ERAKOOLI UUDISKIRI

Intervjuu rahvusvahelise kooli õpetajatega

13.06.2023

Siinne usutlus avab põneva ning kohati ka lõbusa vaate meie rahvusvahelise kooli õpetajate eilsesse ja tänasesse päeva. Küsimustele vastasid Christopher Segun Anifowoshe, José María Rico Mateos, Matthew Michael Altamura ja Rodrigo Preciado Azcunaga.

Kuidas Sa Eestisse ja Audentesesse sattusid?

Christopher: Olen õppinud bakalaureuseõppes majandust ning elanud üle kümne aasta välismaal. Soovisin enda haridusteed jätkata sotsiaalteaduste magistriõppes ja 2020. aastal kandideerisin Tartu ülikooli, mille õppekava lõpetasin eelmisel aastal enne Audentesega liitumist.

José: Tulin Eestisse isiklikel põhjustel. Töötasin teises koolis, kus nii õpetajatele kui ka õpilastele loodud tingimused olid Audentesega võrreldes kehvad. Kui nägin LinkedInis infot vaba töökoha kohta, siis tundsin, et see võiks olla minu jaoks hea võimalus, ja ma ei eksinud. 

Matthew: Elasin Washingtonis ja sain tuttavaks Eesti saatkonda lähetatud Eesti diplomaadiga. Me armastame üksteist ja ma tulin naisega kaasa, kui Eesti riik ta siia tagasi kutsus.

Rodrigo: 2015. aasta kevadel palus üks sõber, et annaksin tema asemel Arte gümnaasiumis majandustunde. Minu esimene vastus oli eitav, kuna ma polnud kunagi varem õpetanud. Kuid sõber käis peale ja ütles, et mul ei tasu muretseda. Ta uskus, et kui räägin Mehhiko ja äri kohta mida iganes, siis läheb kõik hästi.

Seega nõustusin ja mõne minuti pärast oli minu e-posti aadress lisatud koopia saaja reale sõnumis, mis ütles midagi sellist: „Sel kuupäeval ei saa ma tundi anda, kuid härra Preciado asendab mind, andes viis tundi, mis käsitlevad Mehhiko ja Põhja-Ameerika vahelisi kaubandussuhteid.“

See polnud küll see, milles olime kokku leppinud, aga tänu sellele sain oma esimese õpetamiskogemuse. Need viis koolitundi toimusid ühel päeval üksteise järel. Pärast teist tundi olin juba segaduses: ma ei teadnud, kas olin esitanud küsimuse eelmisele rühmale või sellele, kes parajasti minu ees oli.

Kuna sõber otsustas sellest tööst üldse loobuda, soovitas ta direktoril minuga ühendust võtta. 2015. aasta septembris alustasin majanduse ja ettevõtluse õpetamist kord nädalas Arte gümnaasiumis ning ka Lagedi koolis.

2016. aasta suvel käisin Junior Achievementi seminaril, mis oli mõeldud õpetajatele, kes soovisid saada õpilasfirma juhendajaks. Sama aasta 1. septembril helistas mulle Heidi Eskor, kes oli tollal Audentese IB õppe koordinaator, ning küsis, kas saaksin anda nädalas kaks tundi ettevõtlust. Ta soovis just õpilasfirma programmi, kuna Epp Vodja oli talle ütelnud, et ma saan sellega hakkama.

Leidsin, et kaks tundi nädalas pole nii palju ning et ma võin oma töid ümber korraldada ja seda teha. 2017. aasta veebruaris oli mul nädalas 8 tundi ja 2017. aasta septembris 14 tundi. 2018. aasta septembris oli tunde veel rohkem ja ma olin klassijuhataja.

Palun räägi oma varasematest töökogemustest.

José: Olen töötanud Madridis ja teises Tallinna koolis inglise keele õpetajana ning õpetanud veebi teel hispaania keelt.

Rodrigo: Soomes õppimise ajal (2004–2008) olin noortekeskuse juhatuse liige. Seejärel kolisin 2009. aasta talvel Tallinna. Aastatel 2009–2010 tegin erinevaid töid ja õppisin ka eesti keelt. Ajavahemikus 2010–2014 olin ostu- ja logistikajuht, kuni liikusin järk-järgult tööle koolidesse.

Christopher: Töötasin kolm aastat Türgis Ankara ülikooli sihtasutuse keskkoolis Cambridge IGCSE inglise keele ja kirjanduse alal. Eestisse saabudes õpetasin põgusalt Tartu Annelinna gümnaasiumis, kus aitasin abiturientidel valmistuda inglise keele riigieksamiks.

Matthew: Olen õpetanud erinevatel ametikohtadel: õppejõu ja dotsendina ning õppekava juhina ülikooli ja kolledži tasemel. Peamiselt õpetan humanitaarteadusi ja meediakunsti.

Milline näeb välja Sinu argipäev?

Matthew: Minu hommik ja keskpäev mööduvad Audentese rahvusvahelise kooli õpilasi õpetades. Pärastlõuna hõlmab õhtusöögi valmistamist, jõusaalis käimist või muid tegevusi. Õhtuti valmistan tunde ette, hindan töid või vaatan korvpalli.

Christopher: Minu iga tööpäev on ainulaadne, kuna ma usun, et õpetaja peab igal nädalal oma tundidesse midagi uut tooma. Muidugi tuleb õpetajal klassiruumis uut teemat või ainet õpetada, kuid rakendatav lähenemine või metoodika võiks igakord olla kohandatud tema õpilaste vajaduste järgi. Kõike seda silmas pidades algab minu päev kavandamisega, mida ja kuidas sel päeval õpetan. Lisanduvad administratiivsed asjad, millest sellel päeval peaksin koolis teadlik olema (näiteks ajakava, meilid jne).

José: Oleneb päevast. Vahel on mul ainult veebitunnid, nii et jään koju. Kodus ma meelsasti õpin keeli või loen ja teen trenni. Ja kui ma kodus ei ole, siis olen taas Audenteses õpetamas.

Rodrigo: Mul on päeva-, nädala-, kuu- ja aastarutiinid. Ärkan ja lähen magama varakult. Siiski olen oma ajakava suhtes paindlik: minu ajakava sõltub suurel määral kooli ajakavast. Ja kui ma parajasti tunde ei anna, siis pean – nagu iga õpetaja – neid tunde ette valmistama ning kodutöid kontrollima.

Mis Sind Audenteses õpetamise juures kõige enam köidab?

Rodrigo: Audentese inimesed.

Matthew: Õpilaste mitmekesisus, nende huvide sügavus ning protsess, mis aitab õpilasel oma eesmärke saavutada.

Christopher: Hindan rahvusvahelise kooli kollektiivi ühtekuuluvust. See on aidanud luua tugevat tiimi, kus igaüks on valmis andma endast parima Audentese kasvu edendamiseks. Teine asi, mis mind paelub, on siinne organisatsioonikultuur – eelkõige austus, ehedus, empaatia ja usaldus töötajate ning juhtkonna puhul. Need jooned on omased ka õpilastele.

José: Tingimused õpetajatele on väga head. Meeskond on suureks toeks nii õpetajatele kui ka õpilastele. Me loome õpilastega sellised sidemed, et nad julgeksid meie poole pöörduda nii nõuannete, küsimuste kui ka probleemide asjus.

Mis on olnud Audenteses õpetades kõige meeldejäävam hetk?

Christopher: Ütleksin „hetked“ – ja need kõik on olnud klassiruumi seinte vahel. Õpetan praegu majandust ja akadeemilisi oskusi. Eelaasta tunnid esitavad mõnikord väljakutse, kuna ma ei pruugi neid kavandades ette näha, mida õpilased juba teavad. Lõpuks pean oma tunni alguses selle välja selgitama, et aktiveerida nende õpilaste n-ö muster (st kasutada ära seda, mida nad teavad). Olen nüüd olnud väga üllatunud ja põnevil, kui ma tunni alguses õpilastelt vastuseid välja meelitan: osa vastuseid on nende kohustuslikust tasemest palju kõrgemad.

Nii et siin ma seisan klassi ees, kogedes oma heureka-hetki. Ja uskuge mind: õpetajad elavad selliste erakordsete hetkede nimel, kus klassi lennukamad õpilased on tõeliselt omas elemendis ja pärituules.

José: Juba esimene päev selles koolis oli hämmastav: meil oli iga õpilasega tervitustseremoonia ning ma tundsin, et keskkond on siin sõbralik ja toetav. Esimene klass, kes mul oli, lõpetab kooli sel aastal ning ma olen korraga nii kurb kui ka õnnelik. Olen siit kogunud erakordseid mälestusi.

Matthew: Ma õpetasin üht klassi, kus tegime Hunter S. Thompsoni kirja süvaanalüüsi. Pärast tundi astusid minu juurde mitu õpilast ja ütlesid: „Suurepärane tund!“ Teadsin, et olin teemale hästi lähenenud, ja olin selle klassi üle uhke. Oli väga meeldiv, et õpilased minu tundmusi kinnitasid.

Rodrigo: Olen õpilastelt, õpetajatelt ja teistelt töötajatelt palju õppinud. Mõni hetk on olnud eriti raske, mõni hetk on olnud eriti rõõmus.

Aga võin sellele küsimusele ka ühe täpsema vastuse anda. Kunagi ammusel COVIDi ajal mängisime veebitunnis „Maffiat“. Teamsi koosolek oli küla ja üks õpilastest juhtis mängu. Kurja maffiamängija eesmärk oli kõik küla inimesed „tappa“. Politsei peaks mängus tapja tuvastama ja arst suudab mõnikord süütu ohvri elu päästa. Ütleme nii, et mulle see nii hästi ei lõppenud. Mingil hetkel sain mängujuhilt edasisaadetud sõnumi koos selge käsuga kurjalt maffialt. Sõnum oli järgmine: „Tappa meie armastatud õpetaja.“

Kas on midagi, millega Sa pole Eestis elades suutnud harjuda?

Matthew: Hallid nõukogudeaegsed hooned. Värvige need üle!

José: Enamik inimesi ütleks, et harjumatu on talvel valguse puudumine või külm, kuid see pole minu jaoks probleem, sest ma ei salli kuuma ilma. Kuid ma ei saa hakkama jääga: siis ei ole võimalik isegi kõndida!

Christopher: Keel on olnud üsna keeruline. Minu vaatenurgast nõuab teatava eesti keele taseme omandamine suulise praktika kõrval kõvasti tööd.

Uuringud on näidanud, et pärast lugemist jääb inimestel loetust meelde vaid 7–10%. Seega usun, et õpetusmeetodina on õige tee eesti keele omandamiseks aktiivõpe. See lihtsalt on nii:

• ütelge mulle ja ma kuulan (ja unustan);
• näidake mulle ja ma võib-olla mäletan;
• kaasake mind ja ma mõistan (ja õpin).

Praegu õpin A1/A2-taseme eesti keele kursusel. Loodetavasti saab sellest hüppelaud, tänu millele hakkan ühel päeval eesti keelt lugema ja rääkima.