Otsi
 

Uudised

spordigümnaasiumi uudiskiri

Kenny Kivikas: „Kohelge teisi nii, nagu tahaksite, et teid koheldaks“

20.12.2017

Orienteerujate treener Kenny Kivikas töötab Audentese spordigümnaasiumi Otepää üksuses alates selle aasta 1. septembrist. Enne seda juhendas ta sportlasi individuaalselt, seega tegelikku treeneristaaži on Kennyl umbes kaks aastat.

Kas ülikooli kõrvalt oli raske spordiga tegeleda?
Ei olnud. Bakalaureuseõppe läbisin Tartu ülikooli kehakultuuri teaduskonnas ja magistriõppe sama ülikooli Pärnu kolledžis, kus õppisin spordijuhtimist. Sporti ei ole raske teha siis, kui sa enda jaoks päevaplaani välja mõtled ja sellest ka kinni pead.

Kas Te tegelete võistlusspordiga ka praegu?
Jah, tegelen. Sellel aastal olime võistkondlikus orienteerumises maailmameistrivõistlustel neljandad. Kavatsen sporti ka edasi teha.

Milline on praeguste noorte töötahe?
Töötahe on igaühel erinev. Mõnel on probleeme päevaplaanist kinni pidamisega: ei suudeta õigel ajal magama minna, ärgata, süüa jne. Just piisav uni on väga tähtis. Kindlasti tunneb noor seda ka ise, kui ta ei ole korralikult magada saanud. See annab tunda nii tundides (eriti esimestes) kui ka treeningutel.
Osa noori on rohkem motiveeritud ja teised vähem. Audentese spordigümnaasiumi õpilasel võiks enesedistsipliin ja motiveeritus siiski olemas olla, sest ta on ju siia tulnud vabatahtlikult.

Kuidas Te oma gümnaasiumiajal treenisite?
Mina käisin Tartu Tamme gümnaasiumis. Treeningud toimusid õhtuti pärast kooli.
Lasin natukene liiga pikalt oma ande peal liugu. Ma ei teinud piisavalt palju spetsiifilisi orienteerumistreeninguid. Samas olin kehaliselt väga aktiivne, tegelesin eri spordialadega, alustades lumelauasõidust ja lõpetades motokrossiga. Proovisin peaaegu kõiki alasid, mida Tartus proovida sai.
Nüüd järele mõeldes oleks võinud natukene rohkem joosta ja orienteeruda. Siis oleks võib-olla ka täiskasvanute klassi esimesed aastad lihtsamad olnud.
Ka mina oleks soovinud tulla Audentese spordikooli, aga kahjuks minu kooliajal ei olnud siin veel orienteerumise eriala. Praegustel õpilastel on see privileeg, nii et kasutage seda targalt.

Kas noorte huvi orienteerumise vastu on kasvanud?
Minu meelest mitte. Üldhuvi orienteerumise vastu on küll kasvanud, seda näeme harrastajate arvu suurenemisest. Noorte orienteerujate arvu kahanemine on asjade loomulik käik: noori väheneb igal spordialal (välja arvatud jalgpallis).
Kindlasti hakkavad noored peagi jälle rohkem sporti tegema, sest järjest enam räägitakse nende vähesest liikumisest. Vanemad võtavad sellest teemast kinni ja hakkavad jälgima, et nende lapsed liiguks vähemalt natukenegi.

Kuidas Teile meeldib Otepää Audentese personal?
Siin töötavad väga toredad inimesed. Vahel ma imetlen neid, kes viitsivad siinsete probleemidega päevast päeva tegeleda.
Loodan, et kõik noored millalgi tagantjärele hindavad selle kooli abipersonali, treenerite ja õpetajate püüdlusi. See, mida õpilastega tehakse, on kõik nende enda huvides ja tuleb kindlasti neile elus kasuks.

Kas sooviksite midagi siinse kooli juures muuta?
Otseselt mitte. Kui, siis ainult noorte seisukohalt: nad võiksid mõista, et siinsed tingimused on normaalsed. Ma ei saa aru, kuidas ei tule hiljem neid sportlikke tulemusi, kui siin on võimalik heade tingimustega põhi alla teha. Aga eks see oleneb noorest endast.

Mida soovitate Otepää Audentese noortele?
Tehke treenerite, õpetajate ja kõikide teiste elu lihtsamaks: olge ise normaalsed inimesed ehk siis mingegi õigel ajal magama, tehke tuba korda, õppige hästi ning käige korralikult trennis – see on nii elementaarne.
Kõik eeldused on siin loodud ja kõik inimesed toetavad teid. Kui tekib probleeme, siis pöörduge vastava inimese poole. Seda saate teha ainult ise. Keegi ei oska teile tühja koha pealt abi pakkuda. See põhimõte kehtib ka edaspidi, mitte ainult siin koolis. Näiteks minul on detsembris kannaoperatsioon. Selleks, et saada parima arsti juurde, nägin ma ise väga palju vaeva.

Jalus