SPORDIGÜMNAASIUMI UUDISKIRI

Martin Noodla: „Asjadel on kombeks laabuda“

03.06.2022

Meie käsipallitreener Martin Noodla valiti äsja Audentese spordigümnaasiumi Tallinna üksuse aasta treeneriks. Vestlesime temaga treeneritööst ja Eesti käsipallist.

Milliste spordialadega Sa lapsepõlves tegelesid?

Kuna ema oli kehalise kasvatuse õpetaja, siis sai harrastatud kõiki spordialasid, mis ette tulid: ujumine, akrobaatika, tennis jne. Mitmekülgsuse tagas kindlasti ka see, et vennaga õue minnes oli meil mingi spordivahend alati kaasas – kas korvpall, jalgpall või tennisereketid –, sõitsime ka ratta ja rulluiskudega. Ehk siis juba lapsena oli mu elustiil pigem sportlik.

Kuidas sattusid käsipalli juurde ja kui kaua oled sellega tegelenud?

Käsipalliga alustasin kuueaastaselt Tallinna Oktoobri rajooni spordikoolis ja minu esimene treener oli Enno Karrisoo. Selle ala juurde sattumine oli üsna loogiline asjade käik, sest isa mängis käsipalli ja ema võrkpalli ning päris tihti sai lapsena aega veedetud spordisaalis. Minuga koos alustas käsipallitreeninguid ka noorem vend Valdar.

Kuigi käsipall on minu peamine ala olnud terve elu, olen kõrvalt paar aastat noorena käinud ka korvpallitrennis ning põgusalt proovinud veel lauatennise ja sulgpallitrenne.

Millal liitusid Audentese spordigümnaasiumiga ja mis Sind siia tõi?

Audentesesse treeneriks jõudsin 2015. aastal, kui Soomest tagasi Eestisse tulin. Juba paaril varasemal aastal oli spordigümnaasium minult uurinud, kas olen tagasi tulemas. Sellest ajast ongi minu peamine töökoht olnud Audentes.

Mis pakub treeneritöös rõõmu ja mis kurvastab?

Suurim pluss on võimalus töötada enda armastatud alal ja üldjuhul motiveeritud noortega. Pealegi on see töö, kus saad ise areneda elu lõpuni: areneb mäng ja teisenevad ka teadmised, kuidas paremini õpetada või motiveerida.

Miinuspoolele võiks kanda selle, et aeg-ajalt on treeneriamet üsna üksildane: parema tulemuse saavutamiseks pean treenitavatega teatavat distantsi pidama ja teised treenerid on mu konkurendid. Seega eeldab võistlusmoment osalist eraldatust ja tõstab võrreldes mõne muu tööga stressitaset.

Kuidas on treenida samal ajal nii tüdrukuid kui ka poisse?

Poisse ja tüdrukuid koos treenida on väike väljakutse, kuna ühistreeningutel arendavad nad pigem enda individuaalset tehnikat ning teevad jõu- ja akrobaatikatreeninguid. Seevastu võistkondlikud taktika- ja mängutreeningud toimuvad hoopis baasklubis.

Nimeta mõni treenitav, kelle üle oled eriliselt uhke.

Kui mängijatest kedagi nimeliselt välja tuua, siis minu juhendatud Audentese lõpetanutest edukaimad on koondise liidrite hulka kuuluv Karl Toom ja meistriliiga selle aasta resultatiivseim Vahur Oolup. Tegelikult pean suuremaks saavutuseks hoopis seda, kui mõni sportlane, kes kooli ajal nii kiiresti ei edenenud, on tänu järjepidevale arengule jõudnud meistriliiga mängijaks.

Milline on Eesti käsipalli hetkeseis ja mida näed perspektiivis?

Käsipall on praegu Eestis rahuldaval tasemel. Meistriliiga ja esiliiga meeste tase on eelnevate aastatega võrreldes veidi tugevnenud, naiste meistriliigas on järgmisel aastal viis-kuus võistkonda. Seega vaikselt areneme.

Mul on heameel näha, et mängijate üldkehalist ettevalmistust on hakatud klubides võtma veidi tõsisemalt ja lisandunud on uusi aktiivseid klubisid. Alati võiks rohkem olla motiveeritud treenereid, kes kaasaks harrastajaid ja õpetaks kvaliteetsemalt.

Kui palju Sa praegu ise sporti teed?

Võistlusspordiga ma enam ei tegele, aga paar-kolm korda nädalas treenin toonuse hoidmiseks jõusaalis.

Millega tegeled vabal ajal?

Kuna treenitavaid gruppe on mitu ja enamik ajast kulub spordisaalides, üritan vabal ajal vastukaaluks teha midagi muud. Loen raamatuid, käin sõpradega väljas, teen koos oma lastega midagi huvitavat ja väga hea meelega logelen kodus niisama, kui selline võimalus tekib.

Kuidas tuled toime stressi ja pingega?

Kui koormus läheb liiga suureks, siis proovin leida võimaluse puhata. Seejuures on oluline ka ise trenni minna ehk aktiivselt puhata. Treening, õige toitumine ja uni on minu jaoks parimad stressiga toimetuleku vahendid.

Mida pead elus oluliseks? Kas Sul on mõni eeskuju või elumoto?

Väärtushinnangud läbi elu veidi muutuvad ja ega ma alati ei suuda ka härra Ideaalne olla, aga üks moto on mulle lähedaseks saanud: asjadel on kombeks laabuda. Kui ei leia lahendust kohe, siis tekib see homme. Vähem stressi!

Millisena näed oma tulevikku näiteks kolme või viie aasta pärast? Kas töötad endiselt Audenteses või on valikus mõni muu plaan?

Lähitulevik on seotud Audentesega ja selle töö arendamisega, aga elus on kõik võimalik. Kui mu enda lapsed on suuremad, siis ei saa välistada ka ambitsiooni uuesti Eestist väljaspool mõni väljakutse vastu võtta.

Kuulan Audecasti intervjuud Martin Noodlaga