spordigümnaasiumi uudiskiri

Karel Viigipuu: „Olin kindel, et minust saab treener“

20.12.2017

Otepääl laskesuusatajaid juhendav Karel Viigipuu soovis treeneriks saada juba siis, kui ta ise alles tippsporti tegi. Kui tal endal tulemused enam paremaks ei läinud, siis astus ta Tartu ülikooli kehakultuuri teaduskonda, et saada parimaks treeneriks.

Kuidas sattusite Otepää noori treenima?
Ülikooli lõpetamise ajaks olin juba kaks aastat olnud triatloni noortekoondise treener. Kui siis Ants Orassonil sai 40 aastat treeneritööd Otepääl täis ja ta pani ameti maha, siis tuli kellelgi tema tööd jätkata. Nii kandideerisingi.

Kuidas hindate noorte töötahet?
Minul oli noorena küll pea laiali. Ei julgenud unistadagi, et võiksin saada näiteks olümpiavõitjaks. Võib-olla mul puudus see X-faktor, sest spordis löövad läbi just sellised natuke hullud inimesed.
Noori hinnates on kõik päris individuaalne. Mõni mõtleb juba nagu sportlane, aga mõnda noort on vaja suunata ja talle teadvustada, mille nimel me tegutseme.

Kas osalete treeneritöös ka väljaspool Audentest?
Jah, ma olen ka triatloni noortekoondise treener, laskesuusatamise noortekoondise treener, Tartu ujumisklubi triatloni ja ujumise treener ning lasteaia liikumisõpetaja.
Praegu on kõik nii, nagu olen soovinud. Aega on küll vähe, aga ma jõuan kõik asjad valmis.

Kui kaua olete treenerina tööd teinud ning mis on selle ameti plussid ja miinused?
Olen olnud treener kuus aastat. Kõige suurem pluss on asjaolu, et ma saan teha seda, mis mulle väga meeldib: saan olla spordi juures. Ma ei kujuta ennast ette kusagil mujal, näiteks kontoris arvuti taga. Mulle ei meeldi istuda. Läheksin siis pigem Soome Kalevipojaks või saega metsa.
Praeguse elu suurim miinus on killustatus: pean kiirustama ühest kohast teise.
Plusse on tegelikult palju rohkem, kas või see, et näen noore arengut ehk seda, kuidas ta muutub paremaks ning millised treeninguvahendid ja -metoodikad mõjuvad hästi.

Vaatasime kooli seinal olevaid koolilõpupilte ja ühel fotol jäite silma Teie. Kuidas sattusite Audentesesse õppima?
Alustasin laskesuusatamisega Elva suusaklubis 12-aastaselt Rein Pedaja käe all. Audentesesse tulin 11. klassi. Olin siis noorte laskesuusatajate seas juba eesrinnas ja õnneks ei olnud mul ka õppimisega probleeme: olin üsna kohusetundlik ning tegin oma asjad õigel ajal ära. Nii ma siia sattusin ja ei kahetse.

Kas noored on suurema koormustaluvusega kui varem või on see tase umbes sama?
Tegemist on miljoni dollari küsimusega, millele ei ole kindlat vastust. Üks osa noori treenib selgelt üle, mis pidurdab nende üldist arengut. Mõned on jälle inaktiivsed: nad ei liigu piisavalt ja sealt ei tule ka õiget tulemit.
Ma ei ütleks, et praeguste noorte koormustaluvus on suurem või väiksem, sest kümne aastaga ei juhtu evolutsioonis midagi. Pigem on küsimus selles, kas rakendatakse õigeid koormusi.

Miks loobusite tippspordist?
Lõpetasin tippspordi haiguse tõttu. Nüüdseks olen ma haigusest lahti saanud, aga seda tänu pikale ravile.
Mul jäi terviserikke tõttu terve aasta vahele, siis tulin sporti tagasi. Kuid ühel sügisel murdsin 3000 m jooksus jalaluu – see oli väsimusmurd. Teadsin, et tollest talvest ei tule midagi välja, seepärast võtsin ka ülikoolis vaheaasta ja läksin kursusekaaslastega Austraaliasse.