AUDENTES 25

Reet Dalberg: „Igaüks on jätnud killukese selle maja seinte vahele“

22.11.2019

Kui mina Otepää Audentesesse jõudsin, oli aasta 2001. Sekretäri kabinetis mängis uhke raadio, mis püüdis UKV-laineid ja edastas tähtsamaid päevauudiseid omanikuga võidu. Arvutiklassis seisis kolm sellist arvutit, mida praegu keegi arvutiks ei pea, kuid mille ekraani taha konkureerisid siis pidevalt 50 koolipoissi.

Enamik olid suusatajad, rahvas nimetaski meie asutust suusakooliks. Üksikud jalgratturid olid pigem karistuseks kui õnnistuseks. Kuid aastal 2006 lõpetasid kooli ratturid, keda tunneb kogu Euroopa. Ning suusakooli nimi kipub rahvasuus muutuma. Siia on julgenud tulla jalgrattatüdrukud, orienteerujad, mäesuusataja ja triatlonist. Seltskond on muutunud mitmekesisemaks nii spordialade kui ka maailmavaate ja hobide poolest.

Selle ajaga on Otepääl meie kooli lõpetanud sajad õpilased. Nad kõik on olnud minu inimesed: endised õpilased kirjutavad ja küsivad praegugi nõu, jutustavad meelsasti oma eluolust ning meenutavad kooli tegemisi ja ka minu kolleege.

Mõni minu kolleeg on olnud Audenteses algusest peale, mõni on siit kiirelt läbi käinud ja mõni olude sunnil lahkunud. Igaüks on jätnud killukese selle maja seinte vahele. Nendeks killukesteks ei ole kaust kapis, fail arvutis, mis on juba kindlalt vananenud opsüsteemiga, või pilvefail. Killukeste ühine nimetaja on Audentes.

Töö spordigümnaasiumi Otepää üksuse juhataja ja matemaatikaõpetajana on olnud mulle teekond läbi aastate, põimituna muutumiste, info, emotsioonide ning pideva õppimisega. Muutuste käigus on meie kuldraamiga raadio jõudnud arvutiklassi tagaruumi. Kuigi raadiona ei kasuta teda enam keegi, on seda imepilli prügimäele sattumast hoidnud originaalne välimus ja mälestustega seonduv emotsioon.