spordigümnaasiumi uudiskiri

Kuidas ülekoormusvigastusi ennetada

20.12.2017

Sport pakub arenemiseks palju võimalusi ja need hetked, kui seda arengut tunnustatakse, toovad kaasa hulganisti mõnusaid emotsioone. Ometi on sportlase arenguteel ka takistusi. Üheks komistuskiviks on vigastused. Seejuures saaks neist enamikku ehk ülekoormusvigastusi õige ennetustegevusega ära hoida.

Kõigepealt tuleb teadvustada riskifaktorid
Vigastuste ennetamisel on suur roll sellel, kuidas reageeritakse treeningukoormusele: lahti tuleks lasta iganenud vaatenurgast „rohkem on parem“ või argumendist „minu ajal treeniti nii“. Paindlikuma lähenemise toetuseks võttis hiljuti sõna Eesti laskesuusakoondise peatreener Ilkka Luttunen, kes rõhutas, et olulist rolli mängib töö ja puhkuse vaheline tasakaal. Ühtlasi märkis ta, et nende koondise liikmetele lähenetakse individuaalselt: sportlasele tehakse sageli koormusteste ja treenerid arvestavad treeningu kujundamisel sportlase arvamusega.
Vigastuse tekkimist võib soodustada ka mõni sportlase siseilmast olenev tegur, näiteks

• ebakvaliteetne uni;
• süütunne, et ei treenita piisavalt;
• allasurutud või analüüsimata emotsioonid;
• ülemotiveeritus;
• perfektsionistlik suhtumine treeningusse;
• kõrge stressitase või
• tähelepanu hajumine.

Oskus vigastusest õigesti taastuda
Kõiki vigastusi spordis siiski ennetada ei ole võimalik, seepärast on oluline ka pärast vigastust õigesti toimida. Sel hooajal raskeid hetki üle elanud Kelly Sildaru võtab vigastustega toimetuleku kokku targalt: „Minu jaoks on olulisim täielik paranemine, et tagada pikk sportlaskarjäär. Vigastused on spordi vältimatu osa, nendega tuleb lihtsalt tegeleda ja paratamatult silmitsi seista. Armsaks saanud partnerite ja fännide toel saame kõigest üle.“
Kannatliku lähenemise olulisust on rõhutanud ka kogenud sportlased, näiteks Erki Nool: „Taastumine nõuab sportlaselt distsipliini: rutiinset kannatust, igapäevast harjutuste tegemist, ootamist ja külma pea hoidmist. Vigastustest taastumisel kehtib üks tõde, mida on sportlasele väga lihtne öelda, aga sportlasel endal väga raske järgida: pigem alusta nädal hiljem kui varem.“

Meie arsti nõuanded
Spordiarst Virve Vask, kes on Audentese spordigümnaasiumi õppursportlastega töötanud juba aastaid, ütleb nii: „Sportlane peab oskama märgata oma enesetunnet nii treeningul kui ka pärast seda. Valu või turse korral tuleb treeningus muudatusi teha: kui trügida läbi valu, võib tagajärjeks olla raskem ja kestvam vigastus. Suur ülekoormusvigastuse oht on nendel noortel, kes on eriti andekad ja töökad ehk n-ö treeneri unistuste õpilased.“
Väga tähtsaks peab doktor Vask taastumist ja treeningukoormuse vastavust arengutasemele: „Tasub hinnata, kas sportlane on oma arengu ja oskuste poolest valmis sooritama seda, mida treeningukava nõuab. Kindlasti tuleks treeningutel järgida õiget tehnikat. Oluline on olla kursis sellega, kuidas sportlane koormusest taastub ning kuidas aitavad sellele kaasa päevarežiim, uni ja toit.“
Meie spordiarsti sõnul on tähtis veel treeneri empaatiavõime: „Nii vigastuse tekkimisel ja kestmisel kui ka sellest taastumisel peab treener ette kujutama, mida sportlane tunneb.“ Ühtlasi peab treener olema muutustele avatud: „Teisenenud on nii keskkond kui ka sportlased, mistõttu varasemad meetodid kõigi noorte füüsisele ja psüühikale ei sobi.“

Suur vastutus on sportlasel endal
Doktor Vask rõhutab teadlikkuse rolli: „Sportlane peab teadma, miks ta selle alaga tegeleb ja mis on tema eesmärk. Ta peab ise jälgima, et ta magaks korralikult ning sööks piisavalt ja õigeid asju. Sportlasel tuleb suhtuda treeningusse täie tähelepanuga ning järgida arsti ja füsioterapeudi soovitusi.“
Samuti peab koostöö treeneriga olema avatud. „Treenerit tuleb olukorrast informeerida, olgu siis tegu vigastuse või liigse väsimusega,“ julgustab doktor Vask.

Me saame astuda samme ka organisatsiooni tasemel
Doktor Vask soovitab kasutada senisest enam tugi- ja liikumisaparaadi diagnostikat, enne kui noor pääseb spordigümnaasiumisse või kutsutakse noortekoondisse. Kasu oleks ka ankeedist, mis aitaks olla kursis nii vigastuse põhjuste kui ka taastumisprotsessiga.
Üldise arengu ja laiema silmaringi nimel võiks õppursportlasi julgemalt suunata kuulama loengusarja „Treeni teadlikult“.

Kindlad põhimõtted, mida peaks järgima
Kokkuvõttes on vaja kasvatada asjaosaliste teadlikkust ja analüüsioskust, suhelda avatult, arvestada sportlase isikupäraga ning teha kõige selle põhjal õigeid otsuseid. Nii soodustame üheskoos sportlase pikaajalist arengut ja väldime tema sportlastee varast lõpetamist.
Kõike seda silmas pidades anname nii õppursportlasele kui ka tema treenerile kasuliku meelespea.

Sportlasena

• hoolitsen enda lihaste eest (korralik soojendus, venitused, saun jne);
• kasutan taastumismeetmeid (saun, ujumine, korralik uni ja söök);
• olen trennis mõttega kohal ja arendan enda tähelepanu suunamise oskust, et suudaksin keskenduda õigele asjale;
• olen enda keha seisundi suhtes tähelepanelik ja teen muudatusi, kui tunnen valu või märkan paistetust;
• suhtlen treeneriga avatult, liigse väsimuse korral räägin talle sellest (näiteks kui olen ka pärast puhkepäevi väga väsinud) ning hoian treenerit vigastuste ja nendest taastumise protsessiga kursis;
• laiendan enda teadmisi, mis puudutavad vigastuste ennetamist ja nendega toimetulekut;
• pean otsuseid tehes silmas enda pikaajalist arengut, mistõttu ma
  • ei tee trenni kaasa läbi valu: kasulikum on treeneriga rääkida ja enda taastumiskava järgida;
  • ei lähe võistlustele vigastusega: see takistaks vigastuse väljaravimist ja pikendaks taastumisprotsessi. Selle asemel jään nendelt võistlustelt eemale ning keskendun treeningutele ja taastumisele.

Treenerina

• tunnen huvi, kuidas sportlane koormusele vastu peab;
• märkan, kui sportlane tegutseb juba mitmendat treeningut järjest väsinult, ning selgitan koos temaga välja väsimuse põhjuse ja leian olukorrale lahenduse;
• räägin temaga vigastuste ennetamisest ja vajaduse korral juhin eraldi tähelepanu korralikule lihaste hooldusele ja taastumisele;
• arvestan sportlase individuaalse arenguga ja teen selle järgi tema treeningukavas muudatusi;
• jälgin sportlase vigastuse korral tema taastumist ja ei lase tal liiga kiiresti trenni tagasi tulla;
• juhendan teda vigastusest taastumisel ise ja vajaduse korral suunan ta asjakohase eksperdi juurde.