HUVIKESKUSE UUDISKIRI

Õpetajate kooliaegsest huvitegevusest ja praegustest harrastustest

29.11.2022

Uurisime Audentese huvikeskuse õpetajatelt,

• millistes ringides nemad kooliajal käisid;
• kes neid sinna suunas;
• mis neile huvitegevuses meeldis või ei meeldinud;
• mida nad soovitaksid väikesele iseendale;
• kuidas tollased huviringid on neid mõjutanud ja
• milline harrastus neid praegu köidab.

Robootikaringi õpetaja Maris Neumann

Kõige püsivam huviring oli mul lastemuusikakool. Käisin seal lausa üheksa aastat. Seitse aastat kestis ametlik õppekava ja pärast seda ei tahtnud ma sugugi loobuda. Õnneks sain orkestritundides edasi mängida. Õppisin lastemuusikakoolis akordionit.

Veel olen mänginud korvpalli ning käinud mudilas- ja lastekooris. Olen saanud kaks korda ka laulukaare all laulda ja akordionimänguga tantsupeol muusikat teha.

Muusikakooli sattusin tänu perekondlikele sidemetele ja korvpallitrenni läksin põhjusel, et see oli meil koolis väga popp. Huvitegevuses meeldis mulle see, kui nägin, et mul tuleb midagi välja, mis enne ei tulnud. Ja ka sõpradega oli koos äge huviringis olla. Ei meeldinud see, et vaba aega nappis ja mõne sõbraga sain vähem suhelda. Kodune pillimängu harjutamine tundus ka tüütu.

Olen tänulik, et mind natuke ikka lükati ka lapsena ringides edasi osalema, kuigi mul vahel tekkis trots ja tahtsin need pooleli jätta.

Praegu paneb mul silmad särama ja hinge helisema käsitöö, eriti paberikunst.

Jalgratturi koolituse õpetaja Krista Kinkar

Osalesin lapsena näiteringis, loodusringis ja lühikese aja ka esperanto keele ringis.

Ise valisin näite- ja loodusringi. Mul on alati olnud kõlav ja selge hääl ning mulle meeldib näidelda. Alguses tahtsingi saada näitlejaks. Samuti meeldis mulle käia looduslikult kaunites kohtades. See loodusring oligi niisugune, mille raames võtsime ette palju matku ja ekskursioone.

Esperanto keele ringi kutsus mind tuttav õpetaja, kes ütles, et esperanto on tuleviku keel. Kahjuks see tehiskeel ikkagi ülemaailmseks suhtlusvahendiks ei muutunud.

Huviringides meeldis mulle see, et sain seal kokku toredate inimestega, kellel olid samad huvid, ning võisin tegeleda enda jaoks lõbusa harrastusega. Enda lapsepõlve huvitegevust meenutades püüan olla juhendajana rahulik ning uurin ka laste käest, mis neid kõige rohkem huvitab.

Väikesel iseendal soovitaksin minna ka võistlustantsu ringi, sest mulle väga meeldib vaadata, kuidas võistlustantsijad tantsivad.

Täiskasvanuna olen käinud koos mehega seltskonnatantsu kursustel, õppinud inglise keelt ja osalenud väiksematel söögi tegemise kursustel. Praegu toovad mulle sära silmadesse head kontserdid ja teatrietendused, põnevad raamatud, reisid teistesse riikidesse ning matkad ilusas looduses.

Kitarriõpetaja Jaan Varts

Minu koolis eraldi huviringe ei olnud. Küll aga oli muusikakool ning sellest võtsin kuni viienda klassini aktiivselt osa. Käisin ka mitmesugustes trennides: karates, korvpallis ja kergejõustikus. Kuna muusikakool tähendas n-ö täispaketti (solfedžo, muusikaajalugu, üldklaveri õpe jne), siis rohkemaks poleks aega jäänudki.

Kuna osalesin huvitegevuses omal valikul, siis meeldisid mulle üldiselt ikka kõik tegevused. Solfedžo ja muud kõrvalained pakkusid kindlasti põhipillist vähem huvi, aga ega mul midagi nende vastu otseselt ka ei olnud. Kitarriõppes oleksin tahtnud rohkem endale meelepäraseid muusikastiile mängida.

Sain muusikakoolist üsna tugeva tehnilise ja teoreetilise tausta, mistõttu püüan nüüd õpetajana arendada oma õpilastes samasugust võimekust. Siiski üritan teha seda õpilastele meeldiva muusika kaudu.

Väiksele iseendale soovitaksin käia solfedžotundides ja üldklaveri tundides, mitte sealt poppi teha. Neid teadmisi ja oskusi läheb hiljem vaja.

Täiskasvanuna ei ole ma huviringides käinud, küll aga olen tegelenud võitluskunstidega.

Kitarriõpetaja Karli Petti

Lapsena õppisin mõnda aega tšellomängu, käisin karatetrennis ja kunstiringis ning hiljem õppisin lastemuusikakoolis kitarrimängu. Tšellomängu asusin õppima vanemate algatusel, enesekaitse ja kunst olid minu huvid ning kitarriõppe alustamine oli mõlemapoolne soov.

Tšellomänguks olin liiga noor või siis oli pill vale. Igatahes ei meeldinud see mulle seitsme-kaheksa-aastase poisina üldse. Just kodune harjutamine oli maru tüütu ja vastumeelne. Kitarrimänguga alustasin kaheteistaastaselt ja siis läks pilliõpe juba palju ladusamalt. Tundsin selleks ajaks juba muusika vastu suurt huvi ja õnneks oli mul pillimänguks ka pisut annet.

Esinemised muusikakoolis olid närvesöövad, kartsin neid üliväga. Kooli kontsertsaalis oma etteaste ootamine oli tõsine piin.

Positiivse külje pealt võin tõdeda, et mul oli äärmiselt muhe ja sõbralik esimene kitarriõpetaja. Tema õpetamisstiil ja üleüldine olek on mulle praeguses õpetajatöös oluline eeskuju: tunnis võiks peale tubli töötegemise vaimu valitseda ka julgustav ja mõnus õhkkond.

Teadusringi õpetaja Ott Kaarel Kõiva

Lasteaias osalesin inglise keele ja judoringis ning koolis käisin karateklubis ja loodusringis. Spordiringidesse panid mind vanemad. Olin liiga aktiivne ja nad lootsid, et trenn muudab mind kodus rahulikumaks. Loodusringi läksin sõprade pärast.

Judos ja karates meeldis mulle lihtsalt joosta ning ennast energiast tühjendada. Loodusringis oli tore meisterdada ning seal oli palju loomi, keda saime katsuda ja paitada.

Huviringidest rohkem on mind mõjutanud õpilasmalevas noorte juhendamine ja Southwestern Advantage’i raames Ameerikas peredele haridusraamatute müümine. Need kogemused andsid hea arusaama, kuidas lastele ja noortele läheneda, neid kaasata ning kaasa mõtlema panna.

Väiksel iseendal soovitaksin õppida inglise keelt ja vaadata ingliskeelseid multikaid ka siis, kui neist aru ei saa, kuna see aitab keeletunnetusele hiljem nii palju kaasa. Enda vanematele oleks ma soovitanud, et nad paneks mind väga paljudesse erinevatesse ringidesse ja oleksid ettevaatlikud arvutimängude lubamisega. Ameerikas raamatuid müües nägin, kui palju erinevad need lapsed, kellel on väiksemana olnud palju tegevusi, nendest lastest, kellega vanemad ei ole tegelenud ning kes on veetnud suurema osa päevadest arvuti või teleka taga.

Pärast kooliaega osalesin aastakese improteatris, suurema osa vabast ajast tegelesin enda projektidega, mille raames sai käidud nii puidu- kui ka keraamikatöökodades. Praegu meeldib mulle ennast proovile panna ja arendada. Tuuliste ilmadega harrastan lohesurfi, samuti meeldib mulle õppida uusi tantsustiile ja mängida kitarri.

Klaveriõpetaja Maret Kaldmaa

Alustasin klaveriõpinguid juba väikse lapsena. Tean, et mängisin sõrmedega laua peal ja kujutasin ette, et mängin klaverit. Seda panid mu kodused tähele ja siis üüritigi meile koju klaver.

Kõigepealt käis mul kodus eraõpetaja ja kümneaastaselt tegin sisseastumiseksamid Tartu lastemuusikakooli. Kuna olin varem kodus klaverit õppinud, siis pandi mind kohe teise klassi. Mulle meeldis klaverit mängida, aga väga meeldisid mulle ka solfedžotunnid. Mäletan ka seda, et oleksin pidanud rohkem harjutama, seetõttu oli klaveriõpetaja vahel rahulolematu.

Oma töös ma kunagi lastega ei kurjusta, sest muidu lähevad nad n-ö lukku ja nende võimekus väheneb. Soovitan lastel harjutamist mitte jätta viimasele õhtule enne järgmise päeva klaveritundi, vaid harjutada iga päev natukene.

Lühikest aega tegelesin koolipõlves ka korvpalliga. Hilisemas eas olen osalenud joogatrennides. Endiselt mängin ka ise klaverit ja kuulan muusikat.

Mudilaskoori õpetaja Anu Ott

Mulle ei meenu, et oleksin algkoolis huviringides käinud. Ju siis ei olnud tahet ja tõenäoliselt oli väikeses maakohas valik selline, nagu ta siis oli. Mingil hetkel tuli mudilaskoor, hiljem juba lastekoor, sest laulupeol sai käidud. Viiendast klassist alates, kui avati lastemuusikakool, läksin õppima klaverit ja see sai suureks osaks igas päevas.

Koorilaulu kutsus mind ilmselt muusikaõpetaja. Viisi ma pidasin ning rütmitunne oli olemas, väga korralik ja kohusetundlik olin ka kohe kindlasti. Harjutasin, õppisin, tegin kõik, mida paluti. Kõik õnnestus, ei mäleta seda emotsiooni, et oleksin tohutult pingutanud.

Pilli õppides saab ülioluliseks mõjutajaks eriala õpetaja, sest see õpe toimub individuaaltundides. Minu elus on neid suure algustähega õpetajaid olnud mitu. Need juhendajad olid selles hetkes minu mõjutajaks ja suunajaks. Aga kõik, mida ma ise praegu juhendajana teen, on ikka minu teadlik valik ja praeguses hetkes tehtud otsus. Ma ei võrdle ega mõõda ennast isegi mõttes kellegagi.

Väikesel Anul soovitaksin tunnetada oma mina, järgida intuitsiooni ning julgeda ennast avada läbi selle tegevuse, mida sa hetkel teed.

Minu suureks mõjutajaks ja maailmapildi suunajaks said ühel hetkel taiji ning meie õpetaja Rein Siim, sealt edasi juba kõik, mis on seotud inimese energeetika, energiavälja, mõttemustrite, loovuse ja loomisega.

Silmad paneb mul särama just see, mida ma väikesele Anule soovitasin. Kõike seda ma ka iga päev teadlikult teen: järgin intuitsiooni ja kuulen nüüd juba ka tema vaikset sosinat. Avan ennast läbi selle tegevuse, mida ma hetkel teen. See on puhas rõõm!

Klaveriõpetaja Merle Eriksoo

Kuna käisin lapsena pärast kooli veel muusikakooli tundides, siis mingites teistes huviringides ma kaasa ei löönud. Mingi aeg osalesin küll ka võistlustantsu ringis, vist kuuendas või seitsmendas klassis. Ilmselt oli huvi asja vastu ning meeldis tantsida ja muusika saatel liikuda. Võistlustants jäi pooleli põhjusel, et poistel eriti kauaks tantsimise huvi ei jätkunud ja ilma partnerita ma tantsida ei saanud.

Väikesele endale soovitaksin, et kui miski sind huvitab, siis tegele sellega.

Peale kooliaega ei ole ma üheski huviringis osalenud, küll aga meeldib mulle tegeleda aiandusega ja lugeda mõnd head krimkat.

Näiteringi õpetaja Jaana Kannike

Kooliajal käisin kuus aastat rahvatantsus, osalesin ka mitmes kooli kooris ja tegutsesin kuus aastat näiteringis. Rahvatantsu ringi valisime välja koos vanematega, kuid näiteringi leidsin enda jaoks täiesti kogemata, kui nägin ühe huvikooli seinal pilte sellest, mida põnevat näiteringis tehakse. Palusin vanematel juba samal õhtul huvikooliga ühendust võtta, et saaksin näiteringi minna.

Meil tekkis nii rahvatantsus kui ka näiteringis oma kindel sõpruskond, kellega oli tore aega veeta. Rahvatantsus meeldis kõige enam tantsupidudel osalemine ning näiteringis oli lihtsalt tore üheskoos luua ja mängida. Näiteringis lasti meil päris palju ise teha ning nüüd olen sarnast teed läinud ka oma näiteringi juhendades.

Väiksele Jaanale soovitaksin, et ole julge, kui tahad midagi uut proovida.

Praegu ma ise üheski huviringis ei osale, aga minu juhendatav näitering teeb mullegi rõõmu, kui näen, et ka minu õpilased saavad nüüd õhinal ise luua.

Linnalaagri koordinaator Tiia Pällo

Lapsena käisin suusatrennis ja hommikul enne tunde ujumas. Aga minu lemmikalaks oli tants. Tantsisin tüdrukute šõutantsu ringis, rahvatantsus ja võistlustantsus. Kahjuks jäi viimane neist partneri puudumise tõttu katki.

Huviringid valisin välja ise: läksin ja otsisin, rääkisin juhendajatega. Lihtsalt huvitas ja hirmsasti tahtsin. Mind köitsid trennide melu, eneseületused, esinemised kultuurimajades, tantsupeod ja ilusad esinemisriided.

Kaudselt lapsepõlve huviringides kogetu mõjul püüan ka linnalaagris tekitada mõnusat grupitunnet ja eduelamust ning pakkuda lastele põnevaid tegevusi.

Väiksele iseendale ütleksin, et julge pealehakkamine on pool võitu: tegele sellega, mida sinu süda soovib ja mis sind huvitab.

Praegu on minu märksõnaks elukestev õpe. Tegelen sellega, mis kutsub ja on südamelähedane. Vahel teen keraamikat, samuti sõidan rattaga, matkan, veedan aega sõprade ja perega ning remondin ja renoveerin maamaja. Otseselt üheski huviringis ma ei käi, olen iseenda ringijuht.

Kitarriõpetaja Svjatoslav Bortsov

Lapsepõlves meeldis mulle sportida. Esimesest viienda klassini käisin ujumistrennis, paar aastat tegelesin lauatennisega. Ujumistrenni saatsid mind vanemad. Lauatennist mängisime kehalise kasvatuse tundides, siis tekkis ka huvi ja edasi jätkasin selle alaga spordikoolis.

Teismeeas hakkas mulle huvi pakkuma poks ja hiljem taekwondo. Viienda klassi alguses valisin endale ise poksimiseks spordiklubi. See spordiala andis mulle jõu ja kindla teadmise, et ma ei pea konfliktses olukorras põgenema. Arvan, et see oli põhimotivaator.

Kuna poks ja kitarrimäng kokku ei sobinud (poksis võisid käed viga saada), aga võitluskunstid mulle meeldisid, siis läksin ma taekwondo treeningutele. See harrastus pillimängu ei seganud, kuna koormus on pigem jalgadel.

Kõigi huviringide puhul meeldis mulle, et need teevad tuju paremaks, lisavad energiat, sisustavad aega, arendavad ja annavad iga nädala lõpus teadmise, et oled midagi uut õppinud. Iga huviring tugevdab distsipliini ning need harrastused, millega olen mina tegelenud, kasvatavad ka reaktsiooni kiirust ja liigutuste täpsust.

Ainsa miinusena meenub kooliaja huvitegevusest praegu see, et ka laupäeva või pühapäeva hommikul oli vaja minna trenni või pillitundi.

Olen igalt õpetajalt ja treenerit palju kaasa võtnud. Eri valdkondades leidub printsiipe, mis on samad või sarnased. Seepärast püüan kitarritunnis, kui on vaja midagi uut seletada, leida seoseid nende kogemustega, mida õpilane on teistes huviringides juba saanud. Tihti see aitab.

Väiksel endal soovitaksin õppida ka lavakunsti. See on oluline oskus, mis vajab arendamist.

Ka pärast kooli lõpetamist olen tegelenud eri võitluskunstidega. Praegu otsin võimalust proovida ringraja motosporti. Samuti oleks lahe ära õppida mäesuusatamine ja tegeleda lavakunstiga.