Uudised

erakooli uudiskiri

Kus kohtuvad vanema ja õpetaja huvid?

20.10.2016

koostoo_370x240_2015Kodu ja kooli vahelise koostöö kvaliteet määrab paljuski selle, kui edukalt saab laps sotsiaalselt, emotsionaalselt ning ka akadeemiliselt hakkama. Lapse õppeedukus ning sotsiaalne toimetulek olenevad otseselt õpetajate ja vanemate koostööst.

Koostöö on hea siis, kui oleme kokku leppinud, mis on õpetamise ja kasvatuse eesmärk ning kuidas me seda saavutame, ning kuidas me oma kokkulepet ka täidame.
Lapsel on oluline tunnetada, et tema õpetaja ja vanem on liitlased, kes

  • juhinduvad samadest väärtushinnangutest;
  • ootavad samasugust käitumist nii kodus kui ka koolis;
  • vahetavad omavahel infot;
  • hoolivad lapse heaolust.

Sel juhul tekib lapsel maailma vastu sügav usaldus, mis võimaldab tal oma andeid arendada. Selline laps on emotsionaalselt stabiilsem ja saavutab häid õpitulemusi, ta õpib huviga ning loob püsivad suhted oma kaaslastega.

Keskkond, mis annab kindlustunde
Seega on oluline pöörata tähelepanu keskkonnale, mille me lapse ümber kujundame. Ta saab õppida ja terviklikuks isiksuseks kasvada ainult turvalises õhkkonnas, kus ta teab piire ning reegleid.
Mida suurem on ühisosa kooli ja vanemate vahel, seda kindlamalt laps ennast tunneb. See kindlustunne on saavutatav ainult tihedas kodu ja kooli koostöös: kumbki pool üksi sellega hakkama ei saa.
Seda eesmärki silmas pidades pöörame Audenteses koostöökultuuri arendamisele erilist tähelepanu. Esimese tähtsa kontakti vanematega loome juba siis, kui laps kooli astub. Vastuvõtu väga tähtis osa on vestlus lapse ja tema vanematega. Selle käigus saavad kõik osalised väljendada oma ootusi ja vahetada vajalikku infot. Vestlusel keskendume pere ja kooli väärtustele, otsime ühisosa ning teeme vastavad kokkulepped. Avatud ja koostöövaimus vestlus paneb tugeva aluse edaspidisele koostööle.
Kaks korda õppeaastas toimuvatel perevestlustel on perel ja õpetajal võimalik jagada tagasisidet, hinnata lapse arengut ning mõelda koos sellele, millist tuge laps edukaks toimetulekuks vajab.
Õpetaja ootab vanemalt väärtuslikku infot selle kohta, milline on lapse senine arengu- ja kasvamislugu ning millised on tema tugevad ja arendamist vajavad küljed. Selle info põhjal saab õpetaja teadlikumaks õpilase eripäradest, mis võimaldab pakkuda just konkreetsele õpilasele sobivat õppimisviisi.
Õpetajad omakorda saavad anda lapsevanemale nõu, kuidas last kodus aidata. Nad oskavad tutvustada eri võtteid, kuidas ainet paremini omandada, kuidas korraldada lapse õppimist ja õpetada teda õppima.

Probleem võiks laheneda juba eos
Õpetaja ja vanema tihe kontakt võimaldab märgata lapse käitumises ka pisimuutusi. Hetkest, kui laps hakkab ennast teadvustama iseseisva isiksusena – ja see toimub juba varases lapsepõlves –, on ta pidevas muutumises. Tema mõtlemine ja siseelu lähevad aina keerulisemaks. See ei ole lapsele alati lihtne: ta otsib ennast ja oma kohta ning on vahel mures ja pahane, et kõik ei suju nii, nagu ta ootab. Seetõttu on oluline olla pidevalt lapse jaoks olemas ning õigel hetkel muutusi märgata ja neile reageerida: lohutada, suunata, aga vahel ka kelleltki abi küsida.
Kipume lahendama probleeme alles siis, kui need kasvavad suureks. Oleme harjunud tegelema pigem tagajärgede kui põhjustega. Ja siis ei jää meil muud üle, kui keskenduda ainult halvale. Õpetaja on stressis, lapsevanem on stressis ja laps ka.
Palju konstruktiivsem oleks lahendada muresid siis, kui tekivad alles esimesed probleemile viitavad märgid. Just sel hetkel tuleks istuda ühise laua taha, kutsuda kokku tugimeeskond ja mõelda koos võimaliku lahenduse peale. Kooli tugimeeskonda kuuluvad HEV-koordinaator ja koolipsühholoog, kes on professionaalse nõuga perele ja õpetajale alati abiks ning kes teavad, et lahendamatuid olukordi ei ole, kui hakata üheskoos tegutsema.

Kõik koos üritustele
Tähtsad on ka lapsega koos veedetud hetked kooliüritustel. Kui lapsevanem osaleb kooliaktustel, kontsertidel, laadapäevadel ja klassiüritustel, siis laps näeb, et tema elu ning tegemised on emale-isale olulised. Laps tunneb ennast sel juhul tähtsa ja armastatuna.
See koosolemise kogemus jääb temasse lapsepõlve õnneliku mälestusena.

Kokkupuutepunktiks ongi laps
Isegi kui meile vahel tundub, et õpetaja ja vanem saavad õpetamisest ning kasvatamisest aru isemoodi, on meil siiski üks ühine siht: nii õpetaja kui ka lapsevanem soovivad, et lapsest kasvaks hea, enesekindel ja enda eluga toime tulev inimene. See ongi meie kokkupuutepunkt. Me mängime ühel väljakupoolel: meie ühise meeskonna tööst sõltub see, milliseks kodanikuks laps kasvab.

Jalus