SPORDIGÜMNAASIUM

Kahe abituriendi lood: Eva Liisa Kuivonen ja Eveli Mälk

01.07.2022

Meile on saatnud huvitavad kokkuvõtted oma arenguteekonnast kaks värsket vilistlast. Tegemist on endiste spordigümnaasiumi õpilaste isiklike lugudega ja neis on tunda erinevaid emotsioone.

EVA LIISA KUIVONEN
Võrkpallur ja spordigümnaasiumi värske vilistlane

Võiksin minna praegu kerget teed ja jagada Audentese aja üksnes klasside järgi, aga olen otsustanud seda siiski mitte teha. Panen oma nelja-aastase kooliperioodi etappidele järgmised nimed:

• avastamisaeg (9. klass ja 10. klassi sügis);
• elu ekraani taga (10. klassi kevad);
• distantsõppe teine vaatus (11. klass);
• lõpusirge (12. klass).

Alustan algusest ehk avastamisajast. Tulin Audentesesse õppima 9. klassis. Alguses oli kõik uus: tuli kohaneda uute klassikaaslaste ja õpetajatega ning teistsuguse koolirütmiga. Kui varem olin käinud Gustav Adolfi gümnaasiumis, siis nüüd muutus treeningute ja kooli kokku sobitamine mugavamaks. Oli ka muid uusi olukordi, näiteks kolisin esimest korda kodust välja.

Leidsin Audenteses kohe esimesel päeval omale väga hea sõbra, kelleks oli Anu. Treeningugrupp oli mulle tegelikult juba enam-vähem tuttav, sest enamik mängisid ka noortekoondises, kus meid juhendas legendaarne Peeter Vahtra. Tema oligi see, kelle käe alla ma Audentesesse tahtsin õppima ja treenima tulla.

Mäletan, et meil oli tookord väga huvitav klass. Hästi palju erinevaid isiksusi pisteti ühte kompotti ja tulemuseks saadi klass, kus igav ei hakanud.

Kui 9. klass oli edukalt selja taha jäetud, siis suundusin edasi gümnaasiumi. Ka kooliastme vahetus jääb avastamisperioodi sisse, sest järjekordselt muutus klass ja ühtlasi läks koolirütm tihedamaks. Kui praegu tagasi mõelda sellele, et toona ei olnud meil päeva keskel puhketunde ja iga päev viibisime viieni koolis, siis eks ikka paneb imestama küll, kuidas me jaksasime nagu orav rattas joosta. Aga kindlasti õpetas see aega planeerima ja pinge all töötama.

Gümnaasiumi esimest aastat alustasime kogu kooli suurima klassina. Meid oli 28, kui õigesti mäletan. Läks omajagu aega, enne kui kõik nimed meelde jäid. Kõige eredamini meenub mulle Audefest, kus meie klass sai valmis päris hea tükiga. See üritus ühendas meid üsna palju. Vahel on lõbus seda etteastet järele vaadata.

10. klassi lõpusirgel tabas meid kurikuulus COVID, millest ei saa üle ega ümber. Järsku olime sunnitud koju minema ning iseseisvalt ekraani vahendusel õppima ja trenni tegema. Sellepärast nimetan seda perioodi eluks ekraani taga.

Alguses oli kindlasti elevust rohkem, sest saime üle pika aja korraks koju. Arvasime, et kaks nädalat oleme ära ja siis läheb kõik vanaviisi edasi. Sellega panime me veits puusse …

COVIDi perioodil sain ma enda kohta teada vast kõige rohkem. Mõistsin, et kindlasti pole ma see tüüp, kellele meeldiks iseseisvalt õppida. Eriti käib see reaalainete kohta. Kui varem sain ma matemaatikast päris kergelt aru, siis iseseisva õppega tulid suured lüngad sisse ja ega ma neid päris likvideerida ei suutnudki.

Kuid COVID polnud ainult halb. Võisin tegeleda palju rohkemate hobidega kui varem, sain maal mütata ja erinevaid treeninguid avastada. Kui tohtisime vaikselt jälle inimestega kohtuda, siis oli nägemisrõõm suur. Mäletan, kuidas me oma satsiga videokõnesid tegime ja kuidas lõpuks taas kokku saime.

11. klass läks üldpildis sarnaselt. Alustasime õppeaastat koolis. Ja siis, juba enne talve, saabus pikk distantsõpe, mida saime teha õpilaskodus. Sellest aastast tuli meile ka uus treener: Andrei Ojamets. Kuigi koolitööd me normaalsetes tingimustes teha ei saanud, siis vähemalt trenni saime teha. Eredalt on mul meeles esmakordne karikafinaali jõudmine ja natukene kibe pronksiseeria kaotus. See oli ka viimane hooaeg, kus meie algne noortekoondise võistkond koos oli.

Tollel õppeaastal sain kindlasti rohkem tunda distantsõppe negatiivset külge. Ikka täitsa hulluks viisid vahel need neli seina, aga eks see kindlasti arendas mind ja nüüd tean, et olen võimeline ka sellistes oludes töötama.

11. klassi lõpp läks juba kuidagi vuhisedes, sest samal ajal toimetasin rahvusnaiskonnaga ja õppimiseks väga palju aega ei jäänud. Aga lõpp hea, kõik hea.

12. klass oli üks pikk lõpusirge. Natukene imelik tundub fakt, et tegelikult oli see gümnaasiumis meie esimene täispikk kooliaasta. Seda aastat iseloomustasid õppetöö aukude lappimine ja võrkpall, sest seda sai mängitud palju. Meil oli võistkonnas hulganisti uusi liikmeid, aga me saime oma keemia kiirelt tööle.

Väga tore oli lõpuks jälle poolehoidjate ees mängida. Mida aeg edasi, seda rohkem publikut oli saalis. Viimane pronksimäng ei lähe kellelgi meist meelest: näha kõiki koolikaaslasi, õpetajaid ja töötajaid meile kaasa elamas, see oli uhke tunne. Õnneks suutsime ka samaga vastata ja kullasäraga pronks ripub nüüd kapi kohal.

Kui kogu see meenutus kokku võtta, siis kerkib esile Audentese kogukonna ühtehoidmine. Me oleme üks suur pere, kes alati üksteisele kaasa elab ja vajaduse korral aitab. Aitäh, Audentes, et lasid mul olla osake Sinust!

EVELI MÄLK
Squash’i-mängija ja spordigümnaasiumi värske vilistlane

1. peatükk. Esimene suur samm

Mul oli kindel siht Audentesesse tulla, kuna tahe oli väga suur jõuda spordis kaugele. See otsus ja Audentesesse tulek oli mulle suur eneseületus. Ma ei teadnud Audentesest mitte kedagi, ka uus treener oli põhimõtteliselt võõras. Tundsin väga tugevat hirmu suure teadmatuse ees, kuid samas ootasin uute inimestega tutvumist ning uues keskkonnas treenimist.

Mõtlesin palju selle peale, et mis siis saab, kui ma ei leia endale uusi sõpru, või kas mind ikka võetakse klassis vastu ja kas ma saan hästi hakkama nii koolis kui ka spordis. Aga esimesel koolipäeval võtsid uued klassikaaslased mu kohe enda hoole alla ning siis tundsin ennast kindlamalt ja julgemalt. Ka trennis võeti mind väga hästi vastu, kuid koos meestega trenni tegemine oli algul natuke hirmutav: võttis aega, et sellega harjuda. Muutusin palju enesekindlamaks ja avatumaks nii võimaluste kui ka inimeste suhtes.

2. peatükk. Rasked väljakutsed

2. klass pani mind nii vaimselt kui ka füüsiliselt proovile. Koolis oli väga suur koormus, trennis väga suur koormus ja otsa tuli veel COVIDi laine. Ma ei saanud enam koolis hakkama ja ka trennis märkas treener, et midagi on valesti. Pähe tulid aina tihedamini sellised küsimused nagu „Kas minust saab ikka squash’is asja?“, „Kas peaksin Audest ära minema, kuna ma ei tule enam koormusega toime?“ või „Mida ma tegema peaks?“.

Ma ei julgenud pikka aega abi küsida, kuid lõpuks võtsin julguse kokku ja vihjasin treenerile, et midagi on valesti. Minu treener ja mentor aitasid mul leida õiged inimesed, kelle poole pöördudes võisin asuda oma muresid lahendama. Sain kaks väga üllatavat ja tõsist diagnoosi (sügav depressioon ja toitumishäire), millega tuli kohe tegelema hakata.

Õppisin abi küsima ja ka seda vastu võtma ning sain juurde teadmisi, kuidas vaimsete raskustega hakkama saada.

3. peatükk. Suur tahe viib sihini

Kooli poole pealt aitasid raskustega toime tulla klassijuhataja ja ka matemaatikaõpetaja. Tänu nende mõistvale suhtumisele sain tasapisi õppimisega järjele ning see omakorda võttis trenni tehes pingeid alla.

Probleemidega aitasid toime tulla ka minu järjekindlus ja tahe Audenteses jätkata. Olin aru saanud, kui oluline on julgus küsida abi ja tahe, et asjad läheksid paremaks. See kõik õpetas inimesi usaldama ja arendas minu vaimset tugevust.

4. peatükk. Uus põnev etapp

Tulevik on veel üsna lahtine, kuid kindlasti on sihiks välismaale minek ja squash’i-mängija profikarjäär. Üheks valikuks on praegu üks USA ülikool, kust ootan veel pingsalt vastust: seal saaksin jätkata kahest karjääri.

Järgmiselt peatükilt ootan uusi väljakutseid, mida ületada. Olen Audenteses õppimise ajast saanud väga hea aluse ja kuhjaga kogemusi, mis võimaldavad raskustega toime tulla. Ootan põnevusega, et saaksin oma unistusi täita ja ennast iseendale tõestada.