SPORDIGÜMNAASIUM

Maksim Tanner McCauley osales käsipalli MMi finaalturniiril

20.02.2023

Audentese spordigümnaasiumi 11.c klassi õppursportlane Maksim Tanner McCauley osales aasta alguses USA koondisega käsipalli maailmameistrivõistluste finaalturniiril Rootsis. Intervjuu Maksiga pani kokku tema klassivend Rasmus Audentese käsipallinoorte abiga. Kogusime kokku Maksi mõtted ja grupikaaslaste küsimustele antud vastused, miks selline huvitav projekt üldse aset leidis.

„Olen USA kodanik isa kaudu, kes on USAst pärit, Myrtle Beach linnast. Veel on mul ka Vene kodakondsus, mille ma sain läbi mu ema, kes on venelane, kuid on sündinud ja elanud terve oma elu Eestis. Mul puudub seaduste tõttu Eesti kodakondsus ja mul pole olnud võimalust mängida Eesti koondise eest.

Esimest korda kuulsin USA koondise kohta paar aastat tagasi, kui mu treener Madis Kokkuta naljaga rääkis mulle koondisest ja võimalusest mängida koduolümpial Los Angeleses 2028. aastal. Peale seda ma mõtlesin, et see oleks tõesti väga lahe ja hakkasin ise selle kohta rohkem uurima. Tuli välja, et koondist juhendab endine Rootsi tippkäsipallur Robert Hedin. See tuli väga kasuks, kuna ma ise ka valdan rootsi keelt ning saime temaga kontakti võetud ja rääkisime USA koondise tulevikuplaanidest ja kas mul oleks võimalust liituda nendega mõnes treeninglaageris, et nad mind vaadata saaksid.

Esimest korda kutsuti mind meeste koondisesse eelmise aasta aprillis, kui osalesin treeninglaagris Hollandis, Amsterdamis. Peale selle olen käinud koondisega veel Norras, Rootsis ja Mehhikos treeninglaagrites ja võistlustel. Augustis võitsime Põhja-Ameerika valikturniiri, mis andis meile osalemisõiguse 2023.a MMile ja seda üle 20 aasta esimest korda. Mina kahjuks pidin olema eemal sellest turniirist põlvevigastuse pärast, kuid elasin aktiivselt kaasa koondisekaaslaste õnnestumisele.

Novembris sain teada, et olen koosseisus MMiks ning juba 3. jaanuaril lendasime kõik Norrasse, et valmistuda turniiriks. Mängisime kolm sõprusmängu Brasiilia, Portugali ja Norra vastu, mis meie koostööle kõvasti kasuks tulid.

Enne finaalturniiri algust oli meil kindel plaan ja soov alagrupist edasi saada ja põhigruppi jõuda. Selleks me pidime võitma ühe mängu ja selleks oli reaalse taseme juures Maroko, kes oli ainuke võidetav tiim alagrupis. 13. jaanuaril saimegi esimese võidu kirja, see oli ka USA esimene võit maailmameistrivõistlustel. Järgmised kaks alagrupimängu olid rasked, kuna tegemist oli maailma top 10 võistkondadega Horvaatia ja Egiptusega.

Kogemusena oli finaalturniiril osalemine ülilahe emotsioon. Elada hotellis koos Taani ja Horvaatia staaridega, näha lähedalt maailma parimate tegutsemist, tunda, et kuulud sinna. Super!

Eriliselt ägedaks tegi selle turniiri veel see, et treeningutel jäin silma kahele Saksa tippklubi akadeemiale, kes pakkusid koostöövõimalust järgmisel aastal treeninguid seal alustada. Fücshe Berlin ja Lemgo klubid on maailma tipplubid hinnatuimast Bundesliigast.”

Grupikaaslaste küsimusi selle kogemuse kohta:

Kes oli su lemmik käsipallur keda kohtasid?
Lemmik käsipallurid, keda kohtasin, olid horvaat Domagoj Duvnjak ja egiptlane Ali Zein. Eriti jäi meelde kohtumine Zeiniga, sest sain temaga turniirijärgsel hilisõhtul kahekesi koos McDonaldsit nautida.

Milline oli sinu lemmik mäng turniiril?
Minu lemmik mäng oli mu enda koondise mäng Taani vastu. Kuigi ma ise platsile veel ei pääsenud, oli platsiäärsetelt mugavatelt nahkistmetelt imeline vaadelda praeguseks juba kolmel korral järjest maailmameistriks tulnud taanlasi. Samuti oli saali tulnud 12 000 pealtvaatajat ning tänu sellele oli saalis imeline ja ennenägematu atmosfäär.

Kas MMil pakutav toit oli hea?
Toit oli väga hea, võib lausa öelda, et viis keele alla. Saime viis korda paevas süüa ning soovi korral ka veel lisaks erinevaid snäkke. Eriti meeldis mulle olla treeninglaagris Norras, kus saime igal toidukorral süüa minu meelisrooga, lõhet.

Mis oli sinu lemmik platsiväline kogemus või sündmus MMilt?
Minule jäid eriti eredalt meelde fännidega piltide tegemine ning neile autogrammide jagamine. Pärast fänniparvede soovide täitmist olin alati surmväsinud, kuid oma toetajate, eriti ilusate skandinaavia neidude jaoks olen kõigeks valmis. Osad fännid kirjutasid ka mulle Instagrami ning mõnigi neist proovib ühendust hoida tänase päevani.

Kes oli sinu lemmik tiimikaaslane ja miks?
Kõik tiimikaaslased olid omamoodi huvitavad ja toredad. Lemmikuks tiimikaaslaseks peaksin siiski meie koondise kaptenit Ian Hueterit, sest ta oli terve koondises veedetud aja mulle suureks toeks ning ka vabal ajal oli tegemist muheda vanaga.

Kas sul on enne mänge mingi rituaal?
Otseselt mul mingeid mängueelseid rituaale pole, aga mängule minnes kuulan tiimibussis ja garderoobis mõnda energilisemat muusikapala. Eriti käima tõmbab mind ja mu puusi ühe mu lemmikartisti Shakira pala „Hips don’t lie”. Samuti proovin iga mängupäev toituda sarnaselt, et keha oleks mänguks võimalikult valmis.

Kui palju oli sul trennide ja mängude kõrvalt vaba aega?
Vaba aega meil kahjuks liiga palju ei olnud. 90% vabast ajast pidime me IHF reeglite järgi viibima ainult hotellis ja linnas saime liikuda ainult meie giidiga. Kuid mänguvabal päeval saime käia perega väljas ja meeskonnaga koos aega veetes meeskonnavaimu kasvatada.

Mis tunne oli viibida samas kohas maailma parimate käsipallurite ja käsipallilegendidega?
See tunne oli nii võimas, et seda on raske kirjeldada. Mulle väga meeldis, kui sõbralikud ja jutukad kõik atleedid olid, kõik erinevast rahvustest koondislased suhtlesid omavahel ning koguaeg oli kõikjal meeldiv seltskond.

Kuidas te meeskonnavaimu hoidsite?
Vabadel päevadel käisime õhtuti tiimiga koos väljas söömas ning vahest ka bowlingut mängimas, kus meiega liitusid kohalikud Rootsi bowlingu proffid. Samuti tegime ka vabal ajal ja peale trenni poistega pulli ning ajasime niisama elust ja olust juttu.

Kas sul tekkis koduigatsus ka?
Ei tekkinud otsest koduigatsust, sest meil on väga lahe võistkond ja saime üksteisega väga hästi läbi. Lisaks käisid mu mänge vaatamas ka mu vanemad, kellega sain veidike aega veeta. Kuid pean mainima, et peale kolme nädalat hakkasin veidike ikka Aude semusid ja sõbrannasid igatsema. Eriti tundsin puudust enda lemmik õpetajate Anu Tihkani ja Toomas Uuskami tundidest.