Uudised

Spordigümnaasiumi uudiskiri

Ivar Kotkas: „Kui midagi teed, tee südamega ja ära loobu esimese takistuse ilmnemisel“

17.12.2015

Ivar Kotkas_370x240_2015Praegune Eesti maadlejate noortekoondise peatreener Ivar Kotkas tundis raskejõustiku vastu huvi juba lapsena. Samas sai ta koolipõlves tänu tublile kehalise kasvatuse õpetajale proovida ka paljusid teisi alasid.

Milliste spordialadega Sa nooruspõlves tegelesid?
Olen maapoiss ja põhikoolis õppides sai mitmesuguseid spordialasid proovitud. Nimelt oli mu kehalise kasvatuse õpetaja väga aktiivne kooli spordielu vedaja. Ta oli tõeline fanaatik, kes korraldas eri aladel koolisiseseid võistlusi, seadis sisse rekorditabeli ja premeeris kooliaasta lõpus tublimaid. Ta rajas ise ka korvpalliplatsi ja uisuväljaku. Osalesime kooliga kõigil Harjumaa spordivõistlustel (pallimängud, kergejõustik, suusatamine, kabe, male jne).

Süstemaatilisi treeninguid meil keegi ei teinud, küll aga veetsime igal õhtul paar-kolm tundi kooli võimlas. Seal sai palli mängitud, riistvõimlemist harjutatud ja ka esimesed raskuse tõstmised proovitud.

Kuidas sattusid maadluse juurde ja kui kaua sellega aktiivselt tegelesid?
Lugesin raamatut „Eesti raskejõustiku ajaloost“ ja sattusin sellest tõeliselt suurde vaimustusse. Ma ei teadnud, milline näeb välja maadlusmatt, ma ei osanud ühtegi võtet, aga soov tugevaks meheks saada oli mul küll.

Tänu juhuste kokkulangemisele (nagu ikka mõnikord elus ette tuleb) sattus meie koduõuele Eesti spordigümnaasiumi maadlustreener. Ta vaatas mind ja mu kahte venda ning tahtis näha, kui tugevad me oleme. Ta palus rippes kätekõverdusi teha, tegin neid ca 25. Sellest piisas, et mind maadlusosakonna katsetele kutsuda.

Katsetel tuli läbida üldfüüsilise võimekuse test ja vestlus. Kõik sujus ja nii saigi minust 1998. aasta septembris Eesti spordigümnaasiumi 9. klassi õpilane. Aktiivset maadlust jätkus kuni 2010. aastani. Sellesse ajavahemikku jääb kaheksa Eesti meistrivõistlustelt võidetud medalit, millest kaks on kuldsed.

Millal liitusid Audentesega ja kuidas siia sattusid?
Millegipärast tõmbab see maja mõnda inimest nii tugevalt, et nad jäävad siia pikkadeks aastateks. Minuga on sama lugu: 17 aastat tagasi astusin sellest uksest sisse ja väikeste pausidega olen siinse paigaga seotud praeguseni.

2004. aastal asusin Audentese spordiklubis tööle maadlus- ja akrobaatikatreenerina. 2007. aastal pakkus toonane õppejuht mulle osakoormusega tööd kehalise kasvatuse õpetajana ja aasta hiljem sai minust Audentese erakooli täiskoormusega kehalise kasvatuse õpetaja, kellena töötasin kuni 2013. aastani.

Oled palju kaasa löönud kooli huvitegevuses ja üritustel. Mis Sind selles köidab?
Mulle meeldivad keerulised ülesanded. Need sunnivad mind end kokku võtma ja igapäevarutiinist välja tulema.

Olen seda meelt, et pedagoog, olgu ta siis õpetaja või treener, peab koolielus olema aktiivne. Õpilastega koos tegutsedes pakume noortele häid emotsioone ja julgustame neid kogema midagi uut. Pealegi on õpilastelt alati midagi õppida.

Olen löönud kaasa mitmesugustel õpilaste korraldatud üritustel, sest tahan noori toetada ka nende muudes tegevustes. Seniseid ettevõtmisi meenutades vaatan vahel mõnuga Audentese kooli ürituste videoklippe.

Miks otsustasid kehalise kasvatuse õpetaja ameti vahetada treeneritöö vastu?
Olin neid kahte ametit kõrvuti pidanud seitse aastat. Mulle väga meeldis õpetajatöö: meie tööplaanid olid piisavalt mitmekülgsed, õpilased esindasid kooli spordivõistlustel hästi (võitsime oma piirkonnas algklasside sportmängud ja põhikooli poisid võitsid Tallinna koolinoorte meistrivõistlustel võrkpallis II koha) ning meil õnnestus käivitada spordiklasside projekt.

Pärast maadlejatele edukat Londoni olümpiat loodi Audentese spordigümnaasiumis maadluse abitreeneri koht ja mul avanes võimalus hakata töötama ka noortekoondisega.

Õpetaja- ja treeneriametit korraga pidades kadus aasta kui linnulennul: koolitunnid hommikul ja trennid õhtul, vaheaegadel laagrid, nädalavahetustel võistlused. Sain aru, et nii jätkates ei suuda ma mõlemat tööd korralikult teha.

Tuli teha valik ja õnneks sain valida nii, et töö iseloom, asutus ning kolleegid jäid samaks. Arutasin oma dilemmat ka lähemate sõpradega, kes soovitasid mul proovida kätt kogenud Henn Põlluste kõrval noortekoondise peatreenerina. Samas ma ei välista, et tulevikus annan jälle kehalise kasvatuse tunde: õpetan lapsi mürama ja liikumisest rõõmu tundma.

Mis teeb treeneritöös kõige rohkem rõõmu ja innustab?
Kindlasti on hea tunne, kui hoolealune saavutab rahvusvahelisel võistlusel tubli tulemuse. Selle tunde muudab eriliseks asjaolu, et enamasti on saavutusele eelnenud hulk raskeid momente, millest oleme sportlasega koos üle saanud.

Iga õnnestumine nihutab eesmärgi kaugemale ja seab nii treenerile kui ka sportlasele suuremad nõudmised. Mulle meeldib spordis see, et ta õpetab noort eesmärki püstitama ja selle poole püüdlema, pettumisest üle saama, õnnestumisest rõõmu tundma ning iseendasse uskuma. Laiemalt valmistab muidugi rõõmu see, kui endistel õpilastel läheb elus hästi ja ma kuulen neist head.

Kas on olnud ka raskeid hetki?
Keerulisi olukordi tuleb treeneril ikka ette, sest töö on pingeline ja kõik ei pruugi laabuda planeeritult. Aastaid tagasi ise treenides oli spordiruumide ja -vahendite kasutamine lihtsam: sportlasi usaldati ning spordirahvas hoidis rohkem kokku. Nüüd on sportimisvõimalused küll paremad, kuid nende kasutamine oleneb rahast.

Nimeta mõni treenitav, kes on palju saavutanud ja kelle üle oled eriliselt uhke.
Audentese spordigümnaasiumi õpilastest on juuniorite klassis kohati väga head maadlust näidanud Artur Vititin (Põhjamaade meistrivõistluste hõbe) ning kadettide vanuseastmes Randel Uibo (mitmekordne Eesti meister ja Põhjamaade meistrivõistluste pronks) ja Ardo Pajur (Eesti meister ja Euroopa kadettide meistrivõistluste 11. koht). Tegemist on perspektiivikate noorsportlastega, kellelt loodame tulevikus täiskasvanute koondisele täiendust.

Milline on Eesti maadluse praegune olukord ja lähitulevik?
Kindlasti võib Eesti maadluse seisu pidada üsna heaks. Meil on viimased neli aastat õnnestunud tiitlivõistlustelt medaleid võita ja on tulnud ilusaid turniirivõite. Meie parimad – Heiki Nabi, Epp Mäe ja treener Henn Põlluste – on rahva seas populaarsed ning tunnustatud. Nelja viimase aastaga on lisandunud uusi klubisid, mis näitab, et harrastajate arv on hakanud taas kasvama.

Maadlusliit on käivitanud nii Kreeka-Rooma maadluses kui ka vabamaadluses noorte seeriavõistlused ja nendest osa võtvate maadlejate arv suureneb jõudsalt. Lähima paari aasta jooksul on oodata täiskasvanute koondises põlvkonnavahetust: noortekoondise peatreenerina näen lootusrikkalt, et noorteklassist on võrsumas neid maadlejaid, kes meestekoondise uksele koputama hakkavad.

Kindlasti on Eesti maadluselu edendamisel oluline roll Audentese spordigümnaasiumil – siit on võrsunud suurem osa meie praegustest tippudest ja koondislastest:

  • Heiki Nabi (Londoni olümpia hõbe ja kahekordne maailmameister);
  • Epp Mäe (2015. aasta MM-i pronks ja 2011. aasta juuniorite EM-i kuld);
  • Ardo Arusaar (Londoni olümpia 8. koht, 2014. aasta MM-i 8. koht ja 2008. aasta juuniorite EM-i pronks) ning
  • Alo Toom (2008. aasta üliõpilaste MM-i pronks).

Kui palju Sa praegu ise sporti teed?
Olen sportliku eluviisiga: käin rattaga tööl ja liigun palju jalgsi. Eesmärgipärast treeningut ma ei tee, aga kolm-neli korda nädalas liigutan end hea enesetunde nimel. Talvel meeldib mulle suusatada.

Millega tegeled vabal ajal?
Tallinnas sisustan vaba aega lugemise ja filmide vaatamisega ning käin koeraga jalutamas. Maakodus meeldib mulle nädalavahetustel ehitada ja meisterdada ning oma saunas leili võtta.

Jalus