Uudised

spordigümnaasiumi uudiskiri

Ivar Kotkas: „Tulemus sünnib alati tänu heale meeskonnatööle“

13.06.2017

2004. aastal asus Ivar Kotkas Audentese spordiklubis tööle maadlus- ja akrobaatikatreenerina. 2007. aastal pakkus toonane õppejuht talle osakoormusega tööd kehalise kasvatuse õpetajana ja aasta hiljem sai Ivarist Audentese erakooli täiskoormusega kehalise kasvatuse õpetaja, kellena ta töötas kuni 2013. aastani. Praegu juhendab aasta treeneriks valitud Ivar Kotkas noori maadlejaid Audentese spordigümnaasiumis.

Mis teeb treeneritöös kõige rohkem rõõmu ja innustab?
Kindlasti on hea tunne, kui hoolealune saavutab rahvusvahelisel võistlusel tubli tulemuse. Selle tunde muudab eriliseks asjaolu, et enamasti on saavutusele eelnenud hulk raskeid momente, millest oleme sportlasega koos üle saanud.

Iga õnnestumine nihutab eesmärgi kaugemale ja seab nii treenerile kui ka sportlasele suuremad nõudmised. Mulle meeldib spordis see, et ta õpetab noort eesmärki püstitama ja selle poole püüdlema, pettumisest üle saama, õnnestumisest rõõmu tundma ning iseendasse uskuma. Laiemalt valmistab muidugi rõõmu see, kui endistel õpilastel läheb elus hästi ja ma kuulen nende kohta head.

Kas on olnud ka raskeid hetki?
Keerulisi olukordi tuleb treeneril ikka ette, sest töö on pingeline ja kõik ei pruugi laabuda planeeritult. Olen seda tüüpi inimene, kes elab enda eksimusi valuliselt üle, teiste eksimused lähevad kiiremini meelest. Õnneks on õnnestumisi siiski rohkem ja need aitavad ebaõnnestumisi kiiremini unustada.

Nimeta mõni treenitav, kes on palju saavutanud ja kelle üle oled eriliselt uhke.
Mulle väga meeldib see grupp, kellega ma praegu tegelen: poisid on sihikindlad, töökad ja hoiavad kokku. Kambavaim on meil tugev ja ma loodan, et need sidemed saadavad meid kogu elu. Praegu on grupis parimad sportlikud tulemused Artur Vititinil ja Edvin Kinil. Kuid saavutatud kohtadest palju olulisemaks pean seda, et noored on ühtsed ja innustavad üksteist. Kui see nii jätkub, siis on head tulemused garanteeritud!

Tegemist on perspektiivikate noorsportlastega, kellelt loodame tulevikus täiskasvanute koondisele täiendust.

Milline on Eesti maadluse (eelkõige noormeeste, aga miks mitte ka neidude) praegune seis?
Kindlasti võib Eesti maadluse seisu pidada üsna heaks. Meie parimad – Heiki Nabi ja Epp Mäe – on püsinud maailma tipus. Olümpial ei läinud küll nii hästi, kui me ootasime, aga see ongi sport. Nad on sportlastena noortele suurepärased eeskujud just oma sihikindluse, rahulikkuse ja visaduse poolest.

Maadlusliit on käivitanud nii Kreeka-Rooma maadluses kui ka vabamaadluses noorte seeriavõistlused ja nendest osa võtvate maadlejate arv suureneb jõudsalt. Lähima paari aasta jooksul on oodata täiskasvanute koondises põlvkonnavahetust: noortekoondise peatreenerina näen lootusrikkalt, et noorteklassist on võrsumas neid maadlejaid, kes hakkavad koputama meestekoondise uksele.

Mullu tulid meie juuniorid Artur Vititin ja Kevin Baumann Euroopa meistrivõistlustelt tagasi viienda kohaga, Baumann saavutas viienda koha ka maailmameistrivõistlustel. Eelmisel aastal saime Kreeka-Rooma maadluses kadettide vanuseastmes esimese Euroopa meistrivõistluste medali: Hans Uku Leitham võitis pronksmedali. Sel kevadel toimunud U-23 vanuseastme Euroopa meistrivõistlustel saavutas Artur Vititin meie võistkonna parimana viienda koha.

Epp Mäe eeskujul on ka tüdrukud hakanud üha rohkem maadlusega tegelema. Sellel aastal õnnestus Tallinna neiul Maarja Plaseril õpilaste vanuseastme Euroopa meistrivõistlustelt naasta hõbemedaliga. Kadettide vanuseastmes on Tartust pärit Viktoria Vesso kahekordne põhjamaade meister.

Kas tulemused sõltuvad pigem treenerist või treenitavast?
Olen seda meelt, et meeskond ei koosne ainult treenerist ja õpilasest, vaid on palju suurem. Sinna kuuluvad veel perekond, toakaaslased, treeningukaaslased, sõbrad jne. Noorte kujunemisel sportlaseks mängivad nad kõik olulist rolli.

Treeneri ülesanne on hoida tasakaalu, et kõigel oleks oma aeg ja koht. See on minu töös kõige raskem. Spordis saab tulemust teha ikka sportlane. Treener on abiline, kelle roll ajas muutub.
Noorsportlaste puhul pean oluliseks õigesti kujundada nende algteadmisi ja hoiakuid. Püüan anda neile valikuid. Seda, kes millise tee valib ja mida omaks võtab, näitab aeg.

Kui palju Sa praegu ise sporti teed?
Olen sportliku eluviisiga: käin rattaga tööl ja liigun palju jalgsi. Viimased neli kuud kulgen rohkem nii, et lapsevanker ees ja mina järel.
Eesmärgipärast treeningut ma ei tee. Kui vaja, siis olen poistele sparringupartner. Vahel võistlen noortega jõualadel.

Millega tegeled vabal ajal?
Enamiku vabast ajast veedan perega. Linnas kulub suurem osa ajast lapsega tegelemisele ja enesetäiendamisele (vaatan võistlusi järele ja otsin internetist uut erialast materjali). Laagrisse võtan alati mõne raamatu kaasa.

Maakodus meeldib mulle nädalavahetustel ehitada, füüsilist tööd teha ja saunas leili võtta. Nendel hetkedel saan argikeskkonnast välja ja see mõjub kui puhkus spaas.

Osutusid Audentese spordigümnaasiumi 2016/2017. hooaja parima treeneri tiitli vääriliseks. Mida selline tunnustus Sulle tähendab?
See on mulle tähtis. Audentese spordigümnaasiumis on väärikad treenerid, kellega koos töötada on mulle au. Treeneritööga käivad kaasas tõusud ja mõõnad. Kui läheb hästi, siis on ikka hea meel, kui märgatakse. Loodan, et kui läheb kehvemini, siis on samuti neid, kes julgustavad edasi võitlema.

Jalus