on suurepärased ning õpetajad on tublid ja hoolivad, nad tunnevad oma tööd.

Mida koolipäevas muudaksite?
Elisabeth: Unimütsina arvan, et koolipäev võiks alata hiljem. See ei peaks iga päev nii olema, piisaks ka näiteks ühest korrast nädalas. Mõnes vahetunnis võiks lasta kooliraadiost muusikat, eriti vahva oleks õpilaste lemmiklauludest kokku pandud playlist.
Tundides ei muudaks ma midagi: meil on nii vahvad õpetajad ja nad oskavad tunde põnevaks teha. Samas teeksin koolipäeva lõbusamaks, et kõigil oleks hästi hea tuju. Siis on ka rohkem motivatsiooni õppida.
Otto: Meie koolipäevas ei ole põhjust eriti midagi muuta: kõik on olemas ja läbi mõeldud.

Mida saaks koolis teisiti teha?
Elisabeth: Kõik võiksid omavahel lähedasemad olla. Eriti just põhikool, spordigümnaasium ja IB üksus. See on nüüd paari aasta jooksul paranenud, aga alati saaks natuke veel. Mulle hästi meeldib vaadata, kui kõik õpilased on koos, sest kõik on nii erinevad: kes on vanemad, kes nooremad, osa IB õpilasi on isegi teistest riikidest. See muudab meie koolipere eriliseks ja me peaks seda veelgi rohkem välja näitama.
Otto: Meil on küll olemas IB ehk ingliskeelne gümnaasiumiosa, aga võiks korraldada küsitluse, et välja selgitada, kui paljud meie õpilased tahaksid jätkata oma kooli eestikeelses gümnaasiumis.

Kes on teie lemmikõpetaja(d)?
Elisabeth: IB-s on minu lemmikõpetajaks ikkagi mu enda klassijuhataja Tetyana Kasima. Ta on nii rõõmsameelne ja armas, tema käest saab alati abi küsida. On näha, et ta armastab seda, mida teeb.
Samas on mul veel eredad mälestused põhikooli õpetajatest. Kohe tuleb meelde Tiina Annuk, kes lihtsalt hoolis meist ja hoolib kõigist õpilastest nii-nii väga.
Otto: Minu lemmikõpetajad on Tiina Annuk, Katrin Pihl, Allan Haak, Tiia Pällo, Andres Idla ja Sille Apri. Tundub ebaõiglane kedagi eraldi välja tuua, sest kõik meie õpetajad on tasemel ja tunnevad oma tööd hästi.

Mis õppeaine on teie meelest koolis kõige olulisem?
Elisabeth: Siin ma saan küll ainult enda eest rääkida. See ju oleneb valdkonnast, millega soovitakse tulevikus tegeleda. Minul on selleks aineks matemaatika. Samas tean, et paljud ei taha matemaatikaga mitte mingit tegemist teha.
Otto: Mulle on kõige olulisemad õppeained emakeel ja matemaatika, neid läheb kindlasti tulevikus kõige rohkem vaja.

Kas teil on hobisid?
Elisabeth: Ikka on. Olen viieaastasest saati mänginud tennist ja nüüd mängin ka natuke sulgpalli. Samuti meeldib mulle vahetevahel joonistada ja tegeleda veebidisainiga. Ka koolis toimetamine on mulle natuke nagu hobi, naudin seda väga.
Otto: Mulle meeldib sport ja reisimine, käin iga nädal ratsutamas, õpin ukulelet mängima, ning kui on võimalus, siis käin sukeldumas.

Kus näete ennast kümne aasta pärast?
Elisabeth: Hetkel arvan, et tahaksin tulevikus õppida finantsmatemaatikat ja tegutseda finantsvaldkonnas. Aga ma olen oma plaani praeguseks juba umbes viis korda muutnud, nii et midagi kindlat siin veel ei ole. Minu suurim eesmärk on olla õnnelik, kohe hästi-hästi õnnelik.
Otto: Kümne aasta pärast olen 24-aastane. Kindlat eriala, mida õppima minna, ei ole ma veel valinud. Aga ma tahan igal juhul osaleda poliitikas, kaasa rääkida Eesti elu edendamisel.

Mida põnevat teil sel kooliaastal veel plaanis on?
Elisabeth: Loomulikult on palju tööd õpilasesinduses ja kevadel tuleb veel üks õppenõukogu koosolek. IB-s puutun kokku eri projektidega, näiteks osalen IB näidendis, mis tuleb kindlasti ülivahva. Tüki pealkirja hoiame veel saladuses.
Juba kogume mõtteid sõbrapäeva tähistamiseks, jätkame ka põhikooli kevadpeo traditsiooni ja mina ootan väga gümnaasiumi kevadballi. Kevadel lähen ERASMUS+ õpilasvahetusprojekti raames Sitsiiliasse, et koos rahvusvahelise seltskonnaga arutada teemal „Säästev tootmine ja tarbimine“.
Koos koolipsühholoog Triin-Ketlin Siskaga teeme varsti uue vaimse tervise päeva video, milleks on meil juba kirja pandud jällegi suurepärased mõtted.
Otto: Õpilasesindusel on ka palju ideid, las ülejäänu jääda veel saladuseks.