LASTEKOOLI UUDISKIRI

Meie väikese maja koolitädid

29.05.2023

Audentese väikeses koolimajas toetavad oma tööga kogu kooliperet päevast päeva kaks staažikat koolitädi: Virve Talts tegutseb Audenteses koolitädina 13. aastat ning Tiina Balod 10. aastat. Uurisime mõlemalt, mida see amet endast kujutab ja mis nende silma särama paneb.

Väikeses koolimajas õpivad nii lastekooli, erakooli kui ka huvikeskuse lapsed. Kas on mingi erinevus selles, millise üksuse õpilastega Sa parajasti suhtled?

Virve: Eri vanuses lapsi on koolimajas tõesti palju. Kõik nad on vahvad, aga mulle meeldib eriti suhelda lastekooli lastega: nad on nii siirad ja usalduslikud.

Tiina: Erinevust ei ole, mul on kõigiga tore olla.

Mis valmistab Sulle töös rõõmu?

Tiina: Mulle meeldib näha rõõmsaid ja teraseid lapsi, kes tulevad kooli, et jälle maailma kohta midagi rohkem teada saada. Tore on ka see, et igal koolipäeval valitsevad majas ainult sellele päevale omased meeleolud.

Virve: Minu tuju läheb heaks, kui olen saanud anda tööl endast kõik ja minuga ollakse rahul. Meele teeb rõõmsaks ka meie väikese koolimaja armas kollektiiv.

Mis on koolitädi töös kõige keerulisem?

Virve: Raske on tegutseda teadmatuse korral. Kui mõnikord ei võeta aega ning ei räägita tekkinud olukordi omavahel selgeks. Tark ei torma ja alati tuleb üksteisega asju arutada.

Tiina: Kõige raskem on keerukas olukorras õigesti rääkida ja käituda.

Milline on hea koolitädi?

Tiina: Hea koolitädi jõuab päeva jooksul õpetajaid, lapsi ja lapsevanemaid abistades ära teha tuhat väikest, vajalikku ning pakilist toimingut. Tal on koolis toimuva kohta vajalik info olemas, sest koolitädi on ju sõnumitooja, kes sageli edastab teavet nii õpetajatele, lastele kui ka nende vanematele. Ja muidugi leiab üks õige koolitädi üles kõik laste kaotatud asjad.

Virve: Koolitädi peab olema meisterlik kuulaja ja suhtleja. Seda tööd võimaldavad hästi teha ka kogemused, mis aastatega on tekkinud. Ühtlasi tasub juhinduda vanasõnast „Kus viga näed laita, seal tule ja aita“.

Kas Sul on jagada oma tööst mõni vahejuhtum, mis naeratuse suule toob?

Virve: Ühel koolipäeval tuli üks esimese klassi poiss minu juurde ja soovis osta koolisümboolikaga joogipudelit, mille hind oli 12 eurot. Laps ulatas mulle 2 eurot ja 10 senti. Kui ütlesin, et sellest rahast kahjuks joogipudeli ostmiseks ei piisa, siis ta vaatas oma raha ja vastas, et on ju 10 + 2. Järgmisel päeval tuli poiss koos emaga ja siis sai ta joogipudeli ostetud.

Tiina: Ühtegi vahejuhtumit praegu ei meenu, aga me naeratame lastega igal koolipäeval üksteisele.

Kuidas Sa oma akusid täidad ehk millega tegeled vabal ajal?

Tiina: Vabadel päevadel käin kinos ja teatris ning võtan osa kunstimuuseumide kuraatorituuridest, kus näitusi tutvustatakse. Kõik see laiendab silmaringi. Lõõgastumiseks teen näputööd.

Virve: Viibin palju värskes õhus, jalutan. Suhtlen eakaaslastega, käime koos teatris. Mulle väga meeldivad lilled, vahel kingin neid ka endale.

Palun anna koolitädi rollist lähtuvalt mõni soovitus lapsevanemale.

Virve: Minu soovitus puudutab neid vanemaid, kelle lapsed on juba suuremad ning tulevad kooli ja lähevad koju iseseisvalt. Nimelt kurvastavad mind iga kooliaasta lõpus kastid, mis on täis meie õpilaste unustatud riideid ja jalanõusid, mida mitte keegi enda omaks ei tunnista. Olen selle üle palju mõelnud: võib-olla on lastel liiga palju asju, mistõttu nad ei oska neid väärtustada ja nende eest vastutada.

Tiina: Näidake lapsele välja oma armastust tema vastu. Paitage tema pead ja kallistage last nii, et ta tunneks teie südame põksumist. Öelge lapsele ilusaid sõnu, kui ta on toiminud hästi, sest kõik väikesed ja suured inimesed vajavad tunnustust. Samas seadke lapsele käitumises piirid, millest üle minna ei sobi, ja olge nendes nõudmistes järjekindel.

Rääkige oma lapsega palju, et ta kuuleks teie kõnet. Nii saab ta õppida, kuidas valada oma mõtteid ja emotsioone sõnadesse ning lausetesse.