spordigümnaasiumi uudiskiri

Olümpiamängude järelkaja

31.05.2018

Selle aasta veebruaris toimus Lõuna-Koreas Pyeongchangis taliolümpia. Võistlustest võtsid osa ka meie spordigümnaasiumi suusahüppajad Kevin Maltsev (11. klass) ja Artti Aigro (12. klass). Palusime neil jagada olümpiamuljeid ja rääkida võistlemisest ka laiemalt.

Milline võistlus on jätnud Sulle kõige võimsama emotsiooni?
Kevin: 2017/2018. aasta hooaja viimane võistlus oli Zakopane kontinentaalkarika etapp, kus sain 17. koha. Olin teinud hea hüppe ning inimesed hakkasid seepeale hõiskama, võistluste juhatajad soovisid õnne ja surusid mul elus esimest korda kätt, minuga taheti palju pilte teha jne. See tunne, mis siis tekkis, on lihtsalt kirjeldamatu.
Artti: Kõige võimsama emotsiooni on jätnud Saksamaal kontinentaalkarika etapi kuues koht ja sealsamas toimunud maailmakarika võistlus, kus olin peale esimest hüpet 16. kohal. Kahjuks mind diskvalifitseeriti, kuna nõutud kaalust jäi 100 grammi puudu.

Sageli kuuleme kohtunike nurinat, et suusataja saabas on suur või kombinesoon lotendab. Miks seda kontrollitakse?
Artti: Varustust jälgides soovitakse tagada kõigile võrdseid tingimusi. Üritan hoida kõik kontrolli all ja minna võistlema nii, et varustusega ei oleks probleemi.
Kevin: Varustus on üks raske teema. On olnud aegu, kus sportlane saab ühel päeval kombinesooni pärast disklahvi, kuid järgmisel päeval võib täpselt sama kombinesooniga vabalt võistelda: üks kohtunik aktsepteerib seda varustust ja teine mitte. Kunagi ei tea, millal sind võidakse võistlusest maha võtta.

Kirjelda oma muljeid esimeselt olümpialt.
Kevin: Olümpia algus tõotas mingil määral head, aga kõik hakkas kohe allapoole minema. Esimesed hüpped polnud grammivõrdki need hüpped, mis ma kodus olin teinud. Alguses tundus see täitsa normaalne, kuna mul on uue mäega alati raske kohaneda. Mida aeg edasi, seda selgemalt taipasin, et need esimesed olidki mu kõige paremad hüpped selle olümpia jooksul.
Kui võistlused välja jätta, siis oli see olümpiamelu tegelikult lahe. Sain palju koos olla inimestega, kellega ma varem ei olnud suhelnud. Nüüd olen nendega rohkem suhtlema hakanud. See oli üpriski huvitav kogemus: koos oli väga palju eri alade inimesi ja see tundus mulle nii võõras.
Artti: Esimene olümpia andis võimsa kogemuse. Õppisin palju, aga enamik asjadest käis samamoodi kui maailmakarika sarjadel, millega olen üsna harjunud. Kõige rohkem meeldis mulle olümpiaküla: kõik asus käe-jala juures, aga samas oli see küla piisavalt suur.

Millest mõtled vahetult enne starti?
Artti: Kindlasti mõtlen kõige rohkem hüppele ja üritan unustada kõik muud asjad. Samas keskendun võistlustel siiski mingile ühele mõttele, et hoida pea selge ja minna starti vabama tundega.
Kevin: Enne starti ma tavaliselt ei mõtle millelegi. Riidesse pannes mõtlen ainult sellele, kuidas saaks teha sama, mida tegin trennis. Tornis suuski jalga pannes pole peas tavaliselt ühtegi mõtet (kui on, siis väga veidrad). Kui lähen varem üles ja ootan oma hüpet, siis ajan tavaliselt teiste sportlastega juttu või söön midagi, et oleks energiat.