SPORDIGÜMNAASIUMI UUDISKIRI

Meelis Pastak: „Minu eeskujud on pigem filosoofilist laadi“

18.12.2020

Audentese spordigümnaasiumi spordijuht Meelis Pastak asus ametisse sel sügisel. Palusime tal endast lähemalt rääkida.

Kuidas Sa end meie kooliperele tutvustaksid?
Riigile lojaalne kodanik, kes liigub jõudsal kiirusel, ligikaudu 29 700 km/s, eluaastatelt poolde sajandisse, kes on suuteline nii mõnestki asjast vaimustuma ning kes usub endiselt, et kõik on veel võimalik.

Oled sellest sügisest Audentese spordigümnaasiumi spordijuht. Kuidas sa siia sattusid?
Mul on olnud au tunda kooli direktorit Priitu ligi 20 aastat. Ühel kevadisel päeval, meie järjekordsel telefonivestlusel, tuli temaga jutuks ka Audentes. Vestluse käigus ilmnes, et välja on kuulutatud avalik konkurss spordijuhi kohale.
Juhuse tahtel olin tol momendil uute väljakutsete otsingul. Arvestades paariaastast spordijuhtimise pausi, olin hetkega sellest võimalusest huvitatud. Ja mida rohkem ma sellele väljakutsele mõtlesin, seda enam see mind endasse haaras.
Sealt see asi hargnema hakkas, kuni kulmineerus mitmevoorulise kandideerimisprotsessi järel läbirääkimiste ja valituks osutumisega, et võiksin asuda edaspidi Audentese värve esindama.

Mida siinses keskkonnas enim hindad ja millele soovid tähelepanu juhtida?
Inimesed ja väärtushinnangud, tasakaal! Just kaasatud inimesed ja targalt komplekteeritud töötajaskond loovad keskkonna ning eelduse arenguks.
Organisatsioonis pean vägagi oluliseks nii sise- kui ka väliskommunikatsiooni: esimesel juhul tagatakse eelkõige sujuv töö üksuste ja töötajate vahel ning teisel juhul joonistub välja edastatava sisu väline pool, meie enda nägu.
Kuna esimesel järjekohal on mu elus pere, kasutaksin organisatsioonis samuti peremudelit, kus kõik selle liikmed on olulised, toetavad üksteist ning lähtuvad ühistest väärtushinnangutest.

Mil moel oled varem spordiga kokku puutunud?
Esimene spordiga seonduv kogemus ja mälupilt on üsna varajane: see pärineb ajast, kui kolmeaastasena sain esimesed uisud alla. Kui rääkida profispordist, siis selles valdkonnas on mul olnud võimalus töötada enam kui 15 aastat: olin aastatel 2002–2017 Tartu Ülikool Rocki korvpallimeeskonna mänedžer.

Milliste spordialadega Sa nooruspõlves tegelesid?
Maapoisi ja väikese kooli kasvandikuna pidin oma koolikaaslaste ning sõpradega esindama kooli väga erinevatel spordialadel. Võrtsjärve-lähedases Rannu 8. klassilises koolis oli mulle teenäitajaks suurepärane inimene ja kehalise kasvatuse õpetaja Epp Alekõrs. Tänu tema tarkusele, suunamisele ning koolipoolsele spordi toetamisele tegelesin algklassidest alates kuni põhikooli lõpetamiseni mitmesuguste aladega. Viljelesin seitse-kaheksa aastat nii kergejõustikku, korv- ja võrkpalli, suusatamist ning uisutamist, sekka kõige muu hulgas jalgrattasporti, purjetamist ja n-ö hoovijalgpalli. Keskkoolis sai aasta jagu ka judotreeningutel kukkumist õpitud.

Kuidas sattusid korvpalli juurde ja kui kaua sellega seotud olid?
Korvpalli juurde jõudsin algkoolis, päris varakult. Vahepeal proovisin osaleda ka Tartu korvpallikooli treeningutel, seda paar korda nädalas. Kuna vahemaa Rannust Tartusse oli 40 km ning bussiliiklus oli seal siis oluliselt hõredam ja aeglasem kui praegu, jäi see kõigi kulude ja asjaoludega arvestades kõigest aastapikkuseks pingutuseks.
Hiljem, keskkooli päevil, puutusin korvpalliga kokku kooli tasandil. Sealt edasi astusin Tartu Ülikooli kehakultuuri teaduskonda, kus minu õppejõuks oli korvpallitreener ja suure tähega õpetaja Arne Laos. Temalt saadud tarkus on mul olnud senini abiks nii korvpallis, sporditegevuse korraldamisel kui ka üldises elufilosoofias.

Mis teeb Sulle spordijuhi töös kõige rohkem rõõmu ja innustab?
Ma ei saa inimestest ei üle ega ümber: nendega tegelemine teeb siiralt rõõmu ja annab jõudu. Muidugi innustab mind ka teadlik panustamine spordigümnaasiumi pikema perspektiiviga arengusse.

Kas Sul on olnud uues ametis ka raskeid hetki?
Esialgu oli tunne, et tööalast infot laekub lausa tööstuslikus koguses. Mida aeg edasi, seda lihtsamaks on olukord selles valguses läinud. Kohanemisel on suur abi olnud toetavatest inimestest.
Suurim raskus on vast perest lahus olek, aga selles osas on mul mõningane varasem kogemus olemas, seega saame kenasti hakkama. Õnneks on töökaaslased ja kooli juhtkond väga mõistlikud ning abivalmid. Ja eks suhete nurgakiviks on ikka usaldus, mis paneb asjad kenasti sujuma.

Kui palju Sa praegu ise sporti teed?
Võimaluse korral osalen jäähokitreeningutel, mida ma olen harrastanud viimased kümme aastat. Pean tunnistama, et Priidu mahitusel olen leidnud ennast üle paarikümne aasta taas ka korvpalli liigutamas, nii kord-kaks nädalas. Samuti pean lugu metsajooksust ning ka jalgratas pole võõras element.

Millega tegeled vabal ajal?
Meeldivad kirjandus, luulekogud, ajalugu, sh populaarteaduslikud ajakirjad. Sekka harrastan tugitoolisporti ja mõni hea filmgi saab vaadatud. Naudin häid kontserte ja teatritükke, aga eks praegune viiruse levik on antud tegevusele oma karmi jälje jätnud.
Olen paras melomaan: mind köidavad eri žanrid – rokist ja džässist klassikalise muusikani.
Nädalavahetused saadan mööda üldjuhul pere seltsis. Paar aastat tagasi tuli meie pere ellu üks vahva koer, kellega koos saame nädalavahetusel nautida ka pikemaid jalutuskäike.

Kes on Sinu eeskujud?
Minu eeskujud on pigem filosoofilist laadi. Seal nimekirjas seisavad näiteks Tammsaare, Fred Jüssi ja Lennart Meri, minu õpetajad ja treenerid ning kahtlemata pere ja sõbrad. Kogemuste põhjal tean, et aastatega mõtlemine muutub, eeldatavalt tarkuse poole. Ehk siis: mind mõjutab ja suunab kõik, mida elu mulle seljakotti parasjagu pakib.
Kuigi olen Audenteses töötanud veel üsna lühikest aega, tunnen juba praegu, et siinne töökeskkond on mind viinud kokku inimestega, kellelt on, mida õppida, ja kellelt saan vajalikku vaimujõudu ammutada.