SPORDIGÜMNAASIUMI UUDISKIRI

Lauris Iecelnieks: „Mind teeb õnnelikuks teekond“

21.12.2022

Lubage tutvustada meie spordigümnaasiumi uut poiste võrkpallitreenerit: Lauris Iecelnieks, pikkus 195 cm, vanus veidi üle 40, löögi kõrgus 348 cm, endine diagonaalründaja.

Lauris Iecelnieksil on laialdased kogemused nii profimängija karjäärist kui ka Läti erinevate noortekoondiste saali- ja rannavõrkpalli peatreeneri ametist. Ta on olnud ka Eesti ja Läti meeste rahvuskoondiste abitreener. Rannavõrkpalli treenerina on Lauris viinud oma hoolealused tiimid eri hooaegadel U19 MM-i kuld- ja pronksmedalini, U22 ja U18 EM-i kullani ning kahe U20 hõbedani.

Milline oli Sinu teekond enne Eestisse jõudmist?

Koolis käisin Riia lähedal Murjāņis. Professionaalina mängisin kaks aastat nii Šveitsis, Tartus kui ka Valgevenes, ühe hooaja Kreekas ja ühe Küprosel. Kuna Murjāņis asub Läti spordigümnaasium, töötasin kuus aastat võrkpallitreenerina oma kodukandis.

Läti spordialade paremusjärjestuses peaks esikohal olema jäähoki, millele järgneb korvpall. Arvestades Sinu antropomeetrilisi näitajaid, oleksid võinud olla ideaalne jäähoki- või korvpallimängija. Miks valisid saalivõrkpalli ja kui kaua oled sellega juba tegelenud?

Spordi juurde jõudsin tänu isale, kes on kergejõustikutreener, ning valiku võrkpalli kasuks langetasin 15-aastaselt. Rääkides hokist või korvpallist, siis Murjāņi võimaldas otsustada pigem just kergejõustiku või võrkpalli kasuks.

Oled ühe hooaja maitsnud profimängija leiba ka Küprosel. Kas oled kunagi mõelnud kolida mõnda suurepärase kliimaga riiki, et seal oma treeneritööd jätkata?

Mulle meeldivad pigem sügis ja talv ning siis kevad. Suvi oleks valikus viimane.

Milline on Sinu hinnangul Eesti võrkpalli hetkeseis ja perspektiiv?

Eesti saalivõrkpall on teinud väga suure sammu võrreldes Lätiga. Samas pole kunagi päris kindel, kes võiks omavahelise mõõduvõtmise võita. Eestis on võrkpall väga populaarne ja kasvulavas on olnud pidevalt häid noori mängijaid.

Rannavõrkpall on jällegi Lätis praegu paremas olukorras. Eks rannavõrkpalli eelisseis on Lätis tingitud mitmest tegurist: näiteks vajab see ala vähem mängijaid võrreldes saalivõrkpalliga, tänu millele on ka kulud palju väiksemad. Rannavõrkpall on Lätis väga populaarne, seda näitavad ka tulemused, oleme selles valdkonnas õigel teel. Üldjuhul alustatakse Lätis saalivõrkpalliga ning hiljem suunduvad need, kellele sobib, rannavõrkpalli juurde. Mul on õnnestunud mõlemal alal tulla Läti meistriks ning kaitsta ka rannavõrkpalli EM-il Läti lipuvärve.

Liitusid sel õppeaastal Audentese spordigümnaasiumiga. Mis Sind siia tõi?

See on pikk jutt, aga lühidalt öeldes tegi Eesti võrkpalli liit, täpsemalt Helen Veermäe, suurepärast tööd, et ma siia jõuaksin. Mul oli Lätis töökoht olemas, aga Helen suutis mu ära rääkida.

Väga hea mulje jättis ka juba esimene kohtumine kooli direktori Priiduga. See mulje oli niivõrd positiivne, et andis otsustamisel omapoolse tõuke. Kuna Murjāņis tegutseb analoogse süsteemiga kool (kuus spordiala), kus olin juba kuus aastat töötanud, ei olnud mul selles plaanis keeruline otsust teha.

Mis pakub Sulle treeneritöös rõõmu ja inspiratsiooni?

Mulle meeldib noortega töötada ning näha nende kasvamist ja arengut nii sportlase kui ka inimesena. Mind teeb õnnelikuks teekond.

Mulle väga meeldib praegune Audentese poiste võrkpalligrupp. Nad teevad head tööd ning kindlasti on mitmel poisil potentsiaali jõuda ka n-ö suuremasse mängu. See sõltub paljudest teguritest, aga üheks arengu aluseks on spordis enesedistsipliin – ja seda meie poistes on.

Mis Sind töös kurvastab?

Olen kohanud noori, kellel pole eesmärki, kuigi võiks. Ilma kindla sihita on head tulemust saavutada keeruline.

Kuidas tuled toime stressiga?

Minu karjäär on õpetanud mind pingega toime tulema, ka pisiasjades. Sa pead teadma, millisel tasemel oled. Ja sealt saad edasi minna.

Stressi all piinlemise asemel tuleb olla kannatlik ja teha tööd. Keerulistes olukordades otsin ma lahendust ja püüan aru saada, miks üks või teine asi on juhtunud. Üldiselt olen ma positiivse suhtumisega inimene, püüan stressi mitte tekitada.

Kuidas oled meiega kohanenud? Mis Sind siin hoiab ja köidab?

Audentes on kui suur pere, siin on palju positiivseid inimesi. Spordigümnaasiumi õpetajad ja treenerid on igal sammul abiks.

Mul on hea meel, et elu on pakkunud nüüd võimaluse töötada koos Andrei Ojametsaga. Tunnen Andreid juba sellest ajast, kui ta oli Pärnu meeskonna peatreener ja mina teenisin profileiba Tartus.

Mulle meeldib Eesti, teie kultuur ja inimesed. Suureks plussiks pean ka inglise kolledžit, kus mu 12-aastane tütar õpib. Kusjuures praegu õpime koos perega eesti keelt peaaegu iga päev.

Lätlased räägivad, et Positivuse festivalile (muusikaüritus, mis toimub Riias juulikuus) jõudmiseks lahkusid eestlased kodust juba oktoobris. Kas me oleme tõesti nii aeglased? Kuidas võrdleksid lühidalt eestlasi ja lätlasi?

Ilmselt on enamikule eestlastest tuttav ka lätlaste kuue varba nali. Tartu päevil tulid võistkonnakaaslased riietusruumis minu varbaid üle lugema. Eks need on veidrad naljad, aga mulle meeldivad.

Kultuuriliselt eestlastel ja lätlastel suurt erinevust ei ole, küll aga on Eesti majandus ning infrastruktuur Läti omaga võrreldes võib-olla pisut paremas seisus.

Millega Sa vabal ajal tegeled? Mida loed, kuulad ja vaatad? Mis toob Sinu silmadesse sära?

Mul on naine ja kolm last – nemad ongi minu vaba aeg. Pere toob mu silmadesse sära ja ma olen praegu tõepoolest õnnelik inimene.

Armastan väga sauna. Hobiks on taliujumine, mida harrastan ka Eestis, minimaalselt kaks korda nädalas.

Muusikat kuulates olen kõigesööja, kuigi viimase aja n-ö noorte musa pole minu maitse. Kuulan huviga ka podcast’e, mis puudutavad Läti poliitikat.

Millistest väärtustest Sa elus juhindud ja mis Sind häirib?

Pean oluliseks töötahet ja töötegemist, seatud eesmärke ning enesedistsipliini. Samuti mängivad elus olulist rolli õiged valikud. Olen otsekohene, võib-olla vahel ka liiga, aga pigem tasub olla aus kui võlts.

Mulle ei meeldi laisad inimesed ja need, kes ei täida oma lubadusi. Samuti ei sobi mulle n-ö libedad inimesed.

Kas Sind saadab elus mõni eeskuju või moto?

Pead suurelt unistama, mitte kartma seda unistust ja sellega kaasnevaid otsuseid.

Teised Laurisest

Palusime Laurist kirjeldada ka tema võrkpalligrupi poistel ja spordigümnaasiumi direktoril Priit Ilveril.

Poiste võrkpalligrupp:

„Algul kõik mõtisklesime, et kuidas küll lätlane meile treeneriks sobib, kuidas me suhtlusega toime tuleme, kas ta on liiga karm või lahke ja millised on ta treeningumeetodid.

Nüüd oleme väga meeldivalt üllatunud, sest ta on ideaalne treener. Lauris on toonud meie tiimile uue hingamise ja me oleme õnnelikumad kui kunagi varem. Ta nõuab meilt palju ning hoiab meie distsipliinitaset kõrgel, aga samas on kõik trennid ja olukorrad naljaga sisustatud.

Ta on toonud meie võrkpalli palju uusi lähenemisi ja kogemusi. Kuna ta on juba saavutanud oma poistega Euroopa meistri ja maailmameistri tiitleid, siis on ta meile tugevaks eeskujuks nii trennis kui ka väljaspool trenni.

Eriti hea on see, et ta võttis kaasa meile heaks trennikaaslaseks ja sõbraks meievanuse Euroopa meistri ning maailmameistri Gustavsi. Koos tõstavad nad meie trenni taset veel rohkem ja teevad meist Eesti tuleviku.

Loodame, et koostöö Audentese, Eesti võrkpalli liidu ja Laurise vahel jätkub kaua ning et ta saab ka meie tulevasi põlvkondi treenida.“

Spordigümnaasiumi direktor Priit Ilver:

„Laurise Audentesesse jõudmine oli pikk ja huvitav protsess. Nagu ta ise ütleb, on suuresti selle taga Eesti võrkpalli liit ja selle tegevjuht Helen Veermäe. Kevadel ja suvel pidasime Heleni ja Laurisega mitu kohtumist, olin valmis ka ise sõitma tema juurde Murjāņisse, kuid õnneks saime Tallinnas alati kokku.

Olime eelmise treeneri Raul Reiteri lahkumise järel pikalt uue poiste treeneri otsingul. See kestis rohkem kui pool aastat, aga õnneks on Lauris nüüd meiega ning võrkpallipoistel on treener olemas.

Ta on kindlasti uue hingamise tooja: teisest keskkonnast pärit treener, kes on suure kogemuste pagasiga ja orienteeritud eesmärkide elluviimisele.

Lauris on muhe ja avatud, kuid ka väga kohusetundlik. Kui miski talle meie keskkonnas on arusaamatu, siis ei kõhkle ta uurimast ega abi küsimast. Just seda soovime spordigümnaasiumis soodustada ning selle nimel teeme iga päev tööd ka oma õppursportlaste ja kolleegidega.

See, et Laurisele meeldib talisuplus, ei tule mulle enam üllatusena. Novembrikuu alguses sõitsime ühele kohtumisele ja ma võtsin ta kodust auto peale. Suur oli siis minu imestus, kui ta tuli õue T-särgi väel, peal vaid õhuke sulevest, samal ajal kui minul oli seljas paks talvejope.

Soovin Laurisele ja tema treenitavatele edu ning seatud tulevikueesmärkide täitumist.“