Uudised

Spordigümnaasium

Riho-Bruno Bramanis: „Pisikeste sammudega, aga iga päev“

01.06.2015

Riho-Bruno Bramanis_2015Audentese spordigümnaasiumis kolmandat aastat treeneritööd tegev Riho-Bruno Bramanis on olnud ise 28 aastat profisportlane. Käsipalli hakkas ta mängima kümneaastaselt ja profina käsipalli mängimise lõpetas 43-selt.
Riholt on palju küsitud, kuidas ta suutis nii kaua mängida. Tema sõnul algab kõik motivatsioonist.

Pingutama peab
„Olin lapsena nõrgem ja hädisem kui teised, jooksin teistel sabas. Treener ütles emale, et poiss ei suuda tireltõusugi ära teha. Ema ei tahtnud seda uskuda ja viis mu Mustamäe metsa. Minu mannetuid katsetusi nähes ta küsis: „Kuidas teised teevad ära ja sina ei tee? Kas sa ei tahagi pingutada, et teistest parem olla? Kas sa tahad tõesti sellega leppida? Tee selle nimel iga päev trenni, et sa suudaksid tireltõusu ära teha!““ kirjeldab Riho oma sportlasetee algust.
Ta hakkas iga päev metsas harjutama ja käivitus sisemine motivatsioon. „Tekkis taluvus teha rutiinset trenni, selleks et kasvada suuremaks ja tugevamaks. Pisikeste sammudega, aga iga päev,“ võtab spordimees tollase strateegia kokku.
Riho sõnul on käsipallis kõige toredam ja ülevam asi mängus väravaid visata. Selle nimel peab aga trennis tohutult pingutama, rutiini taluma, ennast ületama ja jõusaalis kangil olevaid kettaid sõbraks pidama. „Esimest korda profina Rootsi minnes teadsin, et pean meeskonna staarist olema kolm korda tugevam, osavam ja sitkem, selleks et mind seal mängijana üldse tõsiselt võetaks,“ lisab ta.

Kõik jälle otsast peale
Pika käsipallurikarjääri jooksul oli Rihol palju huvitavaid treenereid, meeskonnakaaslasi, publikut ja väravaid, kui üks kõige meeldejäävam etapp möödus Jaapanis.
„Jaapanisse minnes mõtlesin, et olen läbinud Rootsi kadalipu ja tean käsipallist palju. Peagi sain aga aru, et meeskonnas mängimine ei tähenda ainult väljakul eksisteerimist,“ meenutab Riho tollast õppetundi. Jaapanis tundis ta ennast uuesti nagu väike laps, kes ei oska süüa, lugeda, kirjutada, pesta ega rääkida. See jättis jälje treeningutele ja mängudesse.
Riho pidi hakkama kõike algusest peale õppima. Ka käsipallimängu pidi ta uuesti õppima, sest meeskonna edukas mäng algab ikkagi üksteise mõistmisest. Jaapanis elamise teisel aastal tuli Riho koos meeskonnaga Jaapani meistriks, mis andis märku sellest, et üksteise mõistmine nii väljakul kui ka karaokes laabub.

Esimene treener on kõige tähtsam
Treeneritööd on Riho teinud alates aastast 2000, kui ta oli Jaapanis Wakunaga käsipallimeeskonna mängiv treener. Tema eeskujude seas on tippklassitreenerid nii Rootsist kui ka Jaapanist. Samas oli siiski esimene treener Enno Karrisoo see, kes õpetas Riho palli põrgatama ja vastaste peal viha välja elama.
Kuigi Riho on mänginud mitme tipptreeneri käe all, paigutab ta Karrisoo esikohale. Riho teadvustab endale, kui oluline on esimene kontakt inimesega, kes viib noore algaja ala juurde. „Noortetreenerina töötades innustab mind teadmine, et mulle on antud võimalus aidata noortel sportlastel kasvada mitmekülgseks ning karismaatiliseks käsipalluriks,“ kirjeldab ta oma töö võlu.
Riho lisab: „Iga trenn ja harjutus arendab poisse ning annab kindlust selleks, et tulevikus olla Euroopa tippvõistkondade mängijatega võrdsel arengujoonel. Oluline on, et meeskonna iga liige pälviks teiste liikmete usalduse ja austuse. Igal mängijal peab olema võimalus näidata ennast nii käsipalliväljakul kui ka väljaspool väljakut liidrina, ent samas ka väga hea meeskonnamängijana.“

Ala, mis võiks Eestis laiemalt levida
Riho ütleb, et Eestis on olnud läbi aegade kindlad käsipallikantsid. „Tublid tegijad on näiteks Põlvas, kus ilmselt mitte ükski noor ei kasva üles ilma käsipallitrennis käimata. Selliseid käsipalli Mekasid võiks Eestis olla rohkem. Kuigi suuremates linnades on konkurents teiste spordialadega palju tihedam, võiks näiteks Tallinnas ja Tartus olla käsipallureid kindlasti rohkem,“ arvab Riho.
Tema sõnul on käsipall väga universaalne: selle mängimiseks sobivad nii pikad kui ka lühikesed, nii peenikesed kui ka tugevama kondiga lapsed, sest igal mängijal on oma eelis.

Nakkav spordipisik
On kujunenud traditsiooniks, et paljude käsipallurite pojad mängivad ka käsipalli ja jõuavad koondise tasemele. Nii on ka Bramaniste perepoeg Jesper valinud Audentese ja käsipalli.
Jesper on seadnud endale spordis kindlad sihid ja, kui ta kodus arutab isaga maailmaasju, siis jõuavad nad alati lõpuks käsipallini.

Edaspidi pühendub reisitööle
Järgmisest õppeaastast ei ole Riho enam Audenteses käsipallitreener. Edaspidi pühendub ta oma teisele suurele lemmiktegevusele, milleks on reiside juhtimine. „Mida rohkem maailma näha, kogeda ja tundma õppida, seda suuremaks see muutub ning seda suuremaks muutume ka meie ise,“ ütleb Riho.
Ta soovib, et inimesed saaks reisidel avastada maailma ja iseennast. „Tihti arvatakse, et inimesed tulevad reisile otsima seiklust ja vaheldust. Kui aga natuke sügavamalt järele mõelda, siis reisitakse pigem selleks, et oma elus midagi muuta,“ võtab Riho kokku oma reisifilosoofia. Reisimine ei ole talle pelgalt argipäevast eemaldumine, vaid see on ka võimalus muuta argipäev paremaks.

Sellel aastal valiti Riho-Bruno Bramanis Audentese spordigümnaasiumi parimaks treeneriks!

Jalus