SPORDIGÜMNAASIUM

Meeleärksus ja loodus Prantsuse Polüneesias

01.11.2023

Augustikuus oli mul taaskord võimalus osaleda Erasmus+ õpirändel. Seekord siis kooli akrediteeringuprojekti raames ja seepärast valisin sihtkohta õige hoolikalt, et see vastaks nii projekti eesmärkidele kui ka pakuks mulle midagi huviväärset nii aineõpetajana kui ka isiklikus plaanis. Ja nii ma lendasingi teisele poole maakera, täpsemalt Prantsuse Polüneesiasse, Tahitile ja Mooreale, kus toimus koolitus teemal: „Meeleärksus ja loodus“. Eestist oli koolitusel kokku neli õpetajat ja lisaks veel pedagooge Sloveeniast, Horvaatiast, Kreekast, Saksamaalt, Hispaaniast. Kahtlemata oli põnevust palju juba õpirännet kavandades, ei teadnud ma ju õigupoolest sedagi, kust kaudu lennata ja mida need mitmesse saarestikku kuuluvad alad endast kujutavad. Esimest korda elus ületasin ekvaatori ja sattusin meie suvest lõunapoolkera talve. Loomulikult ei ole seal talved sugugi külmad ega lumised, õhutemperatuur on seal aastaringi 30 soojakraadi ümber, ent siiski hakkasid silma mõned raagus lehtpuud, mis olidki selgeks looduse märgiks, et saabunud oli talv.

Prantsuse Polüneesia hõlmab Vaikses ookeanis 121 saart ja atolli ning selles eristatakse viit saarterühma. Koolituspaik asus Moorea saarel, mis kuulub koos Tahitiga (sinna maandus ka lennuk) ja näiteks ka ilmakuulsa Bora Boraga Seltsisaarestikku. Täpsemalt on kirjeldatud Mooread ja Tahitit ka Tuulepealseteks saarteks. Prantsuse Polüneesia kuulub küll Prantsusmaale, ent neil on olemas ka omavalitsus ja president. Suurem osa rahvastikust elab Tahitil, täpsemalt selle pealinnas Papeetes. Loomulikult on koolides Prantsusmaa koolisüsteem ja õpe toimub prantsuse keeles. Lisaks sellele õpitakse ka kohalikke polüneesia keeli ja neid erinevaid dialekte on saartel üsna palju.

Saarte avastamine ja asustamine on olnud pikaaegne ja põneva ajalooga. Üks olulisemaid maadeavasturetki on kindlasti seotud Veenuse transiidiga 3. juunil 1769. aastal, mil kapten James Cook, loodusteadlased Joseph Banks ja Daniel Solander ja astronoom Charles Green seilased Tahitile, et saada kinnitust Veenuse arvatavale liikumisele üle Päikese, mis paistis Maale vaid musta täpina. See vaatlus võimaldas oluliselt täpsemalt välja arvutada merenavigatsiooniks hädavajaliku pikkuskraadi.

Bioloogiaõpetajana vaatlesin muidugi ka Moorea (tõlkes: kollane sisalik) saare lopsakat troopilist taimestikku, linde ja mereelustikku. Rannaveed on siin kristallselged ja kirevate kalade mitmekesisus hakkab silma juba põlvekõrguses vees. Eriline elamus oli muidugi vaalavaatlus, kus kaks küürvaalahiiglast veepinnale hingama tulid ja paari võimsa hüppe ja sabalaksuga ookeanivee kobrutama panid. Ka haide ja raidega sai koos ujutud ja olgu öeldud, et haid olid siin vaid pooleteisemeetri pikkused ja inimest nad ei ründa. Küll aga leidub ohtlikke hailiike teisel pool korallriffi. Korallriff ümbritseb Mooread pärjana ja kaitseb maad tugevate tormide eest, sestap on siin loodusstiihiaid väga harva. Ja muidugi hakkasid silma ka troopilised puuviljad (banaan, kookos, mango jmt), mis kasvasid lausa teede ääres. Arusaadavalt koosnebki kohalike toidusedel enamjaolt puu- ja köögiviljadest ning mereandidest, mida otse rannikult välja püütakse. Ehk siis tarbitakse rohkesti kohalikke saadusi, mille kasvatamine annab rahvale tööd ning tagab mõistliku ressursikasutuse.

Mitmekesine ja avastamisrohke looduskeskkond andis hea tausta koolituse sisule. Meeleärksuse tehnikad, mis on Eesti koolides tuntud ka kui Vaikuseminutid, keskenduvad kõik peamisele – lõõgastumisele ja hingamisele ning seeläbi sellise meeleseisundi saavutamisele, mis toetab tegevuste läbimõtestamist ja keskendumist ning mis peamine – õppimist. Koolitajad Maria ja Angel on praktiseerinud neid tehnikaid juba mitu aastat, ja olles ka ise pedagoogid, oskasid nad välja tuua just need parimad võtted, mida saab lõimida igapäevatöösse ja mis aitavad õpilastel (ja muidugi ka õpetajatel) leida parim häälestusviis algavale õpitegevusele, suunata ja juhtida tähelepanu, et luua usalduslik ja õppimist toetav keskkond ning seeläbi jõuda paremate õpitulemusteni. Rääkides koolirõõmust ei ole tähtis eelkõige see, kas õpilane saavutab maksimaalse tulemuse, vaid see, millise tundega ta tundi tuleb, kas ta tajub, et tema pingutus on oluline, ja millist emotsionaalset ja vaimset seisundit ta õppeprotsessis kogeb.

Helsingi Ülikooli pedagoogikaprofessor Minna Huotilainen on oma raamatus „Kuidas aju õpib“ öelnud: „…positiivse, lõõgastunud ja innustunud seisundi saavutamine õppimisel on praktilise pedagoogika tähtis eesmärk…“ ja „…kehalise aktiivsuse roll õppimises on väga suur…“ Ja just seepärast hindasin väga koolituse seda osa, kus lisaks meditatiivsetele harjutustele praktiseerisime ka Hiina qigong-tehnikaid, mis kaasavad nii meelelisi kui ka kehalisi aistinguid ja liikumist, parandavad verevarustust ja ergastavad aju ning aitavad paremini ette valmistuda järgnevateks vaimseteks või füüsilisteks pingutusteks, sealhulgas luua paremad eeldused uute teadmiste omandamiseks, keskendumiseks ja täielikuks kohaloluks. Aina enam olen tundnud, kui vähe me oleme pööranud tähelepanu vaimse seisundi häälestamisele klassis, ja ka bioloogia ainekava käsitleb valdavalt vaid meie füüsise ehituslikke ja talitluslikke protsesse, jättes sageli meie vaimse poole justkui tagaplaanile. Holistiline lähenemine seevastu aitaks kindlasti kaasa nii tõhusamale õppimisele kui ka koolirõõmu edendamisele. Ja seeläbi loovamalt ja pingevabamalt arendada õpilaste sisemist motivatsiooni ja anda kaasa oskusi ja teadmisi, mis aitaks neil ka edaspidises elus, mis on sageli täis erinevaid stressiolukordi, edukamalt toime tulla.

Õpirändelt naastes tundsin, et minu akud on tõesti täis ja ma olen tulvil indu jagama oma kogemust ja rakendama saadud teadmisi ja oskusi oma töös. Lisaks koolitussisule sain kaasa tohutu pagasi uute looduselamuste ja ainealaste teadmistega ning idanemas on mitu uut projektiideed, mis ehk juba järgmisel aastal ellu saavad viidud.

Heli Illipe
bioloogiaõpetaja