SPORDIGÜMNAASIUM

Õppursportlased tegid innukalt teatrit

30.04.2019

Teatrikuu jooksul on spordigümnaasiumi õppursportlased juba aastaid teinud ise teatrit, saades kirjanduse tundides Ingrid Palmilt ja Toomas Uuskamilt vajalikke näpunäiteid. Õpilased kirjutavad näidendi ja lavastavad, olles ise grimmi- ja kostüümikunstnikud, samuti näitlejad. Selle aasta „Teeme ise teatrit“ etendusi sai vaadata kooli aulas 3. aprillil, ühtekokku jõudis lavale kuus etendust, esinesid kõik gümnaasiumiklassid.

Žürii oli juba enne näitemänge vaadanud üle plakatid ja lugenud läbi näidendid, mis kajastavad noorte jaoks olulisi teemasid meie tänapäeva ühiskonnas. Kohapeal jäi üle nautida lavale seatud etendusi ja leida üles need parimad.

Parim näidend „Ajurünnak”, mille kirjutas 10.d klassi õpilane Katriin Saar, oli sisuline tervik, mille teema ja ootamatu lõpplahendus kõnetasid.
Meespeaosa tiitli sai endale 12.d klassi õpilane Andreas Välis, kes paistis silma rollis lõpuni väljamängimisega.
Naispeaosa tiitli sai endale väga veenva näitlejatöö eest Johanna Soover 11.c klassist. Žürii tõi parima kõrvalosatäitjana välja 11.d klassi õpilase Michele Lucia Kirsi, kes köitis loomutruudusega.
Tandem Karl Ajamaa ja Reimo Sepp 12.c klassist võlus meeskonnamängus veenvusega.
Muusikaline kujunduse auhinna sai Taavi Verbo 11.c klassist, kes hakkas silma inspireeriva muusikalise tõlgendusega.
Parimaks lavastuseks valiti 12.c klassi etendus „In vino veritas“, mis tõusis esile professionaalsusega, nii et igal näitlejal oli laval roll, kujundus oli läbi mõeldud iga detailini ja lavastuslik pinge püsis.
Parima afiši võidu tõi kujunduslik korrektsus 10.d klassile ning parima kavalehe preemia läks 11.c klassile.

Žürii esimees, kes on ka ise rahvateatris kaasa tegev näitleja, füüsikaõpetaja Enn Kirsman kommenteeris: „Selle aastane teatripäev kinnitas minu jaoks taas kaht ammu teada tõde. 12.c klassi etendus „In vino veritas“ näitas ilmekalt, et teatrile (ja kunstile üldisemalt) pole mõtet reegleid seada. Mida rohkem me vabast mõttest sündivat kunsti piirata soovime, seda suurem on kiusatus neid piire kombata ja ületada. Kui reegleid rikutakse elegantselt, on tulemus nauditav. Teine äratundmine oli, et ülihea tekst, nagu oli 10.d klassi „Ajurünnak“, ei pruugi realiseeruda nauditavaks lavastuseks, kui lavastaja ei suuda näitlejatele selgeks teha, mida ta publikule öelda soovib.“

Publikust jäi kõlama õpetaja mõte: „Taoline üritus näitab meie õpilasi nii teistsugusest küljest, mis on väga värskendav ja edasiviiv.“ 12.c klassi õpilane ja parima lavastuse autor Kaisa Siimann on osalenud ka kahel eelmisel aastal konkursil: „See üritus pakub mulle võimaluse arendada näidendi kirjutamise ja lavastamise oskust ning veeta klassikaaslastega aega teistsuguses, rutiinivabamas olukorras. 12. klassi õpilasena jääb see minu viimaseks osalemiseks. Kõige rohkem jään ilmselt igatsema seda protsessi, kus me ühiselt näidendi valmimiseks vaeva nägime. Kõiki neid proove ja ajurünnakuid ning muidugi seda kergenduse, uhkuse ja ühtsuse tunnet, kui etendus on esitatud.“

Sellest aastast jäi žüriile ka kõrvu muusikalisele kujundusele tähelepanu pööramine, polnud tegu juhusliku taustaga, vaid heli oli igati lavastust toetav. Lisaks avaldas muljet ka live-esitus, mis auhinnaliselt ära märgiti.