Uudised

Spordigümnaasiumi uudiskiri

Peeter Vahtra: „Siinne paik on peaaegu terve elu olnud minu kodukool või töökoht“

09.06.2016

Peeter-Vahtra_370x240_2016Audentese spordigümnaasiumi 2015/2016. hooaja parimaks treeneriks valitud Peeter Vahtra sattus võrkpalli mängima algkoolipoisina. Nüüdseks on temast saanud võrkpallitreener, kes suudab oma kaalukatele kogemustele ja teadmistele tuginedes koolitada tõelisi tippe.

Milliste spordialadega Sa nooruspõlves tegelesid?
Minu noorusajal eksisteeris veel tänavasport ehk sinna kuulusid kõik spordialad: jäähoki ilma uiskudeta, jalgpall, üle vaibakloppimispuu võrkpall, palju jooksmist ja talvel hästi palju suusatamist. Esimene päris treening treeneri juhendamisel oli ujumise erialal, 3. klassis hakkasin tegelema võrkpalliga ja veel ka kergejõustikuga. Seitsmendas klassis tulin juba tolleaegsesse TSIKi ehk praegusesse Audentese spordigümnaasiumisse.

Kuidas sattusid võrkpalli juurde ja kui kaua sellega mängijana tegelesid?
Ka minu isa mängis oma kooliajal võrkpalli ning selles Pelgulinna koolis, kus mina õppisin, oli võrkpall väga populaarne. Elasin koolist viie minuti kaugusel, seega oli seal võrkpallitrennis hea lähedal käia. Niisiis oli võrkpallini jõudmine asjade loomulik kulg.
Võrkpalli mängisin kuni 1991. aastani, kui siirdusin Soome treeneriks. Siis jätsin päeva pealt mängimise ja keskendusin treeneritööle. Treeneriks olin õppinud Tartu ülikooli kehakultuuri eriala kaugõppes. Viieaastase programmi läbisin nelja aastaga (1985–1989). Enne seda õppisin Tallinna polütehnilises instituudis (praegune tehnikaülikool) majandust, see aga ei pakkunud nii suurt huvi kui kehakultuur.

Millal liitusid Audentesega ja kuidas siia sattusid?
Minu pere kolis Soomest tagasi Eestisse juba 1998. aastal. Seega oli teada, et eks mingi hetk tuleb ka ise naasta.
2003. aastal tulingi Soomest tagasi. Tegin seda osaliselt olude sunnil, kuna Audenteses vajati tüdrukute võrkpalliosakonda kiiresti treenerit. Enne seda olin töötanud analoogses koolis, milleks oli Soome võrkpalliliidu Varala spordikool. Olin Soomes korraga nii spordikooli kui ka naiste rahvuskoondise peatreener, sealne klubiline tegevus jäi varasemasse aega.

Mis treeneritöös kõige rohkem rõõmustab ja innustab?
Suurim rõõm on see, kui oma silmaga näed, et igapäevane töö toob tulemusi. Õpid inimesi tundma ja näed nende ponnistusi, ning kui siis asjad lähevad edukalt ja õpilastest kasvavad välja hea klassiga mängijad, teeb see südame soojaks. Ja eks võit on ikka see, mis motiveerib, tekitades soovi sama elamust aina uuesti ja uuesti kogeda.
Minu enda pikk võrkpallurikarjäär annab lisaindu, sest olen selles valdkonnas peaaegu kõike ise kogenud.

Kas on olnud ka raskeid hetki?
Neid on olnud palju. Kõige raskem oli Soomes oleku ajal, kui klubivõrkpallis tuli päris palju kaotusi läbi elada ja tööd sai tehtud küllaltki suure koormusega.
Vahel on oma pitseri pannud ka väsimus. Aga kui siis hakkavad jälle võidud tulema, muutub meel rõõmsamaks ja tekib uus hingamine.

Nimeta mõni enda treenitav, kelle üle oled eriliselt uhke.
Kaks maailmanime jäävad Soome aega. Soome koondislased, hilisemad maailma tipud Riikka Lehtonen ja Saara Esko alustasid sealses spordikoolis 10. klassis minu käe all, hiljem mängisid nad klubis, siis noortekoondises ja täiskasvanute koondises. Seejärel siirdusid nad profisporti ja mängisid Euroopa tippliigades kõrgetele kohtadele, olles mitmel korral Euroopa meistrite liiga võitjad.
Lisaks on nad paljude riikide meistri- ja karikavõitjad ning absoluutsed Euroopa tipud. Nad on oma karjääri jooksul edukalt mänginud näiteks Itaalias, Prantsusmaal, Saksamaal ja Türgis.
Heameelt valmistab ka see, et praeguse Eesti naiste võrkpallikoondise 14 mängijast 9 on olnud minu õpilased. Eesti sportlastest teevad enim rõõmu kindlasti õed Natalja ja Polina Pratuhhina, Anu Ennok ning loomulikult 11. klassi lõpetav Kertu Laak, kes tuli Audentesesse juba 7. klassi ning kes on praegu kindel koondislane ja juba mitmendat hooaega järjest Balti liiga parim mängija.

Milline on Eesti võrkpalli praegune olukord ja lähitulevik?
Noored annavad täiskasvanute koondisele väärilist tuge, aga eks murekohti ole ikka. Eestimaa on väike ja mõni aastakäik on varasematest kehvem. See võib jätta mingiks perioodiks jälje, aga uusi häid mängijaid tuleb ikka ja jälle peale.
Noormeeste seis on minu silme läbi praegu veidi parem kui neidudel. Konkurents võiks olla veidi suurem ja mängijaid rohkem, aga see on iga spordiala puhul nii, et ikka sooviks näha laiemat püramiidi alusosa.

Täidad Audentese spordigümnaasiumis ka vanemtreeneri kohustusi. Mis ajast Sa seda teed ja millised on selles ametis Sinu ülesanded?
Alustasin vanemtreenerina 2009. aasta sügisel, kui Audentesest lahkus eelmine, vaid vanemtreeneri kohustusi täitnud inimene. Hakkasin seda ametit pidama tüdrukute võrkpallitreeneri kohustuste kõrvalt.
Eelkõige tähendab vanemtreeneri amet seda, et mul peab olema koolis toimuvast ülevaade (eKooli päevikud, Tallinna ülikooli treenerikoolitus, arengukaardid, igapäevane suhtlus treenerite, õpetajate ja õpilaskoduga) ning ma pean olema kooli juhtkonnale spordiküsimustes toeks. Mind võib seega pidada tugiisikuks.

Kui palju Sa praegu ise sporti teed?
Sellise töökoormuse tõttu teen sporti veidi vähe, liikuma peaks rohkem. Keha tuleb toonuses hoida ehk kerge jõusaal ja ujumine on tähtis. Samas on hooaja sees perioode, kus peaaegu kahe kuu jooksul ei ole ühtegi vaba nädalavahetust. Siis jääb ka treenimisele vähem aega.
Võrkpalli ma kindlasti enam mängida ei taha, selg ei lubaks ka. Aga vahel leian end mõttelt, et näiteks korvpalli võiks ju vanemate meestega toksida küll. Õnneks on see seni jäänudki mõtteks ja palli pole veel kätte võtnud.

Millega tegeled vabal ajal?
Vaba aega on alati vähe, aga kui seda on, siis kulub enamik lugemisele. Mulle meeldis juba noorena palju lugeda ja see harjumus on sisse jäänud. Ikka maailmaklassika ja niinimetatud rasked raamatud pakuvad rohkem huvi kui tänapäeva bestsellerid. Lemmikžanri kirjanduses ei olegi, loen peaaegu kõike.

Osutusid Audentese spordigümnaasiumi 2015/2016. hooaja parima treeneri tiitli vääriliseks. Mida selline tunnustus Sulle tähendab?
Tunnustus on alati meeldiv. Kindlasti ei tee treenerid oma tööd vaid kiituse pärast, aga saada kolleegidelt selline tiitel on suur au.
Olen selle tunnustuse saanud ka ühe korra varem: see võis olla neli-viis aastat tagasi, aga siis tunnustati kolme parimat. Viimastel aastatel on see tiitel välja antud vaid ühele spordigümnaasiumi treenerile.
Teen kummarduse kolleegide ja kooli ees ning soovin olla hea töökaaslane ja treenerite-õpetajate abikäsi ka järgmistel aastatel.

Jalus