ERAKOOLI UUDISKIRI

Raili Valk: „Suurim saavutus on see, et olen praeguseni koolis“

31.03.2021

31-aastane Raili Valk õpib teist aastat Audentese erakooli e-gümnaasiumis. Suure pere ja täiskohaga töö kõrvalt õppimine nõuab järjekindlust ning visadust: kõik n-ö vabad hetked pühendab ta koolitööle.

Uurisime Raililt, kuidas tal koolis läheb.

Palun räägi veidi endast. Millega Sa õppimisest vabal ajal tegeled?
Mul on kodus kolm last ning armastav ja toetav elukaaslane. Sellest aastast käin ka täiskohaga tööl. Mul on 10-aastane tütar, kellel on diagnoositud tsöliaakia ja epileptiline sündroom. Selle tõttu olen olnud ka kaua kodune. Tütre tervisega seoses on meil läbitud pikk teekond, kuid ta vajab siiani palju tuge õppetöös jms. Ka 8-aastane ja 3-aastane poeg võtavad oma aja.
Vaba aega kui sellist mul ei olegi. Kui vähegi võimalik, proovin muudest kohustustest priidel hetkedel õppida.

Kuidas on Sinu õpitee Audenteses kulgenud ja millised on suurimad saavutused?
Esimesel aastal sujus kõik kuidagi iseenesest. Sel kooliaastal on aga keerulisem. Ilmselt muudavad õppimise raskemaks minu täiskohaga töö ja ka COVID-19 aeg.
Hea saavutus on see, et suutsin õppida osalise stipendiumi peale. See tuli mulle üsna suure üllatusena, aga tegi samas enesekindlamaks ja andis julgust edasi minna.
Suurim saavutus on see, et olen praeguseni koolis. Sest võimaliku allaandmise momente on tegelikult olnud palju. Iga läbitud kursus on omaette suur saavutus, mille üle võin uhke olla.

Miks otsustasid jätkata õpinguid just e-gümnaasiumis?
Elu keerdkäikude tõttu jäi minu koolitee 10. klassis pooleli. Vahepeal proovisin jätkata mitmes muus koolis, aga ükski neist ei sobinud mulle.
Üks põhjus, miks ma koolitee nüüd uuesti ette võtsin, on minu lapsed. Soovin olla neile eeskujuks. Pealegi olen alati unistanud sellest, et ühel ilusal päeval lõpetan ka mina keskkooli.
E-gümnaasium on pere- ja tööinimesele üks hea võimalus jätkata kooliteed sealt, kus see kunagi pooleli jäi. Selleks pole kunagi hilja.

Mis on seni olnud kõige raskem ja kuidas Sa nende raskustega hakkama saad?
Kõige keerulisem on võitlus iseendaga, enda hirmudega hakkama saamine. Minus põhjustavad paanikat ajalised testid. Siis tekib korraga palju muresid: kahtlen, kas ma ikka jõuan töö ettenähtud ajaga tehtud, kas ikka saan positiivse hinde jne.
Esimese klassis toimunud matemaatika arvestuse ajal mul pliiats käes värises ja seda märkas ka õpetaja. Minus oli nii suur hirm seni, kuni õpetaja ütles, et ta usub minusse. Peale seda on hakanud matemaatika mulle väga meeldima, mul on tekkinud huvi ja ma saan asjadest aru. Põhiline on aga see, et julgen nüüd õpetajalt abi küsida.
Mul on hirm ka uute õppeainete ja kursuste ees või pigem just õpetajate ees. Sest ma pelgan seda, mismoodi keegi minusse suhtub ja kas minu töödega ollakse rahul.
Kõige suurem murekoht on inglise keel: ma ei oska seda keelt nii, nagu gümnaasiumiõpilane peaks oskama. Juba väiksena ei olnud mul kedagi kõrval, kes seda aitaks õppida, ja nii ma inglise keelega üksi jäingi. Hiljem tekkis selle aine ees hirm ja paanika. Ka praegu hakkab mul tundi minnes paha: värisen ja võitlen sisimas endaga. Lükkan inglise keelega tegelemist teadlikult edasi ja ma ei julge abi paluda, sest ma kardan teiste ees valesti rääkida (samas julgen seda kõike endale tunnistada). Ausalt öeldes ei tea ma siiani, kuidas ma üldse suudan selle aine läbi teha ja kas tõesti võib sinna taha jääda ka minu keskkooli lõputunnistus.

Mida soovitad kaasõppijatele? Mis on olnud Sinu suurimad õppetunnid?
Enda kogemusele tuginedes soovitan võtta kursusi pigem paari kaupa (inimesed on muidugi erinevad ja mõni saab hakkama ka kõigi ainetega korraga), hoida kinni tähtaegadest, võimaluse korral osaleda tundides ja küsida julgesti abi.
Minu suurim õppetund on just see, et võtsin sel õppeaastal liiga palju kursusi korraga. Pere ja töö kõrvalt ei jõua ma nii palju koolitöödega tegeleda, mistõttu ma ei suuda kinni pidada tähtaegadest ja nii need tööd kuhjuvad. See aga tekitab kohe halva enesetunde ja põhjustab stressi.

Millised on Sinu tulevikuplaanid?
Otseselt mul tulevikuplaane ei ole. Esmane eesmärk on keskkool lõpetada ja eks siis paistab, mis elul varuks on.

Kuidas Sulle tundub, mis vajab meie haridussüsteemis muutmist?
Enda kogemus ütleb, et väga palju on asi suhtumises. Õpetajad peaksid rohkem märkama ka neid õpilasi, kes ei ole viielised või kes saavad hakkama mõne rumalusega.
Õpetaja võiks anda õpilasele ka negatiivset tagasisidet positiivses võtmes. See punkt on mulle eriti oluline ja seda korrutan ka enda laste klassijuhatajatele. Pidev negatiivses võtmes tagasiside juba algklassides võib lapse enesehinnangu väga madalale viia ja siis see laps ei usugi enam endasse.

Kas soovid veel midagi lisada?
Mulle meeldib Audentese e-gümnaasium väga. Tunnen, kuidas mu enesehinnang siin tõuseb, kuidas ma muutun julgemaks ning kuidas siinsed õpetajad ja õppenõustajad mind toetavad ning mõistavad. Näiteks enesejuhtimise kursuse võiks läbida iga klass, kasvõi ainult selleks, et õpilased saaks arutada ja kirjutada oma muredest ning rõõmudest.
Mul on kahju, et ma seda kooli enda jaoks varem ei leidnud. Kui oleksin Audenteses varem alustanud, siis oleks mul keskkool nüüdseks juba ilmselt lõpetatud. Igal juhul soovitan ma seda kooli südamest.

Õpilugu on valminud ESF projekti „Täiskasvanute toetamine e-gümnaasiumis 2020–2022” raames.